Valdur Raudvassar
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2021) |
Valdur Raudvassar (sündinud 30. juulil 1939 Noodaskülas Lasva vallas Võrumaal) on Eesti vabadusvõitleja, kooliõpetaja, päästeametnik, kodu-uurija, Kaitseliidu-, muinsuskaitse- ja omavalitsustegelane.
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]1947–1949 õppis ta Tüütsmäe algkoolis, 1949–1955 Lootsi 7-klassilises koolis ja Võru Õhtukeskkoolis. 1969–1971 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, ent 1973. aastal eksmatrikuleeriti KGB survel.
