Tallinna–Riia postimaantee

Tallinna–Riia postimaantee, ka Tallinna–Pärnu–Riia postitrakt oli ajalooline postimaantee Eestimaa ja Liivimaa kubermangus, mis ühendas Eestimaa kubermangu keskuse kubermangulinna Tallinna (Revali) ja Liivimaa kubermangu keskuse Riia. Tallinna–Pärnu–Riia postitraktil toimus Tallinna ja Riia vaheline posti- ja reisiliiklus.

Tallinna–Pärnu–Riia postimaanteel asunud postijaamade arv Eestimaa kubermangus muutus aja jooksul. Eestimaa kubermangu läbis kolm postiteed (trakti): Tallinna–Pärnu–Riia, Peterburi–Narva–Tartu–Riia postimaantee ja Tallinna–Peterburi postimaantee, mille äärde oli rajatud postijaamade võrgustik.

Juba Rootsi aja lõpuks oli Eesti aladel loodud riiklik postikorraldus. 1672 ja 1688. aasta teede kirjelduse järgi oli kõrts-postijaamadega varustatud Tallinna-Pärnu, Tallinna–Keila–Haapsalu ja Tallinna–Narva maantee. 1693. aastaks olid Liivimaal postijaamad Riia–Tartu–Rakvere, Riia–Tallinna, Tartu–Helme–Pärnu ja Tartu–Vastseliina teel.^[1] 1705. aastal ilmunud Livländische Landesordnungen, kus on kirjas: ”Peateed on järgmised: 1. Riiast üle Carnikava Pärnusse ja nii edasi Vigalasse Eestimaa piirini.“^[2]

17. oktoobril 1710. aastal, Venemaa peavolinikule Liivi– ja Eestimaal, vabahärra Gerhard Johann von Löwenwoldele antud valitsemise juhendis Liivimaa kubermangu kohta kästi tal taastada postikorraldus endise kombe kohasel. 25. novembril 1710. aastal avaldatud Liivimaa kindralkuberneri patendiga asutati tähtsamate teede äärde postijaamad. Esialgu paigutati postijaamad teeäärsetesse kõrtsidesse. Eestimaa ja Liivimaa postijaamad asutati Tallinna–Pärnu–Riia, Tallinna–Voka–Peterburi ja Riia–Tartu–Peterburi sõjateede äärde^[3]. Tallinna–Pärnu–Riia trakt avati 1713. aastal nagu Tallinna–Narva–Peterburi postimaanteegi.

Põhja-Eestis, Eestimaa kubermangus tegutsesid postijaamad algusaastatel Kanamal (Kannameggi, hiljem Friedrichshof), Ruunaveres (Runafer), Märjamaal (Merjama) ja Pipras (Pippara). Eestimaa kubermangu piiridesse rajatud postijaamad vahetasid tihti asukohta, esialgu ei rajatud postijaamade hoonetekomplekse, vaid kasutati teeäärseid kõrtse. 1728. aastaks asendus Märjamaa postijaam Haimre mõisa alal asunud Haimre postijaamaga, 1736. aastal aga esineb Märjamaa postijaama nimi uuesti, kuid juba järgmisel aastal viidi postijaam üle Paekülasse (Paenküll)^[4].

Lõuna-Eestis tegutsesid postijaamad Liivimaa kubermangu piires Halingas (Hallick), Pärnus (Pernau), Tahkurannal (Tackerort), Häädemeestel (Gudmannsbach), Treimanis (Dreymannsdorf) ning juba Liivimaa kubermangu Läti alale jäid postijaamad Salatsis (Salis), Kirbižis (Kürbis), Liepupes (Perningel), Peterupes (Peters Kapell) ja Iļķenes (Hilchensfähr)^[5].

1737. aastast esineb esimest korda Jädivere (Jeddefer) postijaama nimi. 1741. aastast tegutsesid Tallinna–Pärnu traktil Eestimaa piires Kanamaa, Pajaka (Pajack) ehk Ruunavere, Paeküla ja Jädivere postijaamad. 1753. aastal majutati Kanama postijaam Jõgisoo mõisale kuuluvasse kõrtsi, kus postijaam asus kuni 1777. aastani, mil postijaam paigutati Väike–Saue mõisa kõrtsi. 1795. aasta lõpul viidi postijaam tagasi Saue mõisa Kanama kõrtsi. 1791. aastal põles Paeküla postijaam maha ja postijaamaks muudeti Sõtkula (Söttküll) kõrts.

