Johannes Vares

Allikas: Vikipeedia
Johannes ja Emilie Vares Pärnus 1931.

Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus[1], ka Johannes Vares-Barbarus; 12. jaanuar 1890 (juuliuse kalendri järgi 31. detsember 1889) Heimtali vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa29. november 1946 Kadriorg, Tallinn) oli Eesti luuletaja, günekoloog ja poliitik. Ta oli Eestimaa Kommunistliku Partei liige 1940. aastast.

Elutee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sai alghariduse Heimtali vallakoolis ja üldhariduse Viljandi kihelkonnakoolis, keskhariduse omandas Vares aastail 19041910 Pärnu gümnaasiumis, kus tema klassivendadeks olid Jüri Uluots ja Johannes Semper. 19101914 õppis ta Kiievi Ülikoolis meditsiini. Järgnevalt oli ta Esimeses maailmasõjas rindearst, talle määrati 1915. aastal Püha Anna IV ja Püha Stanislavi III järgu ordenid. Sõjaväearsti karjääri jätkas ta ka Vabadussõjas, kus osutatud teenete eest omistati talle Vabadusristi I liigi III järk[2], kuid keeldus selle vastuvõtmisest.[3]. Seejärel oli 1921-1939 arst Pärnus.

1918. aastal avaldas Vares oma esimese luulekogu "Fata-Morgana". Järgmisel aastal abiellus ta Emilie Roodega ning ilmus teine luulekogu "Inimene ja sfinks", järgnevatel aastatel veel kogud "Katastroofid" (1920), "Kolmnurk" (1921), "Vahekorrad" (1922), "Geomeetriline inimene" (1924), "Multiplitseerit inimene" (1927), "Maailm on lahti" (1929), "E.V.-r" (1932), "Tulipunkt" (1934), "Memento" (1936) jpt.

Maailmasõdadevahelise Eesti Vabariigi ajal kujunes Varesest vasakpoolse maailmavaatega poeet, kes vastandas end koos teiste sotsiaaldemokraatlike intelligentidega Konstantin Pätsi vaikivale ajastule. Poliitikas ta (erinevalt paljudest teistest vasakintellektuaalidest) otseselt ei osalenud, kuid kirjutas "kodanlikku riiki" kritiseerivaid luuletusi ning külastas mitmel korral (1928, 1935, väidetavalt ka 1939) Nõukogude Liitu, millest talle jäi väga idealistlik mulje.[4]

Varese luuletused ilmusid sageli tema hea sõbra Johannes Semperi toimetatud ajakirjas "Looming". Koos Eduard Vildega kirjutasid nad ka ühiskonnakriitilise ning natsionaalsotsialismivastase koguteose "Vastutusrikkal ajal" (1933).

J. Varese poolt ametivande andmise avaldamise Riigi Teatajas, 22. juunil 1940. aastal
Johannes Varese valitsuse ametissenimetamise teadaanne RT-s. 21. juunil 1940. aastal

Aastal 1940, Eesti okupeerimise järel, esitas Moskva emissar Andrei Ždanov Varese üsna ootamatult "rahvavalitsuse" (Nõukogude okupatsioonivõimude meelse valitsuse) peaministrikandidaadiks. [5]. Pakkumine võis tulla ka Varesele endale ootamatult, ehkki on ka vastupidiseid väiteid.[4]. Igal juhul võttis ta pakutud koha vastu: 21. juunil 1940 kell 22.20 andis ta president Konstantin Pätsile ametivande. Võimalik, et tema ja mõned ta ministrid lootsid, et nad suudavad vähemasti formaalsegi iseseisvuse säilitada (nn. Mongoolia tee), kuid tegelikkuses polnud neil pea mingit tegevusvabadust. [4]. Okupatsioonivõimud dikteerisid sisuliselt kogu nende tegevuse ning sundisid Varest korraldama uusi "valimisi"[4], kus võis osaleda vaid üks opostisioonikandidaat, Jüri-Rajur Liivak. Järgnevalt esitas valitsus formaalse palve[4] Eesti vastuvõtmiseks Nõukogude Liitu, mis rahuldati 6. augustil.

24. augustil paigutati Johannes Vares Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohale, kuhu ta jäi kuni surmani. 1941 juulis põgenes ta Eestist Venemaale, kus organiseeris tagalas eestlastele suunatud kommunistlikku propagandat.[4]

29. novembril 1946 leiti ta kell 11.40 oma korteris vannitoa põrandalt surnuna. Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri "pärast lühikest kuid rasket haigust", kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli enesetapuga, sest ta leiti põrandalt verisena, tema kõrval lebas 7,65 mm püstol Walther ja padrunikest ning vannitoa aknalaual olid hüvastijätukirjad, üks ÜNi presiidiumi asetäitjale Nigol Andresenile ja teine abikaasale.[6] [5] On oletatud ka seda, et ta tapeti.[7] [8]

Ta maeti 3. detsembril 1946 Tallinna Metsakalmistule.

1947. aasta 6. märtsiks oli salapäraselt surnud ka tema abikaasa Emilie Vares[5] (neiuna Roode, 1897–1947), kelle matusest Metsakalmistul võtsid teistehulgas osa Hans Kruus, Eduard Päll ja Nigol Andresen.[9]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]