Maavalitsus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib maakonna haldusorganist; Eestimaa kubermangu valitsuse kohta vaata artiklit Eesti Maavalitsus

Maavalitsus on maakonna haldusorgan.

Eestis olid 1989–1993 maakonnad omavalitsusliku staatusega haldusüksused ning igal maakonnal oli maakonnavolikogu ja maakonnavalitsus. Alates 1993. aastast on maavalitsus Vabariigi Valitsuse poolt ametisse nimetatavat maavanemat teenindav riigiasutus.

Maavalitsuse ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Maavalitsuse ülesandeks oli:

  1. riikliku haldamise korraldamine ja koordineerimine maakonnas oma pädevuse piires seadusega ettenähtud korras ja ulatuses;
  2. riigi omandisse kuuluva vara käsutamine vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt antud korraldustele ja määrustele;
  3. maakonnas rahanduse, hariduse, kultuuri, spordi, muinsuskaitse, tervishoiu, sanitaarteenistuse, tööhõive, sotsiaalhoolduse, migratsiooni, ettevõtluse, statistika, riiklike registrite, side, riikliku transpordi, riiklike teede, keskkonnakaitse, maakorralduse, metsamajanduse, ehitusjärelevalve ja planeeringu, kapitaalehituse ning regionaalpoliitika valdkonda kuuluvate küsimuste korraldamine vastavalt Vabariigi Valitsuse määrustele, kui seadusega ei ole korraldatud teisiti[1].

Eesti maavalitsuste ja maavanemate tegevus lõpetati 1. jaanuarist 2018.[2][3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aastal Eestis loodud uue omavalitsussüsteemi rajamise aluseks sai Venemaa Ajutise Valitsuse poolt 30. märtsil 1917 vastu võetud otsus “Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”. Selle kohaselt liideti Eestimaa kubermanguga ka senised Liivimaa kubermangu eestikeelsed alad: Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu ja Saaremaa kreis. Eestimaa kubermangu tasandil pidi seadusandlikuks organiks saama maanõukogu (nimetatud ka maapäevaks). Uue teise astme omavalitsusena loodi maakonnaomavalitsus, maakondades tuli valida 7–15-liikmelised ajutised maakonnanõukogud, mis olid algselt maakonnakomissarile nõuandjaks organiks. Maakonnanõukogud valiti valdade ja linnade valijameeste poolt, kelle arvuks kehtestati üks iga 1000 elaniku kohta.

Maakonna omavalitsustes oli 2 organit - korraldav ja täidesaatev: volikogu ja maavalitsus. Maakonnavalitsus oli Maakonnanõukogu täidesaatev organ, mis koosnes vähemalt kolmest liikmest ja sekretärist. Maakonnavalitsuse asjaajamine jagati osakondade vahel, mis moodustati vastavalt vajadusele. Maakonnanõukogude kodukord soovitas moodustada administratiiv-, majandus-, haridus-, tervishoiu- ja veterinaaria-, teede- ja side-, töö- ja hoolekande- ning põllumajandus- ja toitlusosakonna. Maakonnanõukogude ülesandeks oli kõikide maakonna omavalitsusse puutuvate asjade otsustamine, täidesaatvate organite valimine ja järelevalve nende tegevuse üle, maakonnavalitsuse esitatud eelarve läbivaatamine[4].

Maakonnaomavalitsused likvideeriti Eestis 1934. aasta põhiseadusega, 24. jaanuarist 1934. aastal. 1934. aastal kehtima halanud põhiseaduse omavalitsusüksuste loetelus puudusid maaomavalitsused. Seetõttu maakonna omavalitsused kaotati 1934. aasta maakondade ajutise valitsemise seadusega[5]. Senised maavanemad jäid ametisse ajutiste maavalitsuste esimeestena. Ajutised maavalitsused täitsid endiste maavalitsuste ülesandeid kuni viimaste üleandmiseni vastavaile asutustele. Ajutised maavalitsused allusid Kohtu- ja Siseministeeriumile. Maakonna omavalitsusorganiteks olid: 1) maavolikogu, 2) maavanem, 3) maavalitsus ja 4) valla- ja linnavanemate täiskogu. Maavolikogu valiti 5-ks kalendriaastaks ja ta koosnes vastavalt elanike arvule 11—25 maavolinikust.

1. mail 1938 jõustunud Maakonnaseaduse järgi oli maavanem maakonnaomavalitsuse juht ja ühtlasi keskvalitsuse esindaja maakonnas[6]. § 1. kohaselt olid Vabariigi maakonnad: Harju, Järva, Lääne, Petseri, Pärnu, Saare, Viljandi, Tartu, Valga, Viru ja Võru maakond.

Eesti omavalitsusorganite taastamisel, 1989. aasta Kohalike rahvasaadikute nõukogude valimisseaduse[7] ja ENSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse[8] alusel valitud maakondade ja vabariikliku alluvusega linnade volikogud asusid tegevusse 1. jaanuarist 1990, valdade, alevite ja linnade kui esmatasandi kohaliku omavalitsuse esindusorganid tegutsesid valimisjärgselt vastavate asutavate kogudena, vastavate valdade, alevite ja linnade omavalitsusliku staatuse kinnitamise hetkest aga volikogudena… 1. jaanuarist 1990 nimetati rajoonid (15 rajooni) maakondadeks.

§ 6. kohaselt kohaliku omavalitsuse organid olid: 1) volikogu (rahvasaadikute nõukogu); 2) valla-, alevi- ja maavanem ning linnapea (küla, alevi, rajooni ja linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee esimees); 3) valla-, alevi-, maakonna- ja linnavalitsuse (küla, alevi, rajooni ja linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee); 4) revisjonikomisjon.

§ 12. kohaselt maavanem ja vabariikliku linna linnapea ning maakonna ja vabariikliku linna valitsuse juht vastutas volikogu ees volikogu otsuste täitmise eest, organiseeris riikliku poliitika elluviimist ja seaduste täitmise kontrolli vastavas maakonnas või vabariiklikus linnas ning vastutas selles osas Eesti NSV Ülemnõukogu ja valitsuse ees.

Maavalitsused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis olid 2017. aastal, enne likvideerimist järgmised maavalitsused:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Maakonna valitsemiskorralduse seadus, RT I 1993, 51, 696
  2. Riigikogu kiitis heaks maavalitsuste tegevuse lõpetamise seaduse
  3. Maavanemate teenistusest vabastamine, RT III, 26.09.2017, 2
  4. Ajutise Valitsuse maakonnavalitsused, Eesti Ajalooarhiiv, fond 1.1.3.5. Ajutise Valitsuse maakonnavalitsused
  5. Riigikogu poolt 19. jaanuaril 1934 vastuvõetud 40. Maakondade ajutise valitsemise seadus., Riigi Teataja, nr. 5, 23 jaanuar 1934
  6. 405. Maakonnaseadus., Riigi Teataja, nr. 43, 27 aprill 1938
  7. RT/89/26/ 346
  8. ÜVT/89/34/ 517

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]