Kontrapunkt

Allikas: Vikipeedia

Kontrapunkt on muusikas kunst, kompositsioonimeetod, printsiip ja õpetus, mille raames käsitletakse tervikliku kompleksina mitmehäälse faktuuri vähemalt kahte korraga kõlavat üksteise suhtes iseseisvat häält. Sõna „kontrapunkt“ pärineb 14. sajandi alguse ladinakeelsest väljendist „punctus contra punctum“, mis tähendab „punkt punkti vastu“ ehk „noot noodi vastu“.

Eduard Visnapuu defineeris kontrapunkti 1923. aastal: "Kontrapunkt on muusika ülesehituse stiil, kus kaks või enam iseseisvat meloodiat (polüfoonia) ühendatakse harmooniliseks tervikuks."[1] Visnapuu definitsioon lähtub kontrapunkti mõistest 17. sajandil kujunenud tähenduses.

Peeter Perens on kontrapunktiks nimetanud ka peateemat saatvat iseseisvat meloodiat.[2]

Mõiste ajalooline määratlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kontrapunkti mõiste on alates 13.-14. sajandi vahetusest läbi muusikaajaloo olnud seotud mitmehäälse muusika praktika ja kompositsiooniõpetusega.

Mõiste täpne kasutuselevõtu aeg ei ole teada. Kaudsete allikate põhjal võib arvata, et provanssaali kultuuris tunti kontrapunkti mõistet juba 1250. aastate paiku. Alates 1330-ndatest pärineb ka stereotüüpne mõiste etümoloogiline tuletis väljendist "punkt punkti vastu" (punctus (või punctum) contra punctum), mis viitab tolle aja muusikateoorias oluliseks muutunud punkti (punctus) mõistele, andes nimetuse ka kõigi järgnevate ajastute kontrapunktilisele kompositsioonitehnikale. On ka võimalik, et termin ei kujunenud mitte nimisõnast contrapunctus, vaid prepositsionaalobjektist contra punctum, mis vihjab oskuse tulemusele luua vastuhäält või tervet faktuuri.

Kontrapunkti mõiste tähendab algusest peale mitmehäälse faktuuri loomise kunsti, meetodit ja printsiipi, mida nimetati punctum-contra-punctum ("noot-noodi-vastu"). Väljendil punctum contra punctum, millest algselt saadi aru nö sõna-sõnalt, kujunes juba 14. sajandi jooksul mitu muusika kompostitsioonitehnilist tähendust.

Kõige vanem ja etümoloogiliselt algne tähendus viitab vastuhääle ja eelnevalt ette antud cantus firmuse rütmilisele identsusele ning koos sellega ka mõlema hääle üheaegsele nö "noot noodi vastu" kulgemisele.

Samas kõik säilinud kirjalikud allikad käsitlevad kontrapunkti mõistet umbes 1330. aastate paiku sündinud kontrapunktiõpetuse reeglite kontekstis, käsitledes seda algselt kui meetodit ning lõpuks kui printsiipi. Kontrapunkti kui meetodi tunnuste hulka kuuluvad algusest peale reeglid kooskõlade konsonantsuse eelistamisest, perfektsete ja imperfektsete konsonantside vaheldumisest, küll mitte kohustuslikust, kuid siiski tungivalt soovitatavast vastupidises suunas kulgevast häältejuhtimisest ning lõpuks suur hulk kontrapunktiõpetuse tuuma suhtes perifeerset esoteerikat. Viimase hulka kuuluvad katsed defineerida kontrapunktiõpetust kui printsiipi tervete reeglite kogumike abil, kasutades selgitavaid sõnu nagu contrapositio, aggregatio, collocatio, coniunctio, combinatio, comparatio, dispositio, ordinatio ning compositio (kompositsioon), mis on kontrapunkti mõistega kõige lähemalt seotud.

