Georg Friedrich Händel

Allikas: Vikipeedia
Georg Friedrich Händel
Georg Friedrich Händel 1741. aastal (Thomas Hudsoni maal)
Georg Friedrich Händel 1741. aastal (Thomas Hudsoni maal)
Info
Sündinud 23. veebruar 1685
Halle, Magdeburgi hertsogiriik
Surnud 14. aprill 1759
London, Suurbritannia kuningriik
Stiil(id) Barokkmuusika
Amet(id) helilooja, organist, viiuldaja

Georg Friedrich Händel [georg friidrihh hendel] (Briti alamana George Frideric Handel. Itaalias ja algselt ka Inglismaal kasutas ta õige häälduse tagamiseks nimekuju Georg Friedrich Hendel[1]; 23. veebruar 1685 Halle14. aprill 1759 London) oli saksa helilooja, kes aastast 1712 elas Inglismaal ja võttis 1727. aastal Briti kodakondsuse.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Halle ja Hamburg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Georg Friedrich Händeli isa Georg Händel oli tunnustatud habemeajaja, kirurg ja Saksi-Weißenfelsi hertsogi õukonnaarst. Helilooja ema Dorothea Taust pärines kirikuõpetaja perekonnast. Taust oli Georg Händeli teine naine ning tulevase helilooja sünnihetkel oli Georg juba 63-aastane. Kõik, mis on tänaseks teada Händeli lapsepõlvest, pärineb tema esimeselt biograafilt John Mainwaringilt, kes kogus mälestusi Händeli sekretärilt John Christopher Smithilt ja heliloojalt endalt. Mõni Mainwaringi raamatus esinev väide on aga hiljem ümber lükatud.[1]

Händel huvitus lapsepõlves muusikast, kuid isa, kartes, et muusiku elukutse ei taga piisavat materiaalset kindlustatust, tahtis, et poeg õpiks õigusteadust. Isa keelas Händelil isegi pille puutuda ning poeg pidi harjutama salaja pööningule toodud klavikordil. Kui Saksi-Weißenfelsi hertsog Johann-Adolf I kuulis kaheksa-aastase Händeli orelimängu, palus ta Georg Händelit, et ta lubaks oma pojal õppida samaaegselt nii muusikat kui ka õigusteadust.[1] Händeli esimeseks muusikaõpetajaks sai Halle Liebfraukirche organist Friedrich Wilhelm Zachow, kes õpetas talle orelit, klavessiini, viiulit, kompositsiooni, harmooniat ja kontrapunkti. Zachowil oli palju itaalia ja saksa muusika käsikirju, millega Händel sai tutvuda. Händel pidi neid käsikirju ümber kirjutama, analüüsima ning teoste stiili imiteerides ka ise muusikat komponeerima. Hiljem sai ta koguni kirjutada kantaate Liebfraukirche jumalateenistuseks, nende teoste noodid on aga tänaseks kadunud.[2]

1702. aasta veebruaris astus Händel Halle ülikooli, kus õppis arvatavasti õigusteadust. Kuu aega hiljem sai temast sealse kalvinistliku katedraali organist, kuigi ta ise oli luteri usku. Ta lahkus töökohast juba aastase katseaja möödudes Hamburgi.[2] Hamburg oli tollal oluline kultuurikeskus, seal tegutses ainus regulaarselt etendusi andnud saksa ooperitrupp väljaspool õukondi. Händel asus tööle ooperiorkestri teise viiuldajana ning mängis hiljem ka samas klavessiini. Ta tutvus Hamburgis helilooja, laulja ja muusikateoreetiku Johann Matthesoniga, kes tutvustas talle linna muusikaringkondi ja aitas teda ka heliloomingus. Mattheson on hiljem meenutanud: "Kui fuugad välja jätta, ei teadnud ta (Händel) komponeerimisest midagi." [3]

Augustis 1703 läksid kaks noort muusikut Lübeckisse, et külastada Marienkirche eakat organisti, heliloojat Dietrich Buxtehudet. Mõlemad soovisid saada organisti mantlipärijaks, kuid Buxtehude seatud tingimus, abielluda tema tütrega, oli noortele muusikutele vastuvõetamatu. Dietrich Buxtehude tütar oli nende jaoks liiga vana. Samal põhjusel loobus Marienkirche organisti kohast kaks aastat hiljem ka Johann Sebastian Bach.[3]

Itaalia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Händel oli Hamburgis, kohtas ta prints Ferdinando de Medicit, Toskaana suurhertsogi poega ja troonipärijat. Prints oli vaimustuses Händeli andekusest ning kutsus ta Itaaliasse ja ennekõike Firenzesse. Händel läks sinna sügisel 1706 ning reisi peamine eesmärk oli saada kogemusi, eelkõige kirjutades itaalia stiilis oopereid. Esimene teos selles žanris, "Rodrigo", esietendus järgmise aasta novembris. Händel naasis Firenzesse igal sügisel aastani 1709, tutvus seal printsi õukonnaluuletaja Antonio Salviga, kelle librettosid kasutas ta hiljem Londonis kirjutatud ooperites, ning tutvus kohalike heliloojate ooperiloominguga.[4]

1706. aasta lõpus käis Händel esmakordselt Roomas. 1707 – 1709 töötas ta vaheaegadega muusikuna markii Francesco Ruspoli alluvuses. Töökoht, kus puudus pidev palk, eeldas ilmaliku kantaadi kirjutamist igaks pühapäevaks. Lisaks nendele komponeeris Händel Ruspolile veel oratooriumi "La Resurrezione" ja kolm ladinakeelset motetti.[5] Peale Rooma ja Firenze jõudis Händel nelja aasta jooksul käia ka Veneetsias ja Napolis.

