Mine sisu juurde

Petserimaa

Allikas: Vikipeedia
Petseri maakond
Petserimaa
Pindala: 1582 km²
Elanikke: 64 712 (1934)
Rahvastikutihedus: 40,9 in/km²
Maakonnalinn: Petseri

Petserimaa, ka Petseri maakond oli Eesti maakond aastail 1920–1944, maakonnalinn oli Petseri. Aastatel 1782−1796 oli Petseri maakond Venemaa keisririigi Pihkva asehaldurkonna osa.

Petserimaaga Tartu rahulepingu alusel liidetud alad

Vabadussõja tulemusel sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Lepingu järgi liideti Eesti Vabariigiga ka Setumaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse said Petseri ja veel mõned suuremad asulad nagu Irboska ja Laura.[viide?]

Petserimaa liitumise kavad

[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa okupatsiooniväed Baltimaades 1918

Juba 1. juulil 1917 esitati 74 allkirjaga Setumaa eestlaste ja setude palve Eesti Maanõukogule Petserimaa Autonoomse Eestimaa kubermanguga ühinemiseks.[1] Kirjas oli ettepanek ühendada Pihkva kubermangu Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja Irboska vald koos Petseri aleviga Eestimaaga. 1. septembril otsustaski Eesti Maanõukogu koosolek suunata palve juriidilisse komisjoni otsuseprojekti väljatöötamiseks.

Saksa okupatsioonivõimud moodustasid 1918. aasta maikuus seni Pihkva kubermangu kuulunud Petseri alevi, Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja osaliselt Irboska valla piirides tulevase Petseri maakonna. See piir järgis eestlaste etnilist eluala.

Petseri maakond asutati Saksa okupatsioonivõimude poolt mais 1918, see koosnes Slobodka, Petseri ja Pankjavitsa vallast ning Irboska valla väiksemast läänepoolsest osast[2]. Samal aastal arvati Petserimaa Balti hertsogiriigi koosseisu.[viide?]

4. veebruaril 1919. aastal nimetati Boris Ustav ja preester Karl Ustav Eesti Ajutise Valitsuse volinikeks Petserimaale.

Vabadussõja lahingud Petserimaal

[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõja 1919. aasta Lõunarinde maipealetungil Petserile hõivasid soomusrongide dessandid 24. mail Irboska raudteejaama, Kuperjanovi partisanide pataljon Irboska alevi ja Sakala partisanide pataljon Pankjavitsa (Panikovitši) küla.

25. mai õhtul jõudsid kuperjanovlased koos soomusautodega Pihkva lääneossa ning Punaarmee üksused taandusid linnast. 26. mail jõudsid Pihkvasse soomusrongid ja Peipsi Laevastiku Divisjoni suurtükipaadid. 24. mail pidas soomusrongide divisjon Pihkvas võiduparaadi.

Petseri maakonna territoorium

[muuda | muuda lähteteksti]
Petseri maakonna valdade piirid enne ja pärast 1939. aasta vallareformi

Siseministri määrusega 23. maist 1922 jagati Petserimaa senised Pihkva kubermangu suured 4 valda (Lobotka, Irboska, Petseri ja Pankjavitsa) 1. septembril 1922 üheteistkümneks vallaks[3]:

1934. aastal oli Petseri maakonna pindala 1891 km², elanikke 58 835 (1922) ja 60 438 (1934).

Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestlaste ja lätlaste osatähtsuse kasv Pihkva kubermangus algas 19. sajandil. Seejärel hakkasid Pihkva mõisnikud müüma tühje ja kasutuskõlbmatuid maid pärisorjusest vabanenud lätlastele ja eestlastele. Nii elas Petseri 1890. aastal vaid neli eesti perekonda ja 1914. aastaks oli seal juba umbes 150 inimest. Petseri maakonna lääne-, põhja- ja keskosa asustasid valdavalt setud, idapoolsed alad olid aga venekeelsed. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petserimaal 60 848[4] elanikku. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petserimaa 64 712[5] elanikust venelasi 65,06%, eestlasi 32,36% ja lätlasi 2,29%. Tollase Petseri maakonna idapoolsed alad olid peaaegu sajaprotsendiliselt venekeelsed.[viide?]