Samal ajal määratlevad paljud allikad kontrapunkti kui sellise tegevuse resultaati, mis põhineb kontrapunkti kunstil, meetodil või printsiibil. Praktikat nimetada kontrapunktiks üksikut häält, kohtab juba 14. sajandi kompositsiooniõpetuse traktaatides. Seal tähendab kontrapunkt cantus firmusele juurde lisatud häält, "vastuhäält", mistõttu see varasemas muusikas kujunes diskantuse, kuid kontrapunkti printsiipide järjest suurema rakendamise tõttu enam kui kahehäälse muusika puhul kontratenori või lõpuks isegi kvadruplumi (quadruplum) sünonüümiks. Alates 18. sajandist, kui kontrapunkti mõiste kujunes stiili määratlejaks, hakati seda kasutama kompositsiooniõpetuses (Satzlehre) "iseseisva" hääle tähenduses, mis oma meloodilise või rütmilis-motiivilise profiili tõttu teiste iseseisvate häälte hulgas esile tõusis.

Kontrapunkt terve faktuuri kontekstis oli alguses tihti mitmetähenduslik, kuna see ei olnud seotud konkreetsete häältega. Alates 15. sajandist muutus kontrapunkti identifitseerimine üheseks, kuna selgitavad sõnad cantus või concentus olid seotud faktuuri tervikliku tulemusega või andsid põhjuse ka žanriliseks määratlemiseks. Alates 16. sajandist tähistatakse kontrapunkti sõnaga mõnikord ka konkreetset heliteost, millel oli kontrapunktiline faktuur. Alates 18. sajandist kasutatakse kontrapunkti sõna vahel ka igasuguse mitmehäälse heliteose kohta, mis on kontrapunkti tähendust silmas pidades siiski vaieldav.

Alates kõige vanematest allikatest, kui tekkis väljend kontrapunktikunst (ars contrapuncti), tähistab kontrapunkti mõiste eelkõige teatud meetodi ja printsiibi alusel rakendatavat kompositsiooniõpetust (Satzlehre). Alates 15. sajandist eksisteerib kaheosaline kontrapunkti õpetussüsteem: "lihtne kontrapunkt" (contrapunctus simplex (ka planus aequalis)), mida nimetati ka "vastunoodiks" (contranota) ja mis kujutas enesest kontrapunktialase koolituse algtaset ning üldine kompositsiooniõpetus "diminueeritud kontrapunkt" (contrapunctus diminutus, ka fractus, coloratus või floridus). Üldine kompositsiooniõpetuse puhul võeti üha enam arvesse konkreetseid kompositsioonitehnilisi aspekte ja alates 16. sajandist jagunes see omakorda alldistsipliinideks.

Kontrapunkti õpetussüsteem sisaldab tihti täiendusi ja vastandamist. Näiteks 15.-17. sajandil eristati kontrapunktilist üles kirjutatud muusikat ja improvisatsiooni ning alates 18. sajandist tehti vahet topelt- (või paljukordse) ning "lihtsa" kontrapunkti vahel. 15.-17. sajandil levinud improviseeritud kontrapunkti kohta kasutatakse mõnedes allikates ka sõna sortsatio.

17. sajandil alanud stiilide paljususe ning erinevate faktuuride ja kompositisiooniõpetuste rakendamise kontekstis kujunes kontrapunkt ka muusikalist stiili määratlevaks mõisteks, mille konkreetne sisu muutub järgnevate ajastute kompositsiooniajalooliste tingimuste tõttu.

