Für Elise
"Für Elise" ('Elisele'; WoO 59, Bia 515) on la-minooris kirjutatud Ludwig van Beethoveni bagatell. See valmis 1810. aastal, kuid avaldati alles 40 aastat pärast helilooja surma (ilmus 1867. aastal muusikateadlase Ludwig Nohli raamatus "Neue Briefe Beethovens").
Küsimusele, kes oli see Elise, kellele Beethoven pühendas oma klaveripala, pole muusikateadlased kindlat vastust tänini leidnud.
Kajastus filmis[muuda | muuda lähteteksti]
Filmimuusika loojad on bagatelli "Für Elise" kasutanud rohkem kui paarikümnes mängufilmis, sealhulgas filmides:
- "Rosemary laps" (režissöör Roman Polański, 1967)
- "Surm Veneetsias" (Luchino Visconti, 1971)
- "Un genio, due compari, un pollo" (Ennio Morricone, 1975)
- "Licence to Kill" (John Glen, 1989)
- "Immortal Beloved" (Bernard Rose, 1994)
- "Elevant" (Gus Van Sant, 2003)
- "Vääritud tõprad" (Quentin Tarantino, 2009)
- "Vabastatud Django" (Quentin Tarantino, 2012)
- "Für Elise" (Wolfgang Dinslage, 2012)
- "Olen nii elevil" (Pedro Almodóvar, 2013)
- "Nümfomaan" (Lars von Trier, 2013)
- "Kõnd" (Robert Zemeckis, 2015)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Für Elise – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis