Vana-Rooma armee

Allikas: Vikipeedia
Rooma armee kiiver 1. sajandist pKr

Vana-Rooma armee on termin, millega tähistatakse Rooma riigi relvajõudude maaväge. Ingliskeelses ajalookirjutuses eristatakse keisririigi aja puhul printsipaadi "keiserliku Rooma armee" (Imperial Roman army) (30 eKr – 284) ja hilise keisririigi (dominaadi) ehk "hilise Rooma armee" (Late Roman army) perioode (284–476).

Varajane Rooma armee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rooma armee sai alguse kuningate ajal, kui moodustati kodanikest leegion, kus oli kokku 3000 jalaväelast ja 300 ratsanikku ning kergerelvastuses sõdurid.[1]

Hilise keisririigi aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keiser Diocletianuse ajal algas Germaaniast lähtuvate rünnakute surve tõttu laiaulatuslik sõjaväe reformi. Leegionite isikkoosseisu suurust vähendati 5000-lt[2] (osadel andmetel 6000-lt) 1000 kuni 500-le, kuid samas suurendati leegionite arvu, millega nende arv tõusis 140-ni.[3] Impeeriumi kaitse parandamiseks suurendati sõjaväe suurust hinnanguliselt kuni kaks korda. Diocletianuse valitsemisaja maaväe hinnanguline suurus oli 310 000 ning mereväe suurus 30 000 sõdurit.[4]

Paljud ajaloolased on vaielnud selle üle, kas Diocletianuse ajal sai alguse sõjaväe jaotamine piirivägedeks (Limitanei) ja mobiilseks väliarmeeks (Comitatenses). Esimene mobiilne ratsavägi moodustati keiser Gallienuse ajal, kuid see ei pruukinud säilida pärast tema tapmist. Tema ajal sai alguse koos keisriga liikuv väliarmee, mille nimetuseks oli comitatus, kuid ei ole kindel, kas selle põhjal kujunes hilisem mobiilne väliarmee.[5] Samuti tehti muudatusi sõjaväe juhtimises. Piiriäärsete piirkonnad jaotati tsoonideks, milles paiknenud piirivägesid juhtis ohvitser, kes kandis tiitlit dux (mitm. duces). Väliarmeesid juhtis ohvitser, kelle tiitliks oli comes (mitm. comites).[6]

Constantinus Suure ajal võeti pretoriaani prefektidelt sõjaline võim ning prefektuurides paiknevaid üksusi hakkasid juhtima uued sõjalised juhid (magistri militum).[7] Pärast Mulviuse silla lahingut saadeti laiali pretoriaani kaardivägi, kuid vajadus keisri ihukaitseväe järele säilis, mille tulemusena võis Constantinus moodustada scholae palatinae, mis tegutsesid keisri otsealluvuses, et välistada sellise üksuse juhi võimalik võimuhaaramise katse.[8] 325. aastast pärinevas seaduses eristati kolme väeliiki: comitatenses, ripenses ning alares et cohortales.[9]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Robert, Jean-Noël. Rooma. 2010. Lk. 113.
  2. Goldsworthy, Adrian. Lk. 213.
  3. Mathiesen, Ralph. De Imperatoiribus Romanis. - Diocletian (284-305 A.D.), http://www.roman-emperors.org/dioclet.htm; Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 217–218.
  4. Treadgold, Warren. Lk. 15.
  5. Southern, Pat.The Roman army : a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 248-249
  6. Goldsworthy, Adrian. Lk. 165.
  7. Treadgold, Warren. Lk. 22.
  8. Southern, Pat. The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 254
  9. Southern, Pat. Lk. 250