Kreenholmi Manufaktuur

Allikas: Vikipeedia

Kreenholmi Manufaktuur on 1857. aastal Eestimaa kubermangus Joala mõisas Kreenholmi saarel rajatud tekstiilitöötlusettevõte, mis tänapäeval asub Ida-Viru maakonnas Narva linnas aadressil Joala tänav 20 ja tegutseb Kreenholmi Valduse Aktsiaseltsi (Krenholm Holding LTD) nime all. Nõukogude ajal kandis vabrik nimetust V. I. Lenini nimeline "Kreenholmi Manufaktuur".

Vabriku toodang teenis 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel Grand Prix'.

Kreenholmi Manufaktuuri Georgi vabriku hoone
Kreenholmi Manufaktuuri asutajad, 1857. aastal

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1857. aastal ostis Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop (1821–1894, Лев Герасимович Кноп) [1] [2] 50 000 rubla eest Stutthoffide perekonnalt Narvas Kreenholmi saare, kuhu senise kahe metsatöötlusettevõtte asemele rajati tekstiilitöötlusettevõte.

2 000 000 kuldrublase põhikapitaliga ettevõtte Kreenholmi Manufaktuuri ühisuse [3] (vene "Товарищества Кренгольмской мануфактуры) osanikud olid peale põhiosaniku parun Ludwig Knoopi veel Moskva kaupmehed: 1. gildi kaupmees Aleksei Hludov (1818–1882, Алексей Иванович Хлудов) [4], Kozma Soldatenkov (1818–1901, ru); Peterburi kaupmees: A. Marsch (А. Марш); Narva kaupmees Ernst Kolbe (Эрнст Федорович Кольбе), välismaised kaupmehed I. Frerichs (И. Фрерихс), Richard Barlow (Ричард Васильевич Барлов) ja J. Knoop (Ю. Кноп). Narva 1. gildi kaupmees parun Ludwig Knoop juhtis manufaktuuri kolmkümmend aastat.

Natsionaliseerimisel 1940. aastal kuulusid Kreenholmi Puuvilla Manufaktuuri OÜ aktsiad järgnevalt: perekond parun Knoop 94,8 miljoni krooni eest; perekond Barlow 28,8 miljoni krooni eest; perekond Albrecht 23,4 miljoni krooni eest; perekond Kulenkampff 18,5 miljoni krooni eest; perekond Volde 14,1 miljoni krooni eest; perekond Soldatenkoff (Soldatenkov) 11 miljoni krooni eest; Heinrich Müller-Pearse 9,1 miljoni krooni eest; Adele Meyer-Valde 7 miljoni krooni eest; perekond Mowatt 7 miljoni krooni eest; perekond Abrikson 6 miljoni krooni eest jne.

Manufaktuuri asutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreenholmi Manufaktuur planeeriti ja loodi tervikliku linnakuna, mis koosnes peale tootmishoonete ka administratiiv-, elu- ja ühiskondlike hoonete kompleksist. Kreenholmi ehitamisel viidi ellu 19. sajandi sotsioloogias väga populaarset tuleviku tööstuslinna filosoofilist ja arhitektuurilist ideed. Projekteerimisse kaasati Sankt-Peterburi akadeemilist koolkonda esindavaid arhitekte, manufaktuuri rajaja L. Knoop nõudis omalt poolt inglise tööstusarhitektuuri mõjutuste arvestamist. Sellest tuleneb Kreenholmi kui Narva linnaosa omapära arhitektuurilise mälestusmärgina.

30. aprillil 1857. pandi saarel nurgakivi esimesele tootmiskorpusele (Старопрядильная фабрика). Ehitus edenes kiiresti. 10. oktoobril 1858 lasti käiku esimesed 8000 ketrusmasinat. 1862. aastaks valmis aga kogu esialgne tootmiskompleks.