Pärast seda, kui kompositsiooniõpetus oli jagunenud tavaliseks vana stiili (stilus antiquus) ning monoodiale ja kontsertantsusele rõhuvaks moodsaks stiiliks (stilus modernus), püüti kontrapunkti säilitada mõlema stiili kõrgema mõistena. 17. sajandi teisel poolel kinnistus arusaam "kontrapunktilisest" stiilist ja "rangest", Palestrina muusikast tuletatud faktuurist. Sellest tulenes ühest küljest kontrapunkti ja "Palestrina-stiili" identifitseerumine, mis oli kirikumuusika kompositsioonidisdaktiliseks eeskujuks ja ideaaliks ning teisest küljest kontrapunkti kui selle aja keskse kompositsioonimeetodi sisu ja radikaalse tähenduse muutumine suhteliseks. Samal ajal tekkis ka tänapäevani levinud arusaam vastanditest "harmoonia" ja "kontrapunkt", mis olid tihedalt seostud mõistetega "homofooniline" ja "polüfooniline". Kontrapunkt tähistas selles kontekstis faktuuritüüpi või ka "stiili", mille puhul üheaegselt paljud hääled kulgesid nii meloodiliselt kui ka rütmiliselt iseseisvalt. Sellise "polüfoonilise kirjaviisi" puhul rõhutati kontrapunkti mõistet erinevalt: kas "temaatiliselt läbitöötatuna", Johann Sebastian Bachile omase "lineaarse kontrapunktina", klassitsistlikule ja romantilisele muusikale omase küll mitte läbiva, kuid siiski olemuslikult omase faktuuritüübina, faktuuri- või ka mõtlemiskategooriana ühes või teises nüüdismuusikateoses.

Kuna kontrapunkti mõiste sisaldab tänapäeval kõiki ajaloolisi tähendusi, kasutatakse erialases kirjanduses sellele lisaks täpsustavaid epiteete.

Range kontrapunkti reeglid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegusel ajal tuntud range kontrapunkti reeglid on kirja pandud 18. sajandi austria muusikateadlase Johann Joseph Fuxi poolt ja neid on oluliselt täiendanud 20. sajandi taani muusikoloog Knud Jeppesen. Mõlemad uurisid süvitsi renessanssajastu, eriti Giovanni Pierluigi da Palestrina muusikat, otsides sealt seaduspärasusi.

Meloodia kujundamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kontrapunktis kirjutatud teoste meloodiate tähtsaim omadus on tasakaal – kui meloodia liigub astmeliselt (s.t. sekundintervallides) või hüppega ühes suunas, tuleb see tasakaalustada astmelise liikumise või hüppega vastassuunas. Sekventse välditakse.[3]
  • Intervallidest kahe järjestikuse noodi vahel on lubatud sekundid, tertsid, puhtad kvardid, kvindid ja oktavid, liikumisel üles on samuti lubatud väike sekst. Seega on keelatud kõik vähendatud ja suurendatud intervallid, septimid, intervallid, mis on oktavist suuremad ning suur sekst.[4]
  • Rõhuliselt noodilt üles hüppamist peeti renessansiajastul teravaks, kuid see pole keelatud, välja arvatud juhul, kui hüpatakse üles veerandnoodilt.[5]
  • Kaks sama nooti teineteise järel on keelatud, kui vähemalt üks neist on veerand- või kaheksandiknoot. Pikemate vältuste korral pole küll noodikordused küll keelatud, kuid enamjaolt seda välditakse, tavaliselt abiheliga sekund madalamalt.
  • Rütmivältustest on lubatud veerand-, pool- ja täisnoodid, brevis, longa ning kaks pidega ühendatud longat. Kaheksandiknoodid on lubatud vaid siis, kui nad esinevad kahekaupa. Kõik lühemad vältused on keelatud.
  • Meloodia kõige kõrgemat nooti võib kasutada vaid korra, reegli vastu eksimist nimetatakse kõrgeima noodi „ärakulutamiseks“.
  • Üleshüppamine juhthelile (kõrgele 7. astmele) on keelatud.

Kahehäälsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pedagoogilistel põhjustel, et lihtsustada kontrapunktireeglite õppimist, on need jaotatud nn järkudeks. Igas järgmises järgus kehtivad kõikide eelmiste reeglid, kui ei ole öeldud teisiti. Järgud erinevad üksteisest rütmivältuste poolest, mida on kasutatud põhihäälele (ehk cantus firmusele) lisatud hääles.

