Peeter Tarvel

Peeter Tarvel (kuni 1935 Peeter Treiberg; 11. juuli 1894 Koduvere (hiljem Metsiku) – 19. oktoober 1953 Omsk) oli eesti ajaloolane.

Ta võttis osa Akadeemilise Ajaloo Seltsi asutamisest ning oli kuni 1928. aastani Ajaloolise Ajakirja abitoimetaja, hiljem peatoimetaja. 1931. aastal sai temast Tartu Ülikooli üldajaloo professori kohusetäitja, 1936 korraline professor. Oli I, II ja V Riigikogu liige.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetanud Metsiku vallakooli ja Vihula kaheksaklassilise ministeeriumikooli, jätkas ta 1907. aasta sügisest õpinguid Tallinnas Nikolai I gümnaasiumis (hilisem Tallinna 1. Keskkool).

Tallinna kooliaastatel oli Tarveli kujunemisele suur mõju – just oli toimunud 1905. aasta revolutsioon ning levis sotsiaaldemokraatlik ja revolutsiooniline kirjandus (näiteks luges Tarvel huviga Hans Pöögelmanni kirjutisi). Paljude tollaste koolikaaslaste, näiteks Richard Kleisiga, säilisid sidemed nii üliõpilas- kui ka õppejõuaastail Tartu Ülikoolis.

Viimases õppis ta vaid ühe semestri ja läks üle Peterburi Ülikooli, kus õppis tollaste mainekate õppejõudude käe all. Tartust lahkumise nimetatud põhjusteks olid, et ta ei saanud allikakogude vähesuse tõttu keskenduda oma teemale – Prantsuse revolutsioonile – ja veel mingitele muudele teemadele, mida ta ei täpsustanud. Peterburis juhendas teda Nikolai Karejev, Venemaa silmapaistvaim Prantsuse revolutsiooni tundja.

Peterburis õppimise katkestas oktoobrirevolutsioon, mille ja mille tulemuste keskkonnas oli raske teha rahulikku teadustööd. Ülikool oli Tarvelil peaaegu läbi – tegemata jäid vaid mõned viimased eksamid ja kandidaaditöö.

1917. aastal tuli ta tagasi Eestisse ning asus elama Rakverre, kus lõi kaasa kohalikus haridus- ja poliitilises elus: aitas ellu kutsuda kohaliku rahvaülikooli, kus pidas loenguid. Selle tegevuse lõpetas Vabadussõda, kus ta ühe sõjakäigu Tartust Alūksneni kaasa tegi (Tallinna kaitsepataljoni kooliõpetajate roodus).

Väeteenistusest vabastati ta 1919. aasta aprillis, kuna oli kooliõpetaja. Pärast aastatel 1919–1921 Tallinna Reaalkoolis õpetamist asus Tarvel Tartusse ümber, kus viibis järgmise veerandsajandi, lõpetades 1921. aastal ära Tartu Ülikooli, lõputöö teemaks olid Prantsuse revolutsiooni aegsed agraarküsimused.

Järgmistel aastatel sai tast ülikooli õppejõud: juba õpetajakoolituse ajal pidas ta loenguid Prantsuse revolutsioonist, Saksamaa ajaloost ja ajaloo metodoloogiast, hiljem õppejõuna ka Prantsusmaa ja Inglismaa ajaloost. 1925. aastal valiti ta üldise ajaloo dotsendi kohusetäitjaks.

1920.–1930. aastatel oli Tarvel pedagoogiliselt ja teaduslikult aktiivne nii ülikoolis kui ka väljaspool seda. Ta võttis osa Akadeemilise Ajaloo Seltsi asutamisest ja oli kuni 1928. aastani Ajaloolise Ajakirja abitoimetaja, hiljem peatoimetaja. 1931. aastal sai tast üldajaloo professori kohusetäitja, 1936 korraline professor. Ta osales ka poliitikaelus, olles Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei liige. Vasakpoolseks jäi ta elu lõpuni, kuid samas oli ta alati ka rahvuslikult meelestatud. Et Tarveli ühiskondlik tegevus oli väga aktiivne, ei jõudnud ta oma doktoritöö kaitsmiseni, mis ilmselt oleks rääkinud Tartu majandusest. Selle käsikiri, nagu ka enamik Tarveli raamatukogust, hävis Teise maailmasõja käigus.

1939. aastal valiti ta Tartu linnavolinikuks.

1940. aastal jäi Tarvel tänu oma vasakpoolsetele vaadetele ametisse, kuid Saksa okupatsiooni ajal vallandati ta ülikoolist ja viibis kaks kuud vangistuses. Seejärel teenis ta elatist tõlkijana. Nõukogude okupatsiooni taastudes sai Tarvel tagasi ka oma töökoha ülikoolis, kuid juba 1945. aastal ta vangistati ning saadeti sunnitööle ja asumisele. Tõenäoliselt sai talle saatuslikuks liiga aktiivne ühiskondlik tegevus, eriti seetõttu, et ta kandideeris Tartu Ülikooli rektoriks, kuid ametist lahkuv rektor Hans Kruus, kes oli toona teatavasti väga tugeval võimupositsioonil, suhtus temasse negatiivselt.^[viide?]

Tarvel saadeti Vorkuta kullakaevandustesse sunnitööle, kust ta vabanes 1950. aastal. Järgnes asumine Siberis. Sinna oli saadetud ka tema naine ja tütar, nõnda võis Tarvel perega taas kokku saada. Kuid 1951. aastal naine suri. Tarvelil oli raske leida tööd, sest tema haridust tõestavad dokumendid olid Eestis. Lõpuks õnnestus tal Omskis saada tööd saksa keele õpetajana, kuid 1953. aastal tabas Tarvelit raske haigus ja ta suri pärast operatsiooni.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolane Enn Tarvel on Peeter Tarveli vennapoeg, kunstiajaloolane Tiiu Talvistu ning kirjandusteadlane ja teatriloolane Piret Kruuspere tema tütretütred.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Jüri Kivimäe. Peeter Tarveli elu ja töö. – Akadeemia 1989/9, lk-d 1913–1941 ja Akadeemia 1990/1, lk-d 73–110.
Peeter Tarveli kirjad Siberist. – Looming 1989, nr 10, lk 1978–1998 (kirjad aastatest 1947–1951, järelsõna Jüri Kivimäe).
"Humanist Peeter Tarvel oma ja meie ajas" Postimees, 24. mai 2002

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Bismarck ja Wilhelm II uute allikate valgustusel., Ajalooline Ajakiri nr 2/1922
Versailles’i rahu a. 1919 uuemate avalduste põhjal., Ajalooline Ajakiri nr 3, 4/1924
Mõningaid jooni renaissance’i olemusest ja mõistest., Ajalooline Ajakiri nr 4/1926
Jooni valgustusajastu olemusest., Ajalooline Ajakiri nr 4/1937
Imperialism kui uusima ajaloo periood., Ajalooline Ajakiri nr 4/1939
Demokraatia tulevikust. Akadeemia 1989/1, lk 20–46

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Tarvel Eesti biograafilises andmebaasis ISIK