Joala mõisa maadel asuv Kreenholmi manufaktuur kuulus Eestimaa kubermangu (Narva kuulus Peterburi kubermangu) Kreenholmi manufaktuur oli tolle aja kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas.

Ketrusmasinatele töölepanemiseks kasutati vesirattaid, mis tsehhe läbivate pikkade ülekande jõuvõllide ja rihmade süsteemi kaudu käitasid ketrusmasinaid. Hiljem asendati vesirattad vee jõul töötavate turbiinidega. Vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid.

1870. aastal ehitati manufaktuuri juurde "Uus ketrusvabrik" (Новопрядильная фабрика). 1876. aastal ehitati kolmekordsed tootmiskorpused ümber neljakordseteks. 1884. aastal valmis Joala vabrik. 1899. aastal ehitati Georgi vabrik ning lõpetati Joala vabriku laiendamiseks mõeldud juurdeehitus. 1872. aastaks oli töötajate arv Kreenholmi vabrikuis kasvanud juba 4 500 tööliseni.

Vabriku kõigi tootmishoonete suurus oli 1906. aastal 1 507 755 ruutjalga ehk 495 972 m2. Vabriku ruumid olid 4-4,5 meetri kõrgused, vahelaed toetusid metallkonstruktsioonidele. Selline konstruktsioon vähendas seinte kandekoormust ja võimaldas jätta aknaavad suuremad. Lisaks päevavalgusele valgustas tööruume 1906. aastal 4391 gaasilampi. Vabriku kontor ja osa õue oli valgustatud elektriga. Kogu vabrikus oli ventilatsioon – ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele oli paigaldatud lisaks veel kohtventilatsioon Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. Kuna puuvill ja eriti puuvillatolm on väga tule- ja plahvatusohtlik oli kogu vabrikus sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Juhul, kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda eriti ohtlikusse kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefoniside. Hoonetes oli keskküttele sarnanev küttesüsteem ja katlamaja köeti turbaga, mida veeti oma kitsarööpmelist raudteed pidi Kõrgesoost.

Manufaktuuri taristu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tootmishoonete kõrval kuulusid Kreenholmi hoonetekompleksi veel mitmed hooned:

  • tööliskasarmud – Kreenholmi manufaktuuris töötavate tööliste majutamiseks ehitas manufaktuur üürikasarmud. Mis olid väikesed toakesed , kahele - kolmele inimesele, ühisköök - hädapärased tingimused. Arvestades, et paljud töölised, kes kaugemalt tulnud , pühadeks koju sõitsid täitsidki need toakesed vaid ühiselamu funktsiooni. Tehase meistritele, ametnikele ja direktorile olid ette nähtud eraldi korterid, kus elutingimused olid vastavad vabriku hierarhias olnud positsioonile. Kuna kõik ei mahtunud algusaegadel Kreenholmi oma tööliskasarmutesse oli algusaegadel osa töölisi majutatud Joala mõisa maadel asunud nn hr Krameri majadesse. Sealsed elamistingimused olid aga märksa viletsamad - suur kitsikus ja mustus, halb ventilatsioon.
  • lastesõim – töötas vabriku asutamisest peale, kuhu töölised said tasuta lapsed päevaks jätta
  • saun – töötas ühel päeval naistesaunana teisel meestele, samuti tasuta
  • pood – koos esimese poega avati Kreenholmis turg, hiljem 1881. aastal, kui vana plats kitsaks jäi, avati uus suurem turg. (Asus tänaseks suletud Narva turu platsil.) Hiljem oli tehasepoode rohkem.
  • politseijaoskond – aastast 1872, kus töötas 1 järelvaataja, 2 vanemkordnikku ja 10 kordnikku ning allus kohalikule Adrakohtunikule, hiljem aga Rakvere politseiülemale.
  • poskontor – manufaktuur avas 1877.a telegraafipunkti, mis töötas 8.00 - 24.00 iga päev. Posti toodi kaks korda päevas Narva postkontorist
  • Kulgu telliskivivabrik – omandati 1880 aastal koos ostetud Joala mõisaga ning ehitati ümber ja sisustati kaasaegsete seadmetega
  • veski – ehitati 1880. aaastal algul vabriku ladudesse ostetud vilja jahvatamiseks hiljem ka pagaritöökoja tarvis. Tehas ostis vilja varuks selleks, et kui ikalduse aastatel vilja hinnad tõusid müüa töötajatele vilja omahinnaga.
  • kirikud – aastatel 1881 – 1884 ehitati luteriusuliste tarvis Narva Aleksandri kirik, aastatel 1890 – 1896 õigeusu kirik.
  • kaheksaklassiline kool – kaheksaklassiline kool oli mõeldud tehasetöölistele ja nende pereliikmetele, ning kooliharidust sai tasuta. Hiljem lisandus ka muusikakool, kus kõik sooviad võisid harjutamas käia
  • pesukoda – tänapäevamõistes pesumaja, kus sai tehase kulul pesu pesta
  • surnuaed – 1885 omandati Narva linnalt tükk maad Sivertsis surnuaia jaoks
  • haigla – haigla ülalpidamiseks peeti kõigi tööliste palgast kinni 2 kopikat igalt teenitud rublalt.
  • pagaritöökoda – töötas Kreenholmis aastast 1893. Pagaritöökojas küpsetati leiba ja saia
  • raudteekitsarööpmeline raudtee, mis ehitati aastatel 1902-1908, katlamajale turba vedamiseks ja sisetranspordiks.

