Eesti juudid

Allikas: Vikipeedia

Juudid on üks Eesti territooriumil elavaist vähemusrahvustest.

Juudid Eestimaa aladel vana- ja keskajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed andmed juutidest on 1333. aastast Tallinnas, kui Tallinna raad andis korralduse Tallinnas tegutsevale pagarile Johannes Jodele, kes pidi maksma oma tegevuse eest linnakassase 5 marka hõbedas.[1] Hiljem olevat talle kaks korda elamisluba antud.[2] Arhiivis mainitakse ka juuti Pawelet, kes 1413. aastal rentis kahe marga eest aastas kaupluseruume Kullasepa tänaval.[2]

16. sajandil allutas Poola Kuningriik Liivimaa. Poolat tunti kui juudisõbralikku riiki: juutidel lubati elama asuda Tartusse (tollal Dorpat) ja Pärnusse. 1595. aastal anti kohaliku Saksa aadli survel välja määrus, mille järgi ei tohtinud juudid kohalike kodanike huve kahjustada, mistõttu on tarvilik nende väljasaatmine. Poola mõisnikud püüdsid seejuures juute kaitsta. Üks osa juutidest päästsid end altkäemaksuga.[2]

Rootsi võimuperioodil 17. sajandil, kui tihenes kaubavahetus Poola ja Leeduga, hakkas juutide arv Eestis kasvama.[2]

Aškenazi Juutide asualad ja rahvastikutihedus 1881. aastal Euroopas. Tumedama värviga on märgitud kõige kõrgema kontsentratsiooniga piirkonnad Varssavi kindralkubermangus: Suwałki, Łomża, Varssavi, Radomi, Siedlce, Lublini kubermangudes ja Valgevenemaa Grodna ning Mogiljovi kubermangudes.

19. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

1811 hakkasid Eestis elama niinimetatud kantonistid, keda tsaarivalitsus püüdis vene õigeusku pöörata ehk teha neist sõdurid.

1811. aastal oli Tallinnas nii palju juute, et sai rajada koguduse. Üks esimesi asutajaid on Jakob Kuplinski, kaupmees, kes tuli Valgevenest ja asus koguduse etteotsa. Tekkis ka teine sõdurite kogudus, kontonistidest, kes said ruumid endisesse püssirohulattu.

Arvukam juudi koloonia tekkis aga Eestis alles 19. sajandi algul, pärast seda kui keiser Nikolai I poolt 26. augustil 1827. aastal kinnitatud ukaasi (Об обращении евреев к отправлению рекрутской повинности в натуре, с отменою денежного с них сбора, вместо отправления оной положенного»)[3] alusel asutati 1828. aastal Tallinnas üks kolmest Venemaa keisririigi juudi päritolu, noorukitele määratud kantonistide sõjakoolist (sõjakool oli määratud, alates 12. eluaastast kohustuslikult kõigile juudi päritolu noorukitele).

1835. aastal kehtestas keiser juutidele Venemaa keisririigis uued piiranguteta ja osaliste piirangutega Juutide asustuspiirkonnad: Minski, Podoolia, Volõõnia, Jekaterinoslavi ja Grodna kubermangus – kitsendusteta ja Kiievi, Hersoni, Poltaava, Tšernigovi, Mogiljovi, Vitebski, Tauria, Kuramaa ja Liivimaa kubermang – osaliste piirangutega[4].

Aastatel 18561867, keiser Aleksander II tegi erandeid juutidele Venemaa keisririigis kehtestatud juudi asustuspiirkondadele: erandid moodustasid Nikolai sõdurid ehk kantonistid ja nende pered, spetsiifilisi erialaseid oskusi omavad spetsialistid ja käsitöölised, esimese gildi kaupmehed ja ülikoolidiplomiga spetsialistid. Pärast sõjakooli lõpetamist ja sõjaväeteenistust oli lubatud kooli lõpetajatel oma peredega asuda elama ka väljapoole 18. sajandi teisel poolel loodud Venemaa keisririigis juudi asustuspiirkondi, mis hõlmas Poola, Ukraina, Valgevene ja Leedu alasid ning mille idapiiriks oli Daugava jõgi. Eestisse asunutest on teada kantonist ehk Nikolai sõdur David Epstein naisega ja Markus Meiertahl perega[5].

