Hugo Reiman
|
See artikkel räägib ametnikust ja ühiskonnategelasest; loomaarstiteadlase kohta vaata artiklit Hugo Adolf Reiman; advokaadi kohta vaata artiklit Hugo Reimann |
Hugo Karl Ferdinand Reiman (9. jaanuar 1887 Tartu – 13. jaanuar 1957 Tallinn) oli 20. sajandi alguse Eesti ametnik ja ühiskonnategelane, tuntud eelkõige kui Riigi Statistika Keskbüroo üldosakonna juhataja.[1][2]
Lisaks oma põhitööle huvitus Reiman ka filosoofiast, antropoloogiast ja psühholoogiast ning avaldas kõigis neis valdkondades ka mõningaid tekste. Reimani ehk kõige tuntum teos on "Eestlaste rassiline koostis" (Loodus, Tartu, 1931), mis kujutab endast antropoloogilist laadi uurimust eestlaste rahvuslikust eripärast. Lisaks mainitud valdkondadele on Reiman olnud ka mitmete Riigi Statistika Keskbüroo kogumike kaasautoriks 1920. ja 1930. aastail.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]
Hugo Karl Ferdinand Reiman sündis 9. jaanuaril 1887 Tartus voorimees Gustav Reimani (s. 1858) ja Lovisa Metti (s. 1859) peres.[2] Hugo Reimani mõlemad vanemad olid pärit Torma vallast Rääbise külast[2] ja kui Reiman sai kuueaastaseks, kolis tema pere 1893. aastal endisse kodukohta tagasi ning asus elama Annuse tallu.[1] 1897–1898 alustas Reiman Rääbise vallakoolis kooliteed ning jätkas õpinguid 1898–1901 Torma kihelkonnakoolis[2] ja 1901–1904 Tartu linnakoolis.[2]
1905. aasta revolutsiooni järel sidus Reiman end sotsialistide-revolutsionääride tegevustega ning astus ka Vene sotsiaal-revolutsionääride parteisse. Reiman oli hiljem ka üks Eesti sotsialistliku partei loojatest (põhikiri võeti vastu 1907. aasta suvel Tartus).[2]
1906. aastal alustas Reiman ameti õppimist Tartu postkontoris, kuid katkestas selle tegevuse üsna pea pärast isa surma. Aasta hiljem, 1907. aastal otsustas Reiman eksternina keskkooli lõpetada.[1]
Vangistus Venemaal[muuda | muuda lähteteksti]
Reimani tegevus sotsialistlikus parteis tõi talle kaasa palju probleeme ning 1908. aasta 7. märtsil Reiman arreteeriti. Aastatel 1908–1909 viibis ta Tartu ja Tallinna eeluurimisvanglas ning pärast seda määrati talle viis aastat sunnitööd Tallinnas ja Riias. Vangistuse ajal tegeles Reiman erinevate raamatute põhjal enese harimisega.[1]
1914. aastal saadeti Reiman Siberisse Mansurka külasse, asumisel jätkas ta eneseharimist. Augustis 1915 õnnestus Reimanil koos M. Frunzega asumiselt põgeneda, kasutades valepassi Jaan Andrese poeg Järvepera nimele. Pärast pääsemist töötas Reiman Taga-Baikali söekaevanduse kontoris palgalaudkonna juhatajana ning Vladvostokis metsaasjanduse praktikandina ja raamatupidaja abina.[1]
Aasta hiljem, 1916. augustis vangistati Reiman aga uuesti ja saadeti taas asumisele Mansurkasse, seekord kestis vangistus aga vaid kuus kuud – pärast 3. märtsi veebruarirevolutsiooni 1917. aastal Reiman vabanes ja tuli tagasi Eestisse.[2]
Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni[muuda | muuda lähteteksti]
Reiman oli muu hulgas ESRP juhatuse liige, ajalehe Töö Lipp toimetaja, Tallinna toitlustusvalitsuse juht, Toitlusministeeriumi ametnik, Riigikontrolli tsiviilosakonna juhataja (1918–1919)[2], Töö- ja Hoolekandeministeeriumis ametnik (01.08.1919–01.05.1921), Rahandusministeeriumi nõunik (1921–1922)[2], üheaastaste ühistegelike kursuste juhataja ja ajakirja Ühistegelane toimetaja (1923), Riigi Statistika Keskbüroo toimetaja ja üldosakonna juhataja (al. 1923 – EV lõpuaastateni)[1], Tallinna Filosoofilise Ühingu juhatuse liige, Draamastuudio teatrikooli juht (1923–1925), Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali valitsuse liige, Tallinna Töölisteatri juhatuse liige, Kultuuritahtelise Noorsoo ühenduse juhatuse liige.[2]
Tegevus Riigi Statistika Keskbüroos[muuda | muuda lähteteksti]
Hugo Reiman oli pikaajaline Riigi Statistika Keskbüroo üldosakonna juht (1923–1939) ning töötas samas ka toimetajana, osaledes mitmete demograafiliste uurimuste väljaandmises. Mõningate tööde hulgas, mille kaasautoriks Reiman oli, on: "Eesti töölisebüdzhet 1925 a. (Tallinna ja Narva töölisleibkondade majanduslik olukord)" (Narva, 1926), "Haridus Eestis" (Narva, 1924), "II rahvaloenduse tulemusi. Kooliõpilaste tervislik seisund 1930/1931–1932/33 õ/a." (Tallinn, 1934), "Rahvastik ja tervishoid Eestis" (1930), "Sotsiaalkindlustus Eestis" (Tallinn, 1937), "Sündivus, surevus, abielluvus ja rahvaliikumine 1921–1923" (Narva, 1925), "Tervishoid Eestis" (Tallinn, 1925).
