Klassitsism (muusika)

Allikas: Vikipeedia
Muusika ajalugu
Eelajalooline muusika
Vanaaja muusika
Keskaja muusika
Renessanssmuusika
Barokkmuusika
Klassitsism
Klassikaline muusika
Romantism
Nüüdismuusika

Klassitsism on klassitsismiajastul loodud muusika, ajavahemikus 1750-1820.

Üldine kunstiline huvi klassitsismi vastu tuli Pompei varemete avastamisega 1748. aastal, mis pani kirjanikud, maalikunstnikud ja skulporid jäljendama Kreeka ja Rooma eeskujusid. Heliloojad olid raskemas olukorras, keegi ei teadnud, kuidas Kreeka või Rooma muusika tegelikult kõlada võis ja seepärast ei olnud võimalik ka seda järgida. Selle asemel püüdsid nad klassitsismi kujutada piinliku vormitäitmise ja ekstravagantsetest liialdustest hoidumisega.

Klassikaline stiil sai alguse itaalia ja prantsuse hilisbaroki muusikas 1730. aasta paiku sündinud uutest vooludest. Ajavahemikku 1720- 1760 võiks pidada üleminekuajaks, eelklassitsismiks, mil tekkisid uued muusikavormid.

Varaklassitsismiks peetakse ajavahemikku 1760-1810. Sümfoonia, mis sel ajal oli lihtsakoeline meelelahutuslik orkestriteos, arenes ulatuslikuks ja kaaluka sisuga kontsertteoseks. Klassikalise stiili kõrgajaks loetakse aastaid 1780-1810.

Kõige tähtsamad heliloojad on 3 Viini klassikut: Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven.

Raskem on määratleda klassitsismiajastu lõppu. Beethoven lähtus peamiselt klassikalistest vormiideaalidest, samas on tema loomingus palju romantikutele tüüpilisi jooni.

Muusikalised arengud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vähem keerulisi kaunistusi, trillerid, kõike mis segab muusika mõju.
  • Muusikas domineerib põhimeloodia, vähem kasutatakse dissonantse ja meloodia on kompaktne ja korrapärane.
  • Sümfoonia areneb kui instrumentaalmuusika vorm, kus meloodiat ei katkesta solisti virtuoosne uhkeldamine. Klassikalise perioodi alguses on see kolmeosaline teos, üsna lühike (tihti mitte pikem kui ooperi avamäng, millest ta arenes), kahe pikema kiirema osaga suhteliselt lühikese aeglase osaga keskel.
  • Ooperit kärbitakse kõvasti; erilised efektid muutuvad vähem tähtsaks ja aariates saab juhtivaks faktoriks meloodia, mis püüab tegelaste olukorrast anda realistlikuma psühholoogilise pildi.
  • Ooper peab olema moraalselt ja vaimselt ülendav, veelgi suurem tähtsus on klassikalistel müütidel ja jutustused on sõnumi edasiandmisel kenasti kokkuvõtlikud.
  • Tähtsaks muutub "maitse"; muusika on komponeeritud eelkõige kuulaja meeleheaks ja kuulmismeele rahuldamiseks, nii muutub kõige tähtsamaks muusika selgus ja puhtus.[1]

Klassitsismi heliloojad ajajoonel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Franz Schubert John Field Ludwig van Beethoven Luigi Cherubini Wolfgang Amadeus Mozart Muzio Clementi Antonio Salieri Domenico Cimarosa Luigi Boccherini Michael Haydn Johann Christian Bach Joseph Haydn Carl Friedrich Abel Leopold Mozart Carl Philipp Emanuel Bach Christoph Willibald Gluck Wilhelm Friedemann Bach

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Robert Ainsley (2000) "Klassikaline muusika" Varrak lk. 21