Esimene järk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmehäälsuse esimeses järgus on täisnootidest koosnevale meloodiale (cantus firmus) lisatud täisnootidest koosnev meloodia (kontrapunkt).[6]

  • Esimeses järgus tohib kahe hääle vahel kasutada vaid konsoneerivaid intervalle, puhas priim on lubatud vaid loo esimeses ja viimases taktis.[7]
  • Paralleelsed kvintid, oktavid ja priimid on keelatud, samuti varjatud paralleelsed oktavid ja kvindid.[8]
  • Paralleelseid tertse ega sekste ei tohi olla järjest rohkem kui neli, vastasel korral pole hääled enam iseseisvad.[7]
  • Kaks samaaegset samas suunas hüpet on keelatud.[7]
  • Cantus firmuse ja kontrapunkti vaheline maksimaalne kaugus on deetsim.[7]
  • Lugu peab algama ja lõppema täieliku konsonansiga.[9]
Näide kontrapunkti esimesest järgust. Cantus firmusele (alumine hääl) on lisatud täisnootidest koosnev kontrapunkt (ülemine hääl) Märkus: selle näite autor on eksinud ühe meloodia kujundamise reegli vastu, mistõttu on ülemise hääle kõrgeim noot (2. oktavi „d“ 1., 4. ja 6. taktis) ära kulutatud. (Helifail play MIDI )

Teine järk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erandlik unisoon teises järgus loo keskel. Enne unisooni on kontrapunkti hääles (poolnootides) toimunud hüpe ning unisoonilt lahkub kontrapunkt astmeliselt vastassuunas.[10]

Mitmehäälsuse teises järgus on cantus firmusele lisatud poolnootidest koosnev kontrapunkt.[11] Alates teisest järgust eristatakse mõisteid "arsis" ja "thesis", mis antud noodinäites (4/4 taktimõõdus) on vastavalt esimene ja kolmas löök. 8/4 taktimõõdus on arsiseks esimene ja viies löök, thesiseks kolmas ja seitsmes löök.

  • Teises järgus tohib arsisele asetada vaid konsonantsi.
  • Thesisel on lubatud ka dissonantsid, kuid nendele peab minema ja sealt tulema astmeliselt. Erandiks on cambiata figuur, kus dissonantsile võib maanduda ka tertsihüppega.[12]
  • Unisoon kahe hääle vahel on lubatud vaid esimeses ja viimases taktis, erandkorras rõhutul taktiosal ka loo keskel, kuid sellisel juhul peab sellele eelnema hüpe kontrapunkti hääles ning järgnema astmeline liikumine vastassuunas.[10]
Teise järgu lõpp 8/4 taktimõõdus. Eelviimases taktis on viimane noot täisnoot, viimases taktis on vaid brevised.[13]
  • 4/4 taktimõõdus on ka kontrapunkti noot viimases taktis täisnoot, 8/4 taktimõõdus on eelviimases taktis mõlemas hääles viimane noot täisnoot ja viimases taktis mõlemas hääles ainsaks noodiks brevis.
Näide kontrapunkti teisest järgust. Cantus firmusele (alumine hääl) on lisatud poolnootidest koosnev kontrapunkt (ülemine hääl) (Helifail play MIDI )

Kolmas järk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmehäälsuse kolmandas järgus on cantus firmusele lisatud veerandnootidest koosnev kontrapunkt.[14] Kolmandas järgus kehtivad kõik eelnevad reeglid, kuid tuleb tähele panna, et nüüd on arsiseks esimene, kolmas, viies ja seitsmes ning thesiseks 2., 4., 6. ja 8. löök.

  • Rõhuliselt veerandnoodilt üles hüppamine keelatud. See reegel jääb kehtima kõikides hilisemates järkudes, kus veerandnooti kasutatakse.[5]
  • Rõhulisel taktiosal võib kahe hääle vahel olla oktav või kvint maksimaalselt kahel korral loo ulatuses.
  • Loo kõrgeim heli, mida tohib esineda vaid korra, peab olema rõhulisel taktiosal.
  • Unisoonid on lubatud esimeses ja viimases taktis, loo keskel on see takti esimesel löögil keelatud, teistel löökidel lubatud.[9]
    Näide kontrapunkti kolmandast järgust. Cantus firmusele (alumine hääl) on lisatud veerandnootidest koosnev kontrapunkt (ülemine hääl). (Helifail play MIDI )