1795. aastaks oli lõpuks kujunenud Tallinna–Pärnu–Riia trakt välja järgmiste postijaamadega:

Tallinnast → Kanamale 19 versta 140 sülda,
Kanamalt → Ruunaveresse 29 versta,
Ruunaverest → Sõtkülasse 25 versta 65 sülda,
Sõtkülast → Jädiveresse 19 versta 360 sülda,
Jädiverest → Halingale 17 ^3/4 versta,
Halingalt → Pärnusse 26 versta,
Pärnust → Tahkuranda 23 versta,
Tahkurannast → Häädemeestele 15 versta,
Häädemeestelt → Treimani 17 versta^[6]

1793. aastal otsustati sulgeda mereäärne Pärnu–Riia postimaantee ja avada uus tee üle Valmiera ja Viljandi kreisi Mõisaküla. 1800. aastal avati postitee Valmierast Pärnusse ja 1800. aastaks ehitati uued postijaamahooned Surjul (Surrie), Lodjal^[7] (Kurkund) ja Mõisakülas (Moiseküll) ning uus uue Riia–Pärnu postimaantee osa avati 1. oktoobrist 1800. aastal.

19. sajandi esimesel veerandil oli Eestimaa kubermangus Riia–Pärnu–Tallinna postimaantee, Tallinna–Pärnu osal, läbi Märjamaa – 97 versta pikkusel osal 4 postijaama: Tallinn → 18 versta ← Saue postijaam (Friedrichshof) → 29 ← Ruunavere postijaam → 24 ← Sõtke postijaam → 22 ← Jädivere postijaam → 4 ← Liivimaa kubermangu piirini.

Liivimaa kubermangus jätkus 163 versta pikkune Riia–Pärnu–Tallinna postimaantee 7 postijaamaga: Eestimaa kubermangu piirist → 13 versta ← Halinga (Hallik) postijaam → 25 ← Pärnu (Pernau) postijaam → 17 ← Surju (Surri) postijaam → 22 ← Lodja postijaam → 20 ← Mõisaküla (Moiseküll) postijaam → 21 ← Ruhja (Rujen) → 22 ← Rencēni (Ranzen) → 23 ← Valmiera (Wolmar) ja siis mööda "Suurt Peterburi–Riia postimaanteed" kuni Valmierani^[8],^[9].

Eestimaa kubermangus ja Liivimaa kubermangus, Eestimaa ja Liivimaa rüütelkondadele allunud postijaamade võrgu kujunemist võib jagada kahte perioodi, kusjuures esimene hõlmaks ajavahemikku 1712. aastast kuni 1870. aastani, s.o. raudteede rajamiseni. Postiliiklust korraldas Eestimaal alates 17. sajandi keskpaigast Eestimaa rüütelkond, postimaanteede korrashoidu kontrollisid haagikohtunikud. Tähtsamad linnad (Tallinn, Pärnu, Riia) pidasid ise postijaamu ülal. Eesti ja Liivimaa postijaamade kõrgemaks järelevalveorganiks oli Senat, 1781. aastal asutatud Postidepartemang ja 19. sajandi kolmandast veerandist Posti-Telegraafi Peavalitsus. Kohapeal olid postijaamad allutatud Tallinna ja Riia postkontoritele.

Vaata ka

Pikemalt artiklites Eesti postijaamade loend ja Eesti posti ajalugu

Viited

↑ Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv (edaspidi RAKA), f. 278, nim. 1, s.-ü. XI: 1, 1. 72–74
↑ Olaf Esna, Kuidas Riia on Pärnut läbi ammuste aegade mõjutanud, Pärnu Postimees, nr. 169, 3 september 2014
↑ Eerik Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. Eesti NSV ajaloo küsimusi VIII. TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 66
↑ Eerik Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. Eesti NSV ajaloo küsimusi VIII. TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 71
↑ Eerik Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. Eesti NSV ajaloo küsimusi VIII. TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 70
↑ Eerik Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. Eesti NSV ajaloo küsimusi VIII. TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 71
↑ Ainukordne ehitismälestis Lodja postijaam vajab kiiresti täitmist, Pärnu Postimees, 14. juuli 2020
↑ Bienenstamm: Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk.26–27
↑ Bienenstamm: Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 176–178

[1] Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv (edaspidi RAKA), f. 278, nim. 1, s.-ü. XI: 1, 1. 72–74

[2] Olaf Esna, Kuidas Riia on Pärnut läbi ammuste aegade mõjutanud, Pärnu Postimees, nr. 169, 3 september 2014

[3] Eerik Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. Eesti NSV ajaloo küsimusi VIII. TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 66

[4] Eerik Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. Eesti NSV ajaloo küsimusi VIII. TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 71

[5] Eerik Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. Eesti NSV ajaloo küsimusi VIII. TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 70

[6] Eerik Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. Eesti NSV ajaloo küsimusi VIII. TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 71

[7] Ainukordne ehitismälestis Lodja postijaam vajab kiiresti täitmist, Pärnu Postimees, 14. juuli 2020

[8] Bienenstamm: Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk.26–27

[9] Bienenstamm: Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 176–178

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]