1865. aastast lubati teatud juutide kategooriatel asuda elama väljapool juudi asustuspiirkonda, sh Eestisse, kuid 1880-ndail aastal alanud riikliku venestamisprotsessi käigus piirati juutidele kõrghariduse saamise võimalusi. Juutide asualades asuvates kõrgkoolides määratleti juudi rahvusest kõrghariduse saajate arv kvoodiga: juudikubermangudes 10% ja mujal 5%, Moskva ja Peterburi ülikoolides aga 3% õppimavõetavatest tudengitest. 1894. aastast laiendati see õigus kõigile juutidele. Sellega algas juutide arvu kasv. 19. sajandi lõpuks elas Tallinnas juba ligi 1500 kuni 2000 juuti.

Suurt osa juudi elanikkonna arvu suurenemises mängis Tartus asuv Tartu Ülikool, mis võimaldas saavutada kõrgem haridus ning parandada elujärge, 1882. aastal oli ülikooli 115 juudi rahvusest üliõpilast, kes olid saabunud ka väljastpoolt Eestimaa kubermangu ning Liivimaa kubermangu, juudi päritolu üliõpilaste arv kasvas eriti pärast 1881. aastal Venemaa keisririigi läänekubermangudes alanud antisemiitlikke aktsioone.

19. sajandi lõpul asus Eestimaale elama rohkesti juute: aastatel 1867–1897 suurenes juutide arv Eestis kuus korda, suurimateks keskusteks said Tartu linn (1449) ja Tallinn (1058).

Juudid Esimese maailmasõja ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1914. aastal algas maailmasõda, mis järgemööda kujunes Vene Keisririigile ebasoodsaks. Lahingutegevuses lüüa saanud Vene kindralid süüdistasid lahingupiirkondades elavaid juute koostöös vaenlasega.[6]

1915. aasta juunikuus viidi Venemaa Keisririigi sõjalise juhtkonna korraldusel läbi Poola Kuningriigi, Kuramaa, Kovno ja teiste Venemaa Keisririigi läänekubermangude juutide väljasaatmise nende poliitilise ebausaldatavuse ettekäändel.

Osa juutidest suundus Eestimaa aladele. Pärast Veebruarirevolutsiooni 1917. aastal kaotati kõik rahvuslikud kitsendused.[6]

1918–1940[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Juutide kultuurautonoomia Eestis

1918. aasta novembris alanud Vabadussõjast võttis osa 200 juuti.[7]

11.–16. maini 1919, toimunud juudi kogukonna kongressil valiti Juudi Komitee, kus moodustati 4 sektsiooni: sotsialistid (Paenson, Rochlin), sõltumatud (Aisenstadt ja Gens), sionistid (Boruchov ja Selmanovich), ja usklikud (Solomon (Shlomo) Bakscht ja and rabi Epstein).

3. veebruaril 1924 toimus Juudi Gümnaasiumi pidulik sisseõnnistamine. Aukülalistena võtsid sellest osa riigivanem Konstantin Päts, haridusminister August Veiderma, Tallinna linnapea Anton Uuesson. Oma kõnes ütles riigivanem, et ta tervitab juutide kolooniat Eestis kui Eesti Vabariigi kasulikke ja auväärseid kodanikke. Riigipea Päts lõpetas kõne sõnadega: "Kui meile paistab päike, hakkab ta paistma ka teile."[8]

Eesti Vabariigi I põhiseaduse kohaselt said 1925. aastal 3045 siin elavat juuti esimestena maailmas kultuurautonoomia. 1927. aastal määras Palestiinas asunud juudi rahvusfond Eesti Vabariigile erilise aukirja selle eest, et ta andis 1925. aastal esimese riigina juutidele rahvuskultuurilise autonoomia.[9]