Neljas järk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmehäälsuse neljandas järgus on cantus firmusele lisatud pidedissonantsidega kontrapunkt. Pidedissonantsid lahendatakse rõhutul taktiosal mittetäielikku konsonantsi (ehk tertsi, seksti või teetsimisse), kusjuures lahendus liigub alati astmeliselt alla.[15] Kahehäälses seades tekib seaduspärasus, mille alusel laheneb sekund tertsi ja noon teetsimisse, kui cantus firmus on ülemises hääles ning septim laheneb seksti ja kvart tertsi, kui cantus firmus on alumises hääles. Kui pidedissonantsi ei ole enam võimalik reeglipäraselt lahendada, tuleb pideahel katkestada.[16]

Näide kontrapunkti neljandast järgust. Cantus firmusele (alumine hääl) on lisatud pidedissonantsidega kontrapunkt (ülemine hääl).

Viies järk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kontrapunkti reeglite alusel lubatud ja keelatud pided eri vältuste vahel

Mitmehäälsuse viiendas järgus on cantus firmusele lisatud vabarütmiga kontrapunkt.[17]

  • Kõik eelnevad reeglid kehtivad, kui pole märgitud teisiti.
  • Soovitatav on muuta rütmivältusi sujuvalt (rütmiline crescendo ja diminuendo).
  • Maksimaalne järjestikuste veerandnootide arv on 9.
  • Keelatud on kasutada kaht järjestikust veerandnooti kahe rõhutu poolnoodi vahel. Sellist rütmifiguuride järgnevust nimetatakse isoleerituseks ning see pidavat renessansiajastul tekitama hingeldamistunnet.[18]
  • Pidekaarega on lubatud ühendada omavahel kaks poolnooti, täisnooti või brevist, kuid mitte kahte veerandnooti.
  • Pidekaarega võib ühendada veel brevist täisnoodiga, täisnooti poolnoodiga ja poolnooti veerandnoodiga, kui pikem vältus on eespool.
  • Kui cambiata on kirjutatud veerandnootides, võib see põhjustada teiste häältega dissoneerivaid intervalle. Sellisel juhul võivad dissonantsid sattuda rõhulisele taktiosale ning nendele ei pea saabuma ja nendelt lahkuma astmeliselt.
  • Kui cambiata kolmas noot (madalaim) on veerandnoot, peab ka selle neljas noot olema veerandnoot ning cambiatale peab järgnema sekund üles.
  • Kui laskuv liikumine algab poolnoodiga, on laskumise käigus lubatud dissonants rõhulisel taktiosal.
Näide reeglile, mis keelab paigutada kahte veerandnooti kahe rõhutu poolnoodi vahele (isoleeritus)
Näide reeglile, mille alusel on lubatud dissonants rõhulisel taktiosal, juhul kui laskuv käik algab poolnoodiga
Näide kontrapunkti viiendast järgust. Cantus firmusele (alumine hääl) on lisatud vabarütmiga kontrapunkt (ülemine hääl) (Helifail play MIDI )
Näide Palestrina moteti "Valde_honorandus_est" algusest, kus helilooja on muutnud rütmivältusi sujuvalt

Vabaseade[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kahehäälsuse vabaseade koosneb kahest vaba rütmiga häälest, mistõttu ei kasutata siin enam mõistet „cantus firmus“. Reaalses muusikas on antud tehnika palju tavalisem kui mistahes eelpool käsitletu.