Tegevus filosoofias[muuda | muuda lähteteksti]
Hugo Reiman kuulus Tallinna Filosoofilisse Ühingusse ning tegutses seal ka juhatuse liikmena. Tallinna Filosoofilise Ühingu teaduslikul istungil (19. märtsil 1920) peetud Reimani kõne on avaldatud ka iseseisva raamatuna "Filosoofia ajaloo käsitamise ülesanded" (Warrak, 1920). Lisaks on Reiman tõlkinud saksa keelest eesti keelde Wilhelm Jerusalema raamatu "Sissejuhatus filosoofiasse" (Warrak, 1922).
Tegevus antropoloogias[muuda | muuda lähteteksti]
Reiman on raamatu "Eestlaste rassiline koostis" (Tartu, Loodus, 1931) autor.
Tegevus psühholoogias[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi Hugo Reiman ei kuulu eesti psühholoogia ajalugu edasiviivate juhtfiguuride hulka, on tema panus ajaloo seisukohast kahtlemata huvitav. Hugo Reiman kirjutas mitmeid psühholoogia-alaseid tekste, kus on käsitletud mh. eestlaste ideaale, andekust, iseloomujooni, karakteritüüpe ja kunstipsühholoogiat ning ka rassipsühholoogiat, mis oli Reimani meelisteemaks. Reimani psühholoogiateemalistest tekstidest võib leida nii eksperimentide kirjeldusi, küsitlusi kui ka suures osas subjektiivseid tähelepanekuid.[2]
Psühholoogia alal on Reiman avaldanud küll vaid kaks teksti: "Andmeid eestlaste andekusest" ja "Eesti noorsoo ideaalid statistika valgustusel" (Kasvatus, 7–10, 1925). Viimane artikkel põhines laiahaardelisel uurimusel "Eesti koolinoorsoo ideaalid", milles kaastöö tegemiseni jõudis Reiman Tallinna Filosoofilise Ühenduse kaudu (uuringu algatajaks oli ühenduse liige August Kuks). "Andmeid eestlaste andekusest" avaldati väljaande Eesti Statistika esimeses numbris (1939) ning tegu on eksperimentaalse uurimuse kirjeldamisega eestlaste füüsilistest ja vaimstest oskustest.[2]
Reiman kirjutas ka iseseisvalt mitmeid psühholoogia-alaseid töid, mis on jäänud küll seni avaldamata. Üks ilmselt ambitsioonikamaid Reimani tekste on uurimus "Eestlaste Iseloom", millest ta jõudis valmis kirjutada ainult ühe peatüki. Lisaks sellele on teada ka mõned lühemad tööd, kus käsitletakse samuti eestlaste iseloomu eripärasid (nt "Jooni eestlaste kunstipsühholoogiast").[1] Hugo Reimani avaldamata teosed on kättesaadavad Eesti Rahvusraamatukogu arhiivist.
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Eestlaste rassiline koostis" (Tartu, Loodus, 1931)
- "Filosoofia ajaloo käsitamise ülesanded" (Warrak, 1920) (kõne)
- "Andmeid eestlaste andekusest" ja "Eesti noorsoo ideaalid statistika valgustusel" (Kasvatus, 7–10, 1925) (artiklid psühholoogiast)
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
1918. aastal abiellus Hugo Reiman Hilda Eichenbaumiga (s. 1896. aastal Elistvere vallas Igavere külas talunike Jüri ja Rosalie Eichenbaumi peres)[2]. Hugo ja Hilda Reimani tütar oli etnograaf Gea Troska[2].
Hugo Reiman suri 1957. aastal Tallinnas.[2]. Ta maeti 17. jaanuaril 1957 Liiva kalmistule.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Arunurm, Riina (2011). Hugo Reiman eestlaste psühholoogilisest eripärast. Seminaritöö, juh. Olev Must. Tartu Ülikooli psühholoogia Instituut.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 Eesti biograafiline andmebaas ISIK Reiman, Hugo, Allikad: EAT, 268. – Eesti avalikud tegelased. Tartu, 1932
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2015. Vaadatud 20. juunil 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