1933. aastal avati Tartu Ülikoolis judaistika õppetool. Selleks kutsuti Saksamaalt tunnustatud juudi teadlane professor Lazar Gulkowitsch. Esimesel aastal võttis õppetööst osa 8 üliõpilast, 1939. aastal oli tudengeid 18.[10]

29. augustil 1940 teatas Eesti NSV Sisekaitseülem otsusest sulgeda kõik juudi rahvuslikud organisatsioonid laiali saata, sest "nende tegutsemine ei ole kooskõlas töötava rahva huvidega".[11]

1940–1941[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Juuniküüditamine
Next.svg Pikemalt artiklis Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941

Enne Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal oli Leedus (sh Vilniuse piirkond) umbes 220 000, Lätis 100 000 ja Eestis ainult 4500 juuti.[viide?]

1940. aasta juunipöörde järel likvideeris Nõukogude võim juba juulis juudi kultuurautonoomia ning sulges juuli-augusti jooksul kõik juudi seltsid, ühingud ja korporatsioonid (Hasmonea), tehes seda pahempoolse antisionistliku juudiorganisatsiooni "Licht" poolt esitatud nimekirja alusel.
14. juunil 1941 küüditati-represseeriti umbes 400 Eesti juuti, suhtarvult kümme korda rohkem kui eestlasi[12], kelle küüditamise põhjuseks oli ENSV RJRK ametniku resolutsioon "sotsiaalselt võõras element".[13]

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi uurimisosakond juut Idel Jakobson juhtimisel, represseeris ka Eesti sionistide organisatsiooni liikmeid, 28. augustil 1941. aastal, vahistati süüdistatuna "sionistliku revisjonistliku organisatsiooni loomises ja juhtimises ning kapitalistliku riigi loomise katses, uute liikmete värbamises ja suunamises Palestiina riiki" – Pinchas Katz, Vulf Girshanovich, Tuvya Maiofis, Solomon Sverdlov, Abram Gilinov ja Zelik Frank. Katz ja Girshanovich hukati, ülejäänud vahistatud mõisteti 10 aastaks vangilaagrisse.

1941. aasta suvel, Teise maailmasõja ajal, enne saksa okupatsiooni lahkus ca 2500 juuti Eestist Nõukogude Liitu. Osa juutidest, kelle lähedased olid juba represeeritud nõukogude võimu poolt või kes kahtlustasid, et nõukogude võim võib neid represseerida, ei lahkunud NSV Liitu ning jäid Eestisse.

1941. aastal astusid aga 1936. aastal „Bjaliku“ seltsi juures asutatud sotsialistliku noorte klubi peaaegu kõik poisid, isegi 16-aastased, vabatahtlikult hävituspataljonidesse[14].

Next.svg Pikemalt artiklis Hävituspataljonid Eestis

Eesti Juudi Muuseumi andmeil oli juudi kogukonna saatus aastatel 1940–1941 järgmine: 56% evakueeriti NSV Liitu, 12% mobiliseeriti NSV Liidu Punaarmeesse, 10% deporteeriti juuniküüditamise käigus ja 22% kogukonnast represseeriti ja hukati saksa okupatsiooni ajal Eestis[5].

1941–1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Holokaust Eestis
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