Itaalias oldud aastad olid Händeli karjääri jaoks otsustavad: Itaalia oli koos Prantsusmaaga Euroopa kultuuri keskpunkt. Siin kohtus ta kõikide tuntud itaalia heliloojatega: Alessandro ja Domenico Scarlatti, Antonio Cladara, Arcangelo Corelli, Bernardo Pasquini, Antonio Lotti, Quirino Gasparini, Antonio Vivaldi, Tomaso Albinoni ning Giacomo Antonio Pertiga. Mitme teosega, nagu ooper "Agrippina" ja oratoorium "La Resurrezione", saavutas ta erakordse edu.[6]

Händel saabus Itaaliasse andeka, aga toore heliloojana ning lahkus sealt viimistletud ja suure oskustepagasiga kunstnikuna. Peamiselt Alessandro Scarlatti kantaatide ja ooperite eeskujul kujunes välja tema meloodiline helikeel. Itaalia-perioodil kasutas ta veidi julgemalt dissonantse, millest ta hiljem mõnevõrra loobus. Lootus kirjutada Itaalias sealses stiilis oopereid, praktiliselt aga ei täitunud. Nelja ja poole aasta jooksul kirjutas ta vaid kaks ooperit. Paavsti nõudmisel olid Roomas, kus Händel suurema osa ajast viibis, ooperid keelatud. Itaalia heliloojad kirjutasid seetõttu ooperlikke oratooriume ja kantaate – nii tegi ka Händel. [7]

Hannover ja London[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esmakordselt Veneetsias olles kohtus Händel hilisema Yorki ja Albany hertsogi Ernst Augustiga, kes oli Hannoveri kuurvürsti ja hilisema Suurbritannia ja Iirimaa kuninga Georg Ludwigi vend. Ernst August kutsus Händelit Hannoveri ning pakkus talle töökohta kuurvürsti õukonnas. Lisaks oli Toskaania kroonprints Fernandando de Medici soovitanud Händelit Tirooli kuberner Karl von Neuburgile. Händel lahkus Itaaliast veebruaris 1710, oli märtsis Innsbruckis, kuid kuberneri tööpakkumist vastu ei võtnud. See-eest läks ta Hannoverisse ning temast sai 16. juunil 1710 Hannoveri kuurvürst Georg Ludwigi õukonna kapellmeister. [8]

Juba järgmisel kuul läks ta aga Düsseldorfi ja sealt septembris Londonisse. Tema esimene reis Inglismaa pealinna kestis kaheksa kuud, selle aja jooksul andis ta vähemalt ühe kontserdi kuninganna Anne’i õukonnas. Olulisem on aga ooperivaldkonnas saavutatu. 24. veebruaril 1711 esietendus "Rinaldo" – esimene spetsiaalselt Londoni teatrile kirjutatud itaalia ooper muusikaajaloos. Ooperit, mille libreto kirjutas vastvalminud Queens Theateri direktor, näitekirjanik Aaron Hill, saavutas erakordne edu.

Aastast 1712 elas Händel Londonis ja 1726 võttis Suurbritannia kodakondsuse.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Händel on loonud 40 ooperit, millest kuulsamad on "Rinaldo", "Julius Caesar", "Orlando", "Xerxes", "Tamerlan", "Ariodante" ja "Alcina".

Kuigi Händeli ooperid sisaldavad kauneid meloodiaid ning nende karakterikujutus on psühholoogiliselt peen, olid need kaua aega unustuses. Selle põhjuseks on paljus see, et elu viimastel kümnenditel kirjutas Händel oratooriume. Selleks sundis teda Londoni uue maksujõulise kodanlastest publiku vähene huvi itaaliakeelse ja aristokraatliku ooperižanri vastu.

Händeli sulest pärineb 30 oratooriumi. Neis käsitletakse Piibli- ja ajalooteemade varjus kaasaegseid erutanud probleeme ning ideestikku. Händeli tuntumad oratooriumid on "Messias", "Iisrael Egiptuses", "Juudas Makabeus", "Saul" ja "Jefta". Händeli oratooriumid (välja arvatud "Messias") ei ole tavalises mõttes vaimulikud teosed. Nende väljenduslaad on ooperlik ja dramaatiline ning ka ette kanti neid tavaliselt teatrisaalides, mitte kirikus.

Lisaks ooperitele ja oratooriumidele on Händel loonud ligi 20 orelikontserti, 6 concerto grosso 't orkestrile ja 12 keelpillidele, orkestrisüite ("Veemuusika", "Tulevärgimuusika"), kantaate, koorihümne ja sonaate.

Tänapäeval on George Frideric Handeli loomingust ülemaailmselt tuntuim ilmselt aga hoopiski 1727. aastal kuningas George II kroonimispidustusteks loodud "Zadok the Priest", mida on küll mängitud sellest alates kõikidel Suurbritannia kroonimispidustustel, aga tuntum on see hoopiski kui UEFA Meistrite liiga tunnusmeloodia.

Georg Friedrich Händeli teosed on HWV järgi nummerdatud Händel-Werke-Verzeichnis.

Händel on Bachi kõrval teine hilisbarokkmuusika suurkuju. Ta väljendas ennast peamiselt ooperižanris, mis jäi Bachist puutumata. Bach esindab veel vana tsunftikunstniku vaimu, Händel uusaegse karjäärikunstniku mudelit.[9]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Dean, lk 1
  2. 2,0 2,1 Dean, lk 2
  3. 3,0 3,1 Dean, lk 3
  4. Dean, lk 6
  5. Dean, lk 7
  6. Dean, lk 9–10
  7. Dean, lk 11–12
  8. Dean, lk 13
  9. Siitan, lk 253

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]