Manufaktuur 20. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. sajandi alguses ühines vabrik A. ja N. Vtorovi monopolistliku grupiga, mis kontrollis suuremat osa Venemaa puuvilla ja sellest tehtava toodangu turust.

1917. ühendati Kreenholmi asula Narva linnaga selle linnaosaks.

Eesti iseseisvumisel kaotas vabrik Venemaa turu. Vabrik otsis uusi turge ja uuendas sissesedet. 1919–1931 müüs vabrik 8 900 000 kg lõnga, 123 300 000 m riiet ja 680 200 kg vatti.

Juulis 1940 ettevõtte natsionaliseeriti. Teise maailmasõja ajal 1944. aastal sai ettevõtte pommitamise läbi kõvasti kannatada. 1944. aasta sügisel alustati Joala vabriku taastamist. 1945 alustasid esimesed taastatud osad andma toodangut (16 kudumistelge hakkasid tööle). Vabriku taastamine jõudis lõpule Georgi vabriku valmissaamisega 1962 aastal.

Tehasele kuulus ka Gerassimovi nimeline kultuurimaja.

1966. aastal valmis Kreenholmis esimene uus vabrik, nimelt Viimistlusvabrik. 1972. aastal alustati mehaaniliste kudumistelgede asendamist automaatsetega ning 1979. aastal asuti paigaldama uusi rõngasketrusvärtnaid.

1979. aastast ilmub Kreenholmi Manufaktuuri oma ajaleht Tekstilštšik Krengolma.

1992. aastal avati vabrikus eraldi õmblustööstus, mis koosneb kahest eraldiseisvst vabrikust, mis olid tolle hetke Euroopa moodsamaid. Tehased toodavad voodipesu, laudlinu, kardinaid, käterätte, hommikumantleid jpm.

2007. aastal avati rulookardinatsehh, mis toodab rulookardinaid Kreenholmi kangastest.

3. oktoobril 2010 sai teatavaks, et ettevõtte omanikfirma Borås Wäfveri esitas Göteborgis kohtule pankrotiavalduse.[5]

30. novembril 2010 kuulutas Viru maakohus välja Kreenholmi Valduse ASi pankroti.[6]


1872 aasta augusti ja septembristreik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kreenholmi streik

Töölised esitasid rea majanduslike ja töökorralduslike nõudmisi. EsitAtud nõudmistest osa jäi tehasevalitseja G. Kolbe poolt rahuldamata, kuna temal puudusid vastavad volitused, ning ta kutsus kohale selle robleemi lahendamiseks vabriku omanikud. 14.augustil 1872. aastal katksetas 500 tehasetöölist, umbes 4 500 töölisest töö, kuni kõigi nõudmiste läbivaatamiseni.

