Fuuga

Allikas: Vikipeedia

Fuuga (ladina sõnast fuga 'põgenemine') on polüfooniline heliteos, mis on kirjutatud fuugavormis. Sõna 'fuga' muusikapala tähenduses on olnud kasutuses alates XIV sajandist, see tähendas kaanonivormis imitatsioonil põhinevat kompositsiooni, kus üks hääl "jälitab" teist. Fuugat eristatakse kaanonist, mis on rangem vorm ning pelgast imitatsioonist, mille vorminõuded on lõdvemad.

Fuugažanri kõrgaeg oli barokiajastul, suurimaks fuugameistriks peetakse Johann Sebastian Bachi.

Fuuga on mitmehäälne vokaal- või instrumentaalteos, milles hääled astuvad kindlate reeglite järgi iseseisvatena üksteise järel sisse. Fuuga eelkäijaks on 16.-17. sajandil levinud ricercar (itaalia keeles ricercare - otsima). Viimane on üles ehitatud mitmele teemale, kurjuures iga teema jaoks on ricercar´is omaette lõik. Teemade arvu vähenemine viiski lõpptulemusena põhimõtteliselt ühe teemaga fuuga väljakujunemisele 17. sajandil. [1]

Fuuga algab ekspositsiooniga, kus tutvustatakse teemat põhihelistikus (dux - juhthääl). Järgnevalt kõlab sama teema kvindi võrra kõrgemalt või kvandi võrra madalamalt (comes - saatehääl). Teema esitatakse kõikides häältes. Tavaliselt on fuuga teemaks lühike ja väljendusrikas lõpetatud meloodia.

Johann Sebastian Bachi Fuuga №16 g-moll "Hästitempereeritud klaviiri" I osast BWV 861. Tonaalne vastus ekspositsioonis. Teema ja fuuga algus põhihelistikus g-mollis (punane noot), järgneb tonaalne vastus g noodist(sinine noot).

Järgnevas lõigus - töötluses - toimub teema arendamine ja muutmine, varieerimine. Teema võib nüüd kõlada pikemates või lühemates vältustes, teemat võib peegeldada horisontaal- või vertikaaltelje suhtes (inversioon, vähikäik). Helilooja võib töötluses jagada teema väikesteks lõikudeks - motiivideks - ja töödelda neid eraldi. Üldreeglina ei ole töötluse helistik peahelistik, vaid mingi teine, enamasti põhihelistiku paralleelhelistik. Selles osas asub tavaliselt ka teose kõrgpunkt - kulminatsioon. Töötluse ja repriisi vältel võidakse teema läbi häälte viia kokkusurutult: uus hääl alustab vastusega enne, kui eelmine on teema esitamise lõpetanud. Seda kaanonile omast võtet nimetatakse stretto'ks. Lõpuosas ehk repriisis pöördutakse alghelistikku tagasi, teema esitatakse algkujul.

Esineb ka mitme, enamasti kahe teemaga fuugasid - selliseid nimetatakse topeltfuugadeks. Kuigi kummagi teema jaoks võib olla eraldi ekspositsioon, peavad repriisis teemad kõlama koos.

Fuuga on sageli esitatav koos eelmängu ehk prelüüdi või improvisatsioonilise sissejuhatava osa - tokaata või fantaasiaga.

Fugetta on väike fuuga.

Fugaato fuuga fragmendid sonaadis, sümfoonias või kontserdis.

Helifail Kolmehäälne fuuga nr. 2 (HTK I) c-moll (7KB)  Johann Sebastian Bachi fuuga nr.2 с-moll BWV 847 "Hästitempereeritud klaviir" I osa.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Muusikaõpik IX klassile, A. Sepp, I. Garšnek, J. Ojakäär