Andres Bergmann
Andres Bergmann (13. aprill 1959 Tartu – 12. juuni 2010 Tallinn) oli eesti majandus- ja rahandustegelane, aktsiaseltsi ERA Pank asutaja ja tegevjuht kuni selle pankrotistumiseni 1999. aastal.
Bergmann oli päritolult sakslane. Bergmanni pere oli kolinud ümberasumisleppe alusel Eestist Saksamaale 1974. aastal. Naasnud 1989. aastal Eestisse, asus Bergmann tegutsema Tartu Majas, mida juhtis Olari Taal. 1992 töötas ta Eesti asemajandusministrina. [1] Bergmannile kuulusid 1990. aastatel veel Polarise kindlustusseltsid, konsultatsioonifirma ja hulk muid ettevõtteid.
Bergmann oli Eesti Erastamisettevõtte looja ja selle nõukogu juht 26. novembrini 1992. Ta vallandati varsti pärast Eesti ettevõtete esimese erastamisvooru väljakuulutamist. [1]Seejärel oli ta 1993–1994 majandusminister Toomas Sildmäe nõunik.
Bergmann oli Eesti Suusaliidu president aastatel 1993–1999.
1999. aasta juunis kuulutas kohus välja ERA panga pankroti[2]. Pangaga ühte gruppi kuulunud Polarise kindlustus pankrotistus sama aasta oktoobris. Prokuratuuri arvates kuritarvitasid panga juhatuse ja nõukogu liikmed aastail 1995–1999 oma ametiseisundit ja tegid ebaseaduslikke majandustehinguid[2]. Nii tekitasid Bergmann ja tema kaasosalised ERA Pangale 214,4 miljoni kroonise kahju ja ajasid sellega panga pankrotti[2]. 2003. aastal kinnitas prokurör Andres Bergmanni järjekordse süüdistuskokkuvõtte kriminaalasjas, mis käsitleb vara varjamist ja valevande andmist, kuna "Andres Bergmann varjas temale kuuluvat pangaarvet Münchenis asuvas pangas ja sellel arvel olevat vara, kuigi ta oli andnud Tartu Maakohtus võlgniku vande temal olevate varade ja võlgade kohta"[3].
12. novembril 2004 kuulutas Tartu maakohus välja Bergmanniga seotud OÜ Cynakese (likvideerimisel) pankroti. Selle ettevõtte kaudu oli tehtud hulk kahtlasi ERA Panga tehinguid. Cynakese kaudu kuulus Bergmannile näiteks Klooga mõisahoone ja 49 ha suurune kinnistu.[4]
23. detsembril 2004 jõudis Bergmann lihtmenetluse korras prokuröriga kokkuleppele ning pidi vangis olema 3 aastat ja 6 kuud[5]. Samuti pidi ta hüvitama 15,7 miljoni Eesti krooni eest tema vastu esitatud tsiviilhagisid[5]. 27. detsembril kinnitas Tartu maakohus selle kokkuleppe[6].
Kokku oli kohtu all neli meest. Neist Bergmannile mõisteti kolm ja pool aastat vangistust. ERA Panga juhatuse endisele liikmele Peep Akkelile mõisteti 2 aastat vangistust, neist 6 kuud reaalselt ning 1 aasta ja 6 kuud tingimisi. ERA Panga Tallinna filiaali endisele juhile Raivo Lingile mõisteti tingimisi 1 aasta ja 9 kuud vangistust. Bergmanni vanglakaristuse hulka arvestas kohus eelvangistuses oldud aja ja karistuse kandmise alguseks loeti tema vahi alla võtmine 31. märtsil 2004.[7]
Lisaks kohaldati neile kolmele kohtualusele täiendavaid karistusi. Bergmannilt mõisteti ERA Panga kasuks välja 7 535 192 krooni, Akkelilt 2 657 449 krooni, Bergmannilt ja Lingilt solidaarselt 127 702 krooni, Bergmannilt, Akkelilt ja Lingilt solidaarselt 22 298 krooni ning Akkelilt ja Ramil Usmanovilt 220 000 krooni. Kohus mõistis veel pankrotistunud KAS Polaris Elu kasuks välja Bergmannilt 3 600 817 krooni ning Bergmannilt ja Akkelilt solidaarselt 4 379 320 krooni. Pankrotistunud KAS Polaris Vara kasuks mõistis kohus Akkelilt ja Bergmannilt solidaarselt välja 3 965 906 krooni. Seevastu tagastati Bergmannile pärast kohtuotsuse jõustumist miljoni krooni suurune kautsjon.[7]
Kõigi kolme suhtes kohaldas kohus ka ärikeeldu. Selle karistuse pikkus oli Bergmannil 2 aastat, Akkelil 1 aasta alates reaalse karistuse kandmisest ning Lingil 1 aasta ja 6 kuud.[2]
Neljas kohtualune Jaak Kiiker, panga juhatuse endine esimees, ei tunnistanud end süüdi ja tema süüasja arutamine jätkus tavalises korras[2]. Lõpuks mõisteti Kiiker õigeks.
Varem oli Tartu maakohus prokuröri taotlusel lõpetanud nelja kohtualuse kriminaalasja menetluse ERA Panga ning kindlustusettevõtete Polaris Elu ja Polaris Vara süüasjas. Prokuröri meelest nende süü ei olnud suur, varalisi nõudeid nende vastu polnud ja menetluse jätkamiseks puudus avalik huvi.[2]
Bergmann palus 2005. aasta suvel Eesti presidendilt Arnold Rüütlilt armu. President armuandmispalvet ei rahuldanud.[2]
Ta kandis vanglakaristust 2005. aasta detsembrini[8].
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa oli muusik ja muusikapedagoog Ülo Bergmann (1927–2011).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Kalle Muuli: esimene erastamisvoor, Postimees, 24. november 2012
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 179
- ↑ Prokurör saatis Bergmanni järjekordsete kuritegude eest kohtu ette, www.prokuratuur.ee, 2. Jaan 2003
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 326
- ↑ 5,0 5,1 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 53
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 54
- ↑ 7,0 7,1 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 178-179
- ↑ Riina Kallas. Äripartner: Bergmann oli aega maha võtmas. Delfi, 14. juuni 2010
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Andres Bergmann lahkus üksiku hundina, e24.ee, 14. juuni 2010
- Kaarel Zilmer. Alaliidu juht Andres Bergmann uskus suusatreenerite töösse, epl.ee, 21. juuni 2010
- Biograafia ESBL-is