Petserimaa integreerimine Eestiga algas aastatel 1920–1921, kui eksisteeris Petserimaa maaülema institutsioon. Maaülem Johannes Reintalu algatatud reformidega ühitati Petserimaa ja teostati vallareform. Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanikud said endale ka perekonnanimed, s.o sada aastat hiljem kui ülejäänud Eestis[6]. Riik toetas koolimajade ehitamist ja remontimist, õppevahendite soetamist, maksis õpetajatele üle kolmandiku võrra suuremat töötasu kui mujal Eestis. Koolikohustuse täitmine sai üldiseks, kirjaoskuse taset suudeti tõsta peaaegu kaks korda.

1920. aastatel likvideeriti Petserimaal põllupidamises hingemaa süsteem, mis põllumajanduse arenemist takistas. Hingemaa süsteemi ühismaapidamise või nöörimaapidamise asemele kerkisid iseseisvad majapidamised. Setulased ise iseloomustasid iseseisvate majapidamiste tähtsust järgmiselt: „nüüd on hea tööd teha, nüüd on maa oma, ei takista keegi uuenduste elluviimist; nüüd saab rahulikult töötada eneste ja oma laste huvides, nüüd olen ise peremees omas kodus, omal põllul." ühenduses põllumajanduse ümberkorraldamisega arenes ka põllumajanduslik ühistegevus[7]

Omavalitsus

[muuda | muuda lähteteksti]
Petserimaa 1925. aastal (Eesti kaardi kagunurgas)

Petseri Maavalitsus määrati ametisse kohaliku sõjaväekomandandi poolt 1919. aasta sügisel. Aastatel 1920–1921 tegutses Petseris Eesti Vabariigi keskvõimu esindajana Petseri maaülem Johannes Reintalu. Maavalitsused kaotati 24. jaanuaril 1934 ning moodustati ajutised maavalitsused samades ülesannetes, Petseri maavalitsuse esimees Ferdinand Trahv vabastati ametist[8][9]. 19. aprillil 1938 võeti vastu Maakonnaseadus[10], mille alusel alustasid tööd maavalitsused ja maavolikogud. Petseri maavanemaks[11] nimetati Vabariigi presidendi käskkirjaga Mihail Tang, kes töötas selles ametis kuni 1940. aastani. Petseri Maavalitsus tegutses aadressil Vaksali tänav 6, Petseri[12].

 Pikemalt artiklites Petseri Maakonnanõukogu, Petseri Maavolikogu ja Petseri Maavalitsus[13]
 Pikemalt artiklites Petserimaa Maaülem ja Petseri maavanem Petseri maavalitsuse esimees, Johannes Reintalu (1920–1921), Dimitri Beresin[14], (1925–1927), Ferdinand Trahv (–1934), Alfred Mäeloog (1934–1936), Nikolai Raag

Majandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Petserimaa oli integreeritud üle-eestilisse majandussüsteemi, Petseris ja Petserimaal tegutsesid Eesti Panga Petseri osakond, AS Krediit Pank Petseri osakond, Petserimaa Kaubanduse Ühispank, Petseri Majaomanikkude Ühispank, Petseri Ühispank, Vilo Ühispank, Laura Ühispank, Mäe Ühispank, Värska Ühispank, Pankjavitsa Ühispank, Senno Ühispank, Laenu-Hoiu ühispank Petseris. Ühingu „Eesti Lihaeksport" Tartu Eksporttapamaja Lihatsentraal nr. 55, Petseris, Petserimaa Kooperatiiv, Kindlustusseltsi „Oma“ Petseri peaesindus, Kindlustusseltsi „Polaris" Petseri esindus, Kindlustusseltsi „Eesti“ Petseri peaesindus ja Kindlustusseltsi „Eeks-Maja" Petseri peaagentuur.