Venemaa Keisririigi ajal ei olnud juudi rahvusest isikutel lubatud elada Eestimaal, see ei jäänud lubatud juutide asuala piiridesse. Seetõttu ei olnud Eestis ka juudi rahvusvähemus nii suurearvuline kui Leedus ja Lätis. Võrreldes teiste endiste Balti kubermangudega oli Eesti juudi kogukond väikesearvuline ja absoluutarvudes hukkus neid vähe. Teine, olulisem põhjus oli asjaolu, et Leedu ja Läti okupeeris Saksamaa kõigest sõja kahe esimese nädalaga ja juudid ei jõudnudki evakueeruda, aga Eesti piiri kandis rinne peatus ja see andis tagalasse evakueerumiseks piisavalt aega. Seetõttu võis Saksa Julgeolekupolitsei ja SD pärast juutide suhtes toime pandud genotsiidi raporteerida, et Eesti on "judenfrei". Saksa okupatsiooni ajal aastail 1941–1942 hukatud juutide üldnimekirjas on 979 nime, kõige rohkem hukkus Tallinnas (518), Tartus (159) ja Pärnus (128) elanud juute. Mõrvatute hulgas oli rohkem mehi – 503, st üle poole hukkunutest. Lapsi ja noorukeid hukati 101. Eesti on Nõukogude Liidu kõrval ainus riik maailmas, kus nõukogude võim represseeris sõja ajal rohkem juute kui Saksamaa[viide?].

Klooga koonduslaagris 19. septembril 1944. aastal ühe päeva jooksul hukatud juudid ei olnud pärit Eestist: alates 1942.a. tõid sakslased Eestisse juute peaaegu kõikidest okupeeritud Euroopa riikidest. Suurem osa neist (umbes 20 000) mõrvati Eestis[15].

1944–1991[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast sõja lõppu ei taastunud juutide kultuurielu võimude vaenuliku suhtumise tõttu, mis tõi kaasa juutide identiteedi nõrgenemise. Taassünd algas alles perestroika tingimustes 1988. aastal, mil asutati Eesti Juudi Kultuuri Selts. 1990. aastaks kuulus seltsi 500 liiget. Samal ajal tekkisid juudi kogukonnad ka Narvas, Tartus ja Kohtla-Järvel.

1991 kuni tänapäev[muuda | redigeeri lähteteksti]

1992. aastal loodi Narvas, Tartus ja Kohtla-Järvel juudi kogukondade baasil Eesti Juudi Kogukond.

Tallinnas on juudi kogukonnaga seotud asutused koondunud kesklinna, Karu tänavale, kus on Tallinna Juudi Kool ja Tallinna sünagoog. Ennesõjaaegne juudi sünagoogihoone pommitati puruks NSVL lennuväe poolt 1944 a. märtsirünnaku käigus. Ja enne uue sünagoogi ehitamist, merekooli kasutuses olnud maja asemel, kasutati palvemajana Magdaleena tänaval asuvat maja[16].

Juutide arv Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juudid ja usk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viitedhttp://www.eja.pri.ee/history/Holocaust/Holo.pdf[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. TLA fond 230, nim. 1, s. Aa 2
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 55.
  3. «О еврейском раввине еврее Айзике, собиравшем с евреев деньги длЯ депутатов еврейских, находЯщихсЯ в Петербурге», ЛЕХАИМ АВГУСТ 2007 АВ 5767 – 8(184)
  4. Anu Raudsepp, Juutide haridusoludest Venemaal, Eestist pärit esimesi juuditare Tartu ülikoolis
  5. 5,0 5,1 5,2 Estonian Jewish Museum
  6. 6,0 6,1 Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 58.
  7. Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 59.
  8. Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 63–64.
  9. Kuidas oleks eestlane olla uhke ja hea
  10. Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 64.
  11. Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 64.
  12. Eugenia Gurin-Loov. Eesti juutide katastroof 1941. Holocaust of Estonian jews 1941. Horisont 1994
  13. ОТ ТАРТУ ДО НАРЫМА, ФЕДОР БАКШТ
  14. Moisei Scheer, ENDISE NOORSOTSIALISTI MÄLESTUSTEST, Käsikiri, 1964
  15. Eugenia Gurin-Loov. Eesti juutide katastroof 1941. Holocaust of Estonian jews 1941. Horisont 1994
  16. Epp Alatalu, Juudi sünagoogi ehitamine Tatari tänavas otab maaeraldust, Tallinna Postimees, 3. juuli 1997
  17. Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 57.
  18. Statistikaameti andmebaas

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]