Töötajate nõudmised augustis 1872:

  • Lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi
  • Lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel
  • Maksta 50 arssinase kangatüki eest 40 kopikat
  • Trahvida masinaosa lõhkumise eest vastavalt selle maksumusele
  • Halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida vaid vallandada vabrikust
  • "Kõrvaldada" vabriku hospidalist velsker Palkin
  • Vahetada välja "starosta" ametis olev Peeter Säkk
  • Arveraamatust mitte teha mahaarvamisi ilma omaniku nõusolekutta
  • Lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks

Kreenholmi streik oli üks selle aja suuremaid tööliste väljaastumisi Venemaal.

21. augustil 1872. aastal sõlmitigi kokkulepe, tööliste neljakümmne esindaja ja tehasevalitseja G. Kolbe vahel. Kokkuleppe sõlmimisel viibisid kohal : Eestimaa kuberner Sergei Šahhovskoi, Peterburi kubermangu sandarmivalitsuse ülem polkovnik Birin ja nelikümmend tööliste esindajat. Rahuldati enamus tööliste nõudmistest va töötasu küsimuse, kuna see sõltus turuhindadest ja isiklikud küsimused (velsker Palkin, kordnik Säkk) kuna neid ei olnud sobilik lahendada " Poliitilise" otsusega sellisel tasemel. Kokkuleppe kinnitas ja oli sellega nõus Kreenholmi manufaktuuri direktor L. Knoop. 22. augustil 1872 asusid kangrud taas tööle.

Edasiste korratuste vältimiseks arreteeriti 9. septembril Villem Preismann, Jakob Tamm ja veel mõned aktiivsemad töötajad. 11. septembril suleti mässajate poolt Kreenholmi saarele viiv sild ja ei lastud ülejäänud töötajaid tööle ming nõuti arreteeritute vabastamist. Haagikohtunik koos politseikordnikega proovis küll silda vabastada, kuid neid rünnati kivdega.

Olukorra uuesti kontrolli alla saamiseks pöördus haagikohtunik nüüd abi saamiseks sõjaväe poole. Kohale tuli pool pataljoni sõdureid polkovnik Reinvaldi juhtimisel, kes võttis vabriku oma kontrolli alla.

12. septembril toimusid uued kogunemised töölisasulas, kus nõuti Preismanni, Tamme ja nende kaaaslaste vabastamist.

Kohale saabunud kuberner Šahhovskoi palus lisaks vabrikut valvavatele sõjaväele Jamburgist ( Kingissepp Leningradi oblastis ) abijõude. 13. septembriks oli olukord kindlalt valitsusvägede kontrolli all. 14. septembril taastus osaliselt vabriku töö.

Alustati juurdlust korratuste põhjuste ja nendes osalenute väljaselgitamiseks. 15. septembril oli töö vabrikus täielikult taastunud, arreteeriti 22 isikut keda kahtlustati aktiivses mässus osalemises. 19. septembril viidi sõjaväed vabrikust välja.

Juurdlus jõudis järeldusele, et korratustel ei olnud poliitilisi motiive, ning toimunud sündmuste põhjuseks tuleb pidada vabriku oskamatut juhtimist selle administratsiooni poolt.

Augustistreigi volinikud Villem Preismann kaaslastega vabastati vahi alt, kuid ei võetud vabrikusse tööle tagasi. Septembrimässus, mis oli Venemaal üks suurimaid osalemise eest arreteeritute üle mõiteti kohut ning nii mõnigi sattus pikaks ajaks sunnitööle.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]