Tegutsesid Petseri Gümnaasium, Petseri Tööstuskeskkool ja Ametikool Võmmorskis, Petseri Põllunduskool Lasarevas.

Kirikukorraldus

[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aasta juunis moodustati Eesti Piiskopkonna nõukogu määrusega 1918. aastani Vene Õigeusu Kiriku Pihkva piiskopkonda kuulunud Petserimaa kogudustest Petseri praostkond. Patriarh Meletiose 1923. aasta tomose alusel avati 29. detsembril 1924 EAÕK Sinodi otsusega Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Petseri piiskopkond, piiskopkonda arvati EAÕK Tartu, EAÕK Võru ja EAÕK Petseri praostkonnad. 1923. aastal jagati EAÕK kaheks piiskopkonnaks – Tallinna piiskopkonnaks ja Narva piiskopkonnaks.

 Pikemalt artiklis EAÕK Petseri piiskopkond

Petseri praostkonna organiseerimise algul 30. juunil 1919 tegutsesid Petserimaal järgmised kogudused:

Ainult Obinitsas oli eesti kogudus, Värskas oli eesti-vene segakogudus. Kulkna, Mõla, Pankjavitsa, Taeluva (eesti-vene) ja Irboska Nikolai, Kuulja, Petseri 40 Kannataja, Saalesja, Satserinna vene-eesti kogudustes olid kirikuameteis umbkeelsed venelased. Lisja, Irboska Jumalaema, Senno, Petški ja Štšemeritsa kogudused olid puht vene kogudused.[15]

1935. aasta 22. mail kinnitatud EAÕK põhimäärusega EAÕK Tallinna peapiiskopkonda kuulusid üheksa praostkonda: Harju, Lääne, Petseri, Pärnu, Saare ja Muhu, Tartu, Viljandi, Viru ja Võru praostkond. 1938. aastal koondati EAÕK Narva ja Irboska piiskopkonda Petserimaa viis vene kogudust (Lisje, Irboska Jumalaema, Senno, Petški ja Štšemeritsa), mille järel piiskopkond sai uue nimetuse – Narva (vene) piiskopkond.[16]

Petseri piiskopiks pühitseti 25. aprillil 1926 setu päritolu Petseri kloostriülem Joann Bulin, piiskopkonna katedraaliks nimetati Petseri Barbara peakirik. Piiskop Joann juhatas EAÕK Narva piiskopkonda aastail 1929–1932. Petseri piiskopkonna järgmine piiskop oli Nikolai Leisman, Saksa okupatsiooni ajal sai piiskopiks senine Petserimaa praost, ülempreester Peeter Pähkel.

Petserimaal tegutsesid[17]

Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Võru praostkonna Laura, Petseri Peetri kogudus ning Kallivere abikogudus. Aastatel 1923–1926 ehitati Petserisse E.E.L.K. Petseri Peetri kirik.

1933. aastal avati Petseri kloostris EAÕK Petseri vaimulik seminar. Selle juhataja oli Petseri kloostri ülem, ülempiiskop Nikolai (Leisman). Seminari eesmärk oli valmistada ette vaimulikke ja kirikuteenijaid. Seminar suleti 6. augustil 1940 dekreediga, millega lõpetati kõigi eraõppeasutuste tegevus Eesti NSV territooriumil.

 Pikemalt artiklis Petserimaa praost, (1935–1940) Nikolai Raag

25. mail 1928 võttis III Riigikogu vastu „Raudteevõrgu arendamise seaduse“, kus esimeses järgus nähti ette Tartu–Petseri laiarööpmelise raudtee ehitamine. Tartu–Petseri raudtee ehitati aastatel 1927–1931. Raudtee avati 1. novembril 1931, enne II maailmasõda toimus raudteeliiklus Eesti Vabariigist NSV Liitu läbi Petserimaal paiknenud Irboska raudteepiiripunkti.

