Kölni kuurvürstkond

	Erzstift und Kurfürstentum Köln; või Kurerzstift Köln; või Kurköln; Kölni kuurvürstkond 953–1803
	Lipp Vapp
	Alam-Reini kaart umbes 1560, Kölni kuurvürstkond; punasega, sealhulgas Vestfaali hertsogkond
Valitsusvorm	vasall, valitav feodaalmonarhia
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Köln (953–1288); Bonn (1597–1794)

Kölni kuurvürstkond (saksa Kurfürstentum Köln), mõnikord Kuurköln (saksa Kurköln), oli kiriklik vürstkond Saksa-Rooma riigis ja eksisteeris 10. sajandist 19. sajandi alguseni. See koosnes Kölni peapiiskopkonna (saksa Erzbistum Köln) ilmalikest valdustest. Seda valitses kuurvürstina peapiiskop. Keisririigis oli peale selle vaid kaks kiriklikku kuurvürsti: Mainzi kuurvürstkonnas ja Trieri kuurvürstkonnas. Kölni peapiiskop-kuurvürst oli ka Itaalia ülemkantsler (üks kolmest Saksa-Rooma riiki moodustavast titulaarkuningriigist, teised kaks olid Saksamaa ja Burgundia) ja paiknes sellisena teisel kohal kõigi keisririigi kiriklike ja ilmalike vürstide seas, Mainzi peapiiskop-kuurvürsti järel ja Trieri peapiiskop-kuurvürsti ees.

Kuurvürstkonna pealinn oli Köln, kuni kuurvürst kolis (pärast 1288. aasta kaotust) Bonni, et vältida juriidilist konflikti vabalinn Kölni võimudega, kes suuresti lahkusid tema võimu alt. Kuurvürstkond ilmalikustati aastal 1803 Saksamaa mediatisatsiooni ajal.

Kölni kuurvürstkonna territoorium oli väiksem kui Kölni peapiiskopkonnal, mis sisaldas abipiiskopkondi, nagu Liège ja Münster (vaata kaarti allpool).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Köln oli iidne Rooma linn Colonia Agrippina Germania Inferior provintsis ja tal oli piiskopitool juba Rooma aegadest. Aastal 953 omandasid Kölni peapiiskopid esmalt märkimisväärse ilmaliku võimu, kui piiskop Bruni vend keiser Otto I nimetas ta hertsogiks. Et nõrgestada ilmalikku aadlit, kes ohustasid tema võimu, andis Otto Brunile ja tema järglastele piiskopitoolil ilmalike vürstide eesõigused. See oli Kölni kuurvürstkonna algus. See moodustati peapiiskopkonna ilmalikest valdustest ja sisaldas lõpuks territooriumiriba piki Reini vasakkallast Jülichist idas, samuti Vestfaali hertsogkonda Reini teisel kaldal, teisel pool Bergi ja Marki.

12. sajandi lõpust oli Kölni peapiiskop üks seitsmest Saksa-Rooma keisri kuurvürstist. Kuurvürstiks olemise kõrval oli ta ka Itaalia ülemkantsler, tehniliselt aastast 1238 ja püsivalt aastast 1263 kuni aastani 1803. Pärast Worringeni lahingut aastal 1288 saavutas Köln peapiiskoppidest sõltumatuse ja sai vabalinnaks. Lõpuks kolis peapiiskop Bonni, et vältida juriidilisi konflikte vabalinnaga. Esimene pogromm juutide vastu toimus aastal 1349, kui neid kasutati musta surma patuoinastena ja põletati seetõttu autodafeel. Poliitilised pinged tekkisid maksustamise, avaliku kulutamise, ärireeglite ja turujärelevalve küsimustest, samuti korporatiivse autonoomia piirangutest.

Pikamaakaubandus Läänemerel kasvas, kui suured kaubalinnad ühinesid Lübecki juhtimisel Hansa Liitu. See oli kaubalinnade ja nende gildide äriliit, mis valitses kaubandust piki Põhja-Euroopa rannikut ja õitses aastatel 1200–1500 ning jätkas väiksema tähtsusega pärast seda. Peamised linnad olid Köln Reini jõel, Hamburg ja Bremen Põhjamere rannikul ning Lübeck Läänemere rannikul. Keskaegse ja varauusaegse Kölni majanduslik struktuur põhines linna suurel sadamal, linna paiknemisel kaubateede ristumiskohas ja selle ettevõtlikel kaupmeestel, kes sõlmisid sidemeid kaupmeestega teistes hansalinnades.

16. sajandil pöördus kaks Kölni peapiiskoppi protestantismi. Esimene, Hermann V von Wied, astus usuvahetusega peapiiskopkonnast tagasi, kuid Gebhard I von Waldburg püüdis 1582. aastal kalvinismi pöördudes peapiiskopkonda ilmalikustada. Tema abiellumine järgmise aasta veebruaris ja keeldumine territoorium vabastada põhjustas võistleva peapiiskopi ja kuurvürsti Ernst von Bayerni valimise. Paavst rahastas Itaalia ja Hispaania palgasõdureid ning katoliiklik Baieri saatis samuti armee; protestantlik Holland aga toetas kalviniste kuurvürstkonnas. Kölni sõda hävitas suurema osa kuurvürstkonna majandusest ning paljusid külasid ja linnu piirati ja purustati. Godesbergi piiramine novembris-detsembris 1583 lõppes Godesburgi lossi hävitamise ja enamiku elanike tapmisega. Pärast veel mitut piiramist loobus protestantlik kandidaat, kes oli valitud aastal 1579, oma nõudmisest piiskopitoolile ja taandus koos abikaasaga Strasbourgi. Baieri armee pani Baieri hertsogi venna Ernsti peapiiskopiks – see oli esimene suur vastureformatsiooni edu Saksamaal. Tema juhtimisel valvasid jesuiidid katoliikluse taastamise järele kuurvürstkonnas. Sealt kuni 18. sajandi keskpaigani oli peapiiskopkond faktiliselt Baieri Wittelsbachi valitsejate teisena sündinute käes. Kuna peapiiskop valdas sel perioodil tavaliselt ka Münsteri piiskopkonda (ja sageli ka Liège'i piiskopkonda), oli ta üks kõige tähtsamaid vürste Loode-Saksamaal.

Aastatel 1597–1794 oli Bonn Kölni kuurvürstkonna pealinn ning Kölni peapiiskoppide ja kuurvürstide residents, enamik neist kuulus Wittelsbachi dünastia Baieri harusse (1583–1761).

Kuurvürsti palee Bonnis
Augustusburgi palee

Pärast 1795. aastat okupeeris kuurvürstkonna territooriumid Reini vasakkaldal Prantsusmaa ja annekteeris need ametlikult aastal 1801. Saksamaa mediatisatsiooni käigus 1803. aastal ilmalikustati peapiiskopkonna ülejääk ja Vestfaali hertsogkond läks Hessen–Darmstadti maakrahvkonnale. Kölnis taastati siiski katoliiklik peapiiskopitool 1824. aastal ja see on peapiiskopkond tänapäevani.

Kuurvürstide loend[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata: Kölni peapiiskop