Metsasarv

Metsasarv

Liigitus Puhkpillid (vaskpuhkpill)/ Aerofonid Diapasoon

Metsasarv (itaalia keeles corno) on vaskpuhkpill. Metsasarve otsene eelkäija oli jahisarv, mille särav kõla sarnanes trompeti omale. Ajapikku muutus sarve huuliku ja kõlalehtri ehitus ning pilli tämber omandas pehmema värvingu.

Tänapäeval kasutatav metsasarv näeb välja toredasti rõngasse ja sõlme keeratud pika toruna. Toru pikkus on kokku 4 meetrit, kõlalehtri läbimõõt suhteliselt suur: 30 sentimeetrit.

Metsasarve hoitakse mängimisel käes üpris eriliselt: sõrmistel mängitakse vasaku käega ning parem käsi asub vähem või rohkem kõlalehtri sees. Parema käega toetatakse pilli, mahendatakse tooni ja täpsustatakse häälestust.

Metsasarve ulatus on Es-c3. Et tegemist on F-pilliga, siis kõlab see kvint madalamalt kui noodis kirjas. Noodid kirjutatakse üles peamiselt viiulivõtmes, vaid kõige madalamad bassivõtmes. Metsasarve eelkäijateks on loomade sarvedest ja puust valmistatud jahisarved. Edaspidi hakati neid valmistama metallist ning toru painutati täisringiks.

Metsasarve toru pikkus on umbes 4 meetrit ja kõlalehtri läbimõõt 30 sentimeetrit. Õhusamba pikkuse muutmiseks on metsasarvel kolm kuni neli ventiili.

Metsasarv on transponeeriv pill, see tähendab, et tema noodid ei kõla sellel kõrgusel, nagu nad kirjas on. Kaasaegses orkestris kasutatakse peamiselt F- ja B-pille, neist esimene kõlab kvindi ja teine suure sekundi võrra madalamalt kui noodikirjas. Tänapäeval valmistatakse valdavalt nn topeltsarvi, milles on ühendatud mõlema varem kasutusel olnud metsasarve võimalused. Sellega on kadunud vajadus kasutada kahte instrumenti.

Metsasarve noodid kirjutatakse valdavalt viiulivõtmes, madalamad noodid ka bassivõtmes. Metsasarve ulatus on kontraoktaavi si-st umbes teise oktaavi fa-ni (H - f2).

Metsasarve hoitakse käes üpris eriliselt: ventiile vajutatakse vasaku käega ning parem käsi asub vähem või rohkem kõlalehtri sees. Just parema käega kujundab mängija pilli tooni. Mängija võib käega pillitoru isegi peaaegu sulgeda.