Kõrge kuritegevuse ja elanikkonna harimatuse tõttu oli Eesti riigiasutuste tegevus Petserimaal suhteliselt enam raskendatud kui mujal Eestis.[viide?]

24. mail 1939 toimus Petseris Petseri tulekahju, milles hävis kolmandik linnast, see oli 20. sajandi Eesti ala üks suuremaid rahuajal toimunud tulekahjusid.

Riigikaitsekorraldus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites 2. diviis, Võru-Petseri Sõjaväeringkond ja KL Petserimaa Malev

Vabadussõja lõpupoolel, 1919. aasta sügisel oli Eesti kindlustatud positsioonid Petserimaal umbes 1–3 km läänes hilisemast riigipiirist. Eesmine kaitsepositsioon oli põhjast lõunasse liikudes Vidovitši, Petški, Luki, Podgramje, Sagrivje, Volkova, Kassõgina, Velje järve joonel. Kaitsepositsioonidele ehitati inseneriväe töösalkade poolt välikindlustused valmis juba 1919. aasta suvel, umbes kolme kuu jooksul, enne vägede taandumist Pihkvast. Kõik valitsevad kõrgendikud olid Eesti poole käes, vaenlane oli surutud positsioonide ees laiuvale Velikaja jõe soisele madalikule.

Eesti kaitseväe 2. diviisi kaitsekavade kohaselt Velje järve – Irboska positsioon Petserimaal kattis Pihkva–Riia kivitee ja ka Irboska–Petseri maantee suunda ja Vilo– Optjoki positsioon kattis Pihkva–Petseri raudtee suunda. Vastupanupositsiooni eelserv asus joonel: Velje järve idakallas, Velje küla, Badagova, Kurkova, Davõdova, Turoki, Lopatova, Mäe-Krupska külad, Treppjärv (Drebi järv), Kuivoru (Külmoru), Kolomna oja ja Optjoki jõe läänekaldad.

Petseri sõjaväelinnak

[muuda | muuda lähteteksti]

Petseri maakonnas Õrsava järve ruumis asus Eesti kaitsejõude sõjaväelinnak, Kaitseväe Petseri laagrid: Petseri Põhjalaager[18] (Värska laager), lõuna pool aga Petseri Lõunalaager (Petseri laager). 95 hoonet, millest enamik olid puidust kergehitised, ehitati valmis ajavahemikus 1927–1932. Põhjalaagris ehitati kasarmud sõduritele, staabihoone, elamud ohvitseride perekondadele, laagriülemale ja komandandile; pagaritöökoda, pood; 500-kohaline kasiino ja söökla ning muud abihooned. Õrsava järve vastaskaldale ehitati kasarmud suurtükiväelastele, tallid ja puutöökoda. Kahe laagri vahel asus Petseri laskeväli[19]. Värska õppelaagris peeti ka tagavaraväelaste kordusõppusi, Noorkotkaste ja skautide laagreid ja oli ka suviti ümbruskonna põllupidajaile saaduste mahutamise turuks. Orava raudteejaama ja Värska vahel toimis bussiühendus.

Aprilli lõpul 1941 viidi 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 182. diviis Värskasse suvelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse.

Põhjalaager likvideeriti 1941. aastal. Endisele laagri lipuväljakule on ehitatud laululava ja spordiplatsile Värska talumuuseum. Muinsuskaitseamet tahab militaarmälestisena võtta kaitse alla Värskas asuva Petseri Põhjalaagri barakid[20]. Plaani vastu seisab Põhjalaagri omanik Värska Vesi, kelle huviks oli saada taas enda omandisse Värska Originaali puurkaev number üks, mis asus Põhjalaagri territooriumil.

Petseris ja Võrus asus ka Eesti katteväeosa, 7. Jalaväerügement.

