Valgatabalve
Valgatabalve ehk Walgatabalwe oli Läti Henriku "Liivimaa kroonikas" mainitud paik Ugandis või Ugandi naabruses.
Henriku Liivimaa kroonika[muuda | muuda lähteteksti]
Kroonika nimetab Valgatabalvet seoses 1220. aastal Eestimaal toimunud nn võiduristimisega, kus maa valitsemise pärast teineteisega konkureerivad Riia piiskop ja Taani andsid oma preestritele ülesandeks võimalikult palju piirkondi ristida, et nii seal oma võimutaotlusi õigustada.[1][2].
„Samuti läks ka senine lätlaste preester Ugandisse ja tuli Walgatabalwesse Pihkva pool ning ristimise sakramendi pühitsemisega kõigis nende kõige äärmistes külakestes avas neile ristiusu ja, viinud ristimise lõpule, pöördus Liivimaale tagasi.“
– Henriku Liivimaa kroonika 1982, XXIV 6, lk 219
Valgatabalvet on pakutud nii ühe küla, Ugandi kagupoolseima muinaskihelkonna, omaette maakonna[3][4] kui ka Ugandi ja Pihkva vahel asunud hõreda asustusega ja kindla halduskuuluvuseta piirkonna nimeks.[5][6] Kolmel viimasel juhul võis see hõlmata võrumurdeliste hõimude maa-ala, hilisema Vastseliina, Põlva, Rõuge ja Hargla kihelkonna ning osa Urvaste, Kanepi ja Räpina kihelkonnast.[6][7][8] Paul Johansen on oletanud, et Valgatabalve läänepiir asus umbes Mehikoorma-Võru-Rõuge joonel ning idapiir kattus keskaegse Vana-Liivimaa ja Pihkva piiriga.[6]
Nime võimalik esinemine hilisemates allikates[muuda | muuda lähteteksti]
Varaseid katseid siduda Valgatabalve nime Põlva või Valgaga[7][9][10] hilisemad uurijad tõenäoliseks ei pea.[3][4][11] Küll on selle kajastumist nähtud mitmetes teistes kirjalikes allikates märgitud kohanimedes: Valkenpalsches burlant (1538. aastal) – Kasaritsa; Валкопаль (1561) – ala, mis muuhulgas hõlmas ka Tabinat, Külaoru kanti ja Miikse kanti; Chatuzicza i Biela(1588) – Poola ajal tõlgitud nimi (Biela ehk "valge"); Biahle, Walgepallo (1627) – veski nimi hilisemas Vastseliina kihelkonna Kivi külas; Walkeballa (1630); WalgPalla Külla (1638).[3][10] Evar Saare hinnangul tähistas sellenimeline küla, mille ta rekonstrueerib kujule Valgõpalo, 17. sajandil talusid Noodaskülast kuni Loosini. Eelmainitud nimekujude kasutamisest lähtudes järeldab ta, et algne Valgatabalve ei saanud olla väiksem kui Vastseliina kihelkonna keskosa ja Rõuge kirdeosa.[10] Mariko Faster pakub välja, et algselt oli tegu keskus-küla või vakusega ja keskajal laienes nime mõjuala Rõuge-Vastseliina kaksikkihelkonnale, kuid hiljem tõrjus Vastseliina nimi selle kõrvale.[11] Paul Alvre arvates võis Valgatabalve olla hajaasula, mille osad muutusid hiljem eri nimega küladeks, ja kasutuks muutunud Valgatabalve kadus käibelt.[12]
Nime etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Evar Saar peab võimalikuks, et Valgatabalve nimi on tuletatud Loosi kandi valge, valgusküllase palumetsa järgi, kuid peab seda siiski pigem hilisemaks ümbertõlgenduseks.[10] Ka Jaan Kaplinski arvates võisid piirkonnale nime anda heledatoonilised ohtra põdrasamblaga nõmmemännikud ja see nimi võis 13. sajandil kõlada Valgedapalvo, tänapäeva keeles aga Valgepalo.[13] Julius Mägiste on nime rekonstrueerinud kujul Valgõdapalvo, mis tänapäeva võru keeles oleks Valgõpalo.[14]
Evar Saare ja Mariko Fasteri hinnangul on aga tõenäolisem, et Valgatabalve nime esimene pool tähendas paatide ülevedamise kohta (vene keeles волок, sellest tuletati oletatav tegusõna *valkata/-ma ja eesti keeles teada olev sõna valgma ehk paatide väljatõmbamise koht ja väike paadisadam) ja teine pool -balwe asustusüksust (võrdluseks: handi puγəl, mansi pawəl, ungari falu "küla; asustusüksus"), osutades nii mõnele Vastseliina-lähedasele kohale, kus veeti paate Peipsi vesikonnast Daugava jõe vesikonda.[10][11]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIV, lk 211–221
- ↑ Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 50
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Henriku Liivimaa kroonika, XXIV, kommentaar 36, lk 219
- ↑ 4,0 4,1 Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson "Eesti esiajalugu". Eesti Raamat, 1982. Lk 410
- ↑ Heiki Valk, Silvia Laul (2014). Siksälä kalme I. Muistis ja ajalugu. Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Arheoloogia osakond. Lk 200
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 252–254
- ↑ 7,0 7,1 Harri Moora. Eesti NSV ajalugu. I köide. 1955. Lk 92
- ↑ Enn Tarvel. Sakala ja Ugandi kihelkonnad. Keel ja Kirjandus 1968, 10: 586–596
- ↑ Enn Ernits. Valgatabalve. Keel ja Kirjandus, 1978, 3, lk 159
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop. Eesti kohanimeraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. "Walgatabalwe", lk 794
- ↑ 11,0 11,1 11,2 Mariko Faster. Veekogude ja teekonnaga seotud kohanimesid Eesti lõunapiiril. Emakeele Seltsi aastaraamat 2013. Lk 43
- ↑ Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 97
- ↑ Jaan Kaplinski. Põlva maa, meel ja keel. Eesti Loodus, 2010/6–7
- ↑ Julius Mägiste. Viron paikannimistä Põlva ja 1200-luvun Walgatabalwe. Virittäjä 1970, 74/2, lk 249–255