  • Kõik eelnevad reeglid kehtivad, kui ei ole märgitud teisiti.
  • Keelatud on dissonantsid kahe poolnoodi, täisnoodi või veel pikema vältuse vahel.[19]
  • Pidedissonantse ei pea lahendama, nagu see oli 4. järgus.[20]

Kontrapunkt ja tekst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teksti kasutamine 16. sajandi vokaalmuusikas on piiritletud väga täpselt:

  • Iga poolnoot või sellest pikem vältus kannab üht tekstisilpi.[21]
  • Üksik veerandnoot kannab üht silpi, kui talle eelneb punkteeritud noot ja järgneb poolnoot või sellest pikem vältus.[21]
  • Mitu järjestikust veerandnooti kannavad grupi peale üht silpi.[21]
  • Järgida tuleb teksti loomulikku hääldamist.[21]
  • Lubatud on ühe silbi venitamine üle mitme noodi, kuid on loomulik, et fraasi viimase silbiga nii ei tehta.[22]
  • Imitatsioonis peab teema kandma sama, muutmatut teksti kõikides häältes.[22]

Cambiata[muuda | redigeeri lähteteksti]

Cambiata figuur[12]

Cambiataks nimetatakse neljanoodilist motiivi, mis koosneb allapoole suunalisest sekundist, tertsist ja ülespoole suunalisest sekundist. Selline figuur on 16. sajandi muusikas väga tavaline ning lubab kontrapunkti reeglitesse mitmeid erandeid. Näiteks on cambiata figuuri kasutamisel lubatud hüppamine dissonantsile.[12]

Mõisted[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Arsis – rõhuline taktiosa.[23]
  • Dissonants – ebakõla; range kontrapunkti reeglite alusel loetakse dissoneerivateks intervallideks sekundeid, septimeid, noone ning kõiki vähendatud ja suurendatud intervalle. Kahehäälsuse puhul on dissoneerivaks intervalliks veel puhas kvart.[24]
  • Konsonants – heakõla; jaguneb kontrapunkti reeglite alusel täielikuks ja mittetäielikuks konsonantsiks.[8]
Varjatud paralleelsed kvindid ja oktavid. Kolmandas ja neljandas taktis olevad käigud pole keelatud, kuna kaks häält ei kaugene teineteisest
  • Mittetäielik konsonants – kooskõla, kus häälte vahel moodustub intervall väike või suur terts, sekst või teetsim.[8]
  • Pidedissonants – dissonants, mis tekib rõhulisel taktiosal kahe hääle vahel pärast seda, kui üks neist on pidekaarega üle rõhulise taktiosa veetud.
  • Thesis – rõhutu taktiosa.[23]
  • Täielik konsonants – kooskõla, kus häälte vahel moodustub intervall puhas priim, kvint või oktav.[8]
  • Varjatud paralleelsed kvindid – olukord, kus kaks häält liiguvad ühes suunas, kaugenevad teineteisest ning moodustavad pärast liikumist kvindi.
  • Varjatud paralleelsed oktavid – olukord, kus kaks häält liiguvad ühes suunas, kaugenevad teineteisest ning moodustavad pärast liikumist oktavi.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Visnapuu lk 67
  2. Perens lk 26
  3. Jeppesen lk 95
  4. Jeppesen lk 66
  5. 5,0 5,1 Jeppesen lk 68
  6. Jeppesen lk 84
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Jeppesen lk 87
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Jeppesen lk 226
  9. 9,0 9,1 Jeppesen lk 101
  10. 10,0 10,1 Jeppesen lk 91
  11. Jeppesen lk 89
  12. 12,0 12,1 12,2 Jeppesen lk 98
  13. Jeppesen lk 92
  14. Jeppesen lk 93
  15. Jeppesen lk 104
  16. Jeppesen lk 107
  17. Jeppesen lk 108
  18. Jeppesen lk 113
  19. Jeppesen, lk 122
  20. Jeppesen, lk 124
  21. 21,0 21,1 21,2 21,3 Jeppesen lk 128
  22. 22,0 22,1 Jeppesen lk 129
  23. 23,0 23,1 Jeppesen lk 90
  24. Jeppesen lk 227

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jeppesen, Knud – „Kontrapunkt“. VEB Breitkopf & Härtel Musikverlag Leipzig, 1956.
  • Perens, Peeter – „Võõrkeelsete muusikaterminite sõnastik“. Kulno Kabral, 1994.
  • Visnapuu, Eduard – „Muusika leksikon I – Terminoloogia“. Esto-muusika kirjastus, 1923.