Juunipööre Petserimaal

[muuda | muuda lähteteksti]

Petseris organiseerisid 1940. aasta juunipöörde Tallinnast Petserisse saadetud vabanenud poliitvangid Nikolai Trankmann ja Sudarštsikov. Nendega liitus Petserist Duplevski, kes oli osa võtnud Hispaania kodusõjast[21]. 28. juunil[22] taandas K. Päts Kaitseseisukorra seaduse põhjal Petseri maavanema Mihail Tangi ja uueks Petseri maavanemaks nimetati Antsla kooliõpetaja Artur Vainola. Artur Vainola töötas hiljem Petserimaa Täitevkomitee sekretärina. Petserimaa Maavolikogu saadeti laiali 27. juulist 1940, 17. jaanuaril 1941 moodustati Petserimaa Täitevkomitee. EK(b)P Petserimaa Komitee I sekretäriks sai Aleksei Ovsjannikov, II sekretärina asus tööle Petserimaalt pärit Filipp Ristoja. ELKNÜ Petserimaa komitee sekretäriks sai Eduard Verhovitš. 21. juulil 1940 määrati Petseri poliitilise politsei komissariks NSV Liidust tulnud eestlane Pressmann. Riigivolikogu valimistel olid Eesti Töötava Rahva Liidu (ETRL) kandidaadid Petserimaal Aleksei Janson, Mihail Sõštšikov, Dimitri Kusmin ja Georg Roovik. Grigori Roovikust sai ka Petseri täitevkomitee esimees. Aleksei Janson valiti ka Riigivolikogu viieliikmelisse juhatusse, juhatuse esimehe Arnold Veimeri abiks. Petserimaalt olid Aleksei Janson ja Mihail Sõštšikov Riigivolikogu delegatsioonis, kes sõitis Moskvasse Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu Ülemnõukogule ettepaneku edastamiseks Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi astumise kohta NSV Liidu liikmeks.

7. augustil 1940 andsid Petseri linnapea Nikolai Grünthal ja abilinnapea Johannes Gangus üle Petseri linnavalitsuse asjaajamise, vara ja rahasummad siseministri poolt ametisse määratud vastsele linnapea asetäitjale Grigori Roovikule ja abilinnapea A. Pällingule. 28. oktoobri 1940. aasta Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe otsuse põhjal nimetati Petseri linnapeaks Paul Kalevik.

1941. aasta jaanuaris moodustati Petseri maakonna TSN Täitevkomitee. Petserimaa täitevkomitee esimeheks sai Albert Ühtigi (Juhtigi), esimehe asetäitjaks (abiesimeheks) EK(b)P liikmekandidaat Fjodor (Theodor) Rahuküla (Rohuküla), kes oli ühtlasi Petseri Linna TSN Täitevkomitee esimees, sekretäriks Artur Vainola.

1941. aasta NSV Liidu Ülemnõukogu valimistel valiti NSV Liidu Ülemnõukogu Liidu Nõukogu saadikuks Petseri valimisringkonnas nr 704 endine poliitvang, Eesti NSV kergetööstuse rahvakomissar, EK(b)P liige Arnold Veimer ning NSV Liidu Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu saadikuks Petseri järveäärses valimisringkonnas nr 705 külavenelane, kommunist Ivan Savin.[19]

Teise maailmasõja Saksa-Nõukogude sõja alguses 8. juulil 1941 hõivasid Saksa väed Petseri. Saksa väeosad jõudsid Petserimaale Marienburgi (Alulinna) suunast. Petseri linna, maakonna, valla täitevkomiteed olid selleks ajaks taganenud Venemaale. Lahkunud olid ka juba Punaväe väeosad. Petseri maakonna lõunapoolne osa, ala Laura ja Pihkva-Riia kivitee vahel, Lõuna ja Roodva vallaga, vallutati sakslaste poolt 7. juulil ja 8. juulil vallutati ülejäänud vallad lõuna pool Pihkva–Riia raudteed (Meremäe, Petseri, Vilo, Linnuse) koos Petseri linnaga. 9. juulil vallutati Senno ja Saatse vallad põhja pool Pihkva–Riia raudteed. Petserimaa põhjaosa Järvesuu, Mäe ja Kalda valda jõudsid Saksa väed kolm päeva hiljem, 12. juulil. Petserimaal tõsisemaid kokkupuuteid Saksa sõjaväel vastasega ei olnud.

Petseri maakonna likvideerimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal. 15. augustil 1944 eraldati 75% Eesti NSV Petseri maakonnast Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblasti Petseri rajoon. 23. augustil 1944 eraldati Leningradi oblastist ligikaudne endise Pihkva kubermangu ala, millest moodustati Pihkva oblast. Viimase koosseisu jäi ka Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud Petseri maakonna osa likvideeriti ning liideti Eesti NSV Võru maakonnaga (hilisemad Räpina, Võru ja Põlva rajoon)[23].

Eesti NSV piiride muutused:
1944. aastal eraldati 75% Petseri maakonnast Eesti NSV-st Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblastisse Petseri rajoon, hilisem Pihkva oblasti Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud osa Petseri maakonnast likvideeriti ning liideti Võru maakonnaga (hiljem peamiselt Võru ja Põlva rajoonid)
1944/1945. aastatel Eesti NSV-st ja Läti NSV-st Vene NFSV-le eraldatud alad, võrreldes 1939. aasta territooriumitega

Eesti Vabariigi taastamise järel 1991. aasta 20. augustil tunnustas Nõukogude Liit 6. septembril de jure Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel jäi kehtima ajutine kontrolljoon, mis järgis Eesti NSV ja Vene NFSV administratiivpiiri. Pärast Nõukogude Liidu laialisaatmist 26. detsembril 1991 jäi ajutine kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni.[viide?]

Ehkki Eesti tõstatas iseseisvuse taastamise järel küsimuse Tartu rahulepingu järgsete piiride taastamisest, ei ole Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon tänini Tartu rahulepingu ja sellejärgse Eesti-Venemaa piiri kehtivust tunnustanud. Eesti loobus Venemaa koosseisu läinud alade tagasinõudmisest ametlikult 1995. aasta novembris.[24] 18. mail 2005 kirjutasid Eesti ja Venemaa välisministrid Moskvas alla uuele Eesti-Venemaa piirilepingule. Riigikogu ratifitseeris uue piirilepingu 20. juunil 2005, lisades ratifitseerimisseadusele preambuli, milles viidati Tartu rahulepingule ja öeldi, et võrreldes Eesti Vabariigi põhiseaduse artikliga 122 on piiri osaliselt muudetud.[25] Venemaad ärritas viitamine Nõukogude okupatsioonile ja Tartu rahulepingule ning ta võttis oma allkirja lepingult tagasi seda ratifitseerimata. Kuna Eesti Vabariigi taastamisel tugineti õiguslikule järjepidevusele, on osa Eesti ühiskonnast siiski veendumusel, et uus piirileping on põhiseadusevastane ja seega kehtetu ning de facto jätkub kontrolljoonest ida poole jäävatel Eesti Vabariigi aladel (enamikul Petserimaast ning Narva jõe taguses Viru Ingeris) okupatsioon.[26][27][28][29] Seda seisukohta ei toeta Eesti riiklik poliitika.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Vahur Aabrams, Vahemees Ustav, Postimees.ee, 8. mai 2019
  2. ↑ Ivi Tomingas, Kas tunned maad… Petserimaa, TUNA 2 / 2018
  3. ↑ RT 1922, 68/69
  4. ↑ "Rahvastik maakondades ja linnades, 1922". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. veebruar 2019. Vaadatud 4. jaanuaril 2020.
  5. ↑ "Rahvastik maakondades ja linnades, 1934". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. november 2019. Vaadatud 4. jaanuaril 2020.
  6. ↑ Perekonnanimedest Petserimaal ja Narva-tagustes valdades, saaga.ee (vaadatud 28.08.2020)
  7. ↑ Ümberkorralduse ajajärk Petserimaal., Postimees (1886-1944), nr. 273, 8 oktoober 1926.
  8. ↑ Maawalitsuste kooseisud 3-liikmelisteks., Päewaleht, nr. 69, 11 märts 1934
  9. ↑ 175. Vabariigi Valitsuse otsus 9. märtsist 1934., Riigi Teataja, nr. 24, 19 märts 1934
  10. ↑ Maakonnaseadus., Riigi Teataja, nr. 43, 27 aprill 1938
  11. ↑ M. Tang Petseri maawalitsuse esimeheks, Päewaleht, nr. 279, 14 oktoober 1937
  12. ↑ Aadressraamatud > Eesti aadress-raamat 1938-1939 = Directory for Estonia 1938-1939 = Adressbuch für Estland 1938-1939 = Адресный указатель Эстонии 1938-1939. Petseri maavalitsus, lk 161
  13. ↑ Petseri maakonnanõukogu liikmete nimekiri., Riigi Teataja, nr. 24, 11 aprill 1921
  14. ↑ Pekka Erelt, Petserimaa separatistid ja salakuulajad, Eesti Ekspress, 7. juuli 2005
  15. ↑ Nikolai Raag, "Petserimaa kogudused". Usuteadusline Ajakiri, 1 (aprill) 1938, lk 26
  16. ↑ Andrei Sõtšov, TAGASIVAADE EAÕK PIISKOPKONDADE JA NENDE ESIKARJASTE AJALUKKU. www.eoc.ee
  17. ↑ Petserimaa Praost, Ülempreester Nikolai Raag, Petserimaa kogudused, Usuteadusline Ajakiri, X aastakäik, Aprill 1938, No 1, lk 25 jj
  18. ↑ Põhjalaager, MTÜ Setomaa Turism
  19. ↑ 19,0 19,1 Herbert Lindmäe, Petserimaa punases põrgus II, Kultuur ja Elu 2/2015
  20. ↑ Mirjam Nutov, Muinsuskaitseamet tahab võtta kaitse alla Petseri Põhjalaagri barakid, www.err.ee, 21.01.2019
  21. ↑ Herbert Lindmäe, Petserimaa juunipöörises 1940, Kultuur ja Elu 1/2015
  22. ↑ Petseri maavanem M. Tang vabastati ametist. Järva Teataja (1926-1944), nr. 75, 1 juuli 1940
  23. ↑ ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus 1945. a. 18. jaanuarist «Eesti NSV Petseri maakonna likvideerimise ja endise Petseri maakonna valdade ja vallaosade Võru maakonnaga liitmise kohta»
  24. ↑ A Political and Economic Dictionary of Eastern Europe, p. 443, ISBN 1857430638
  25. ↑ "Estonian Parliament ratifies Estonian-Russian border treaties". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. jaanuar 2016. Vaadatud 20. detsembril 2011.
  26. ↑ Helir-Valdor Seeder: piirilepingu sõlmimine sellisel kujul ei vasta Eesti huvidele arvamus.postimees.ee 11. aprill 2013
  27. ↑ LAURI MÄLKSOO: Tartu rahuleping: kehtiv või kehtetu? www.epl.ee 7. veebruar 2005
  28. ↑ Harri Kivilo: kogu tõde Eesti-Vene piirilepingust arvamus.postimees.ee 31. oktoober 2012
  29. ↑ Henn Põlluaas. KOMMENTAAR. Tartu rahu piire referendum ei muudaks www.ohtuleht.ee 17. juuni 2013

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Harjumaa · Järvamaa · Läänemaa · Petserimaa · Pärnumaa · Saaremaa · Tartumaa · Valgamaa · Viljandimaa · Virumaa · Võrumaa

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Petserimaa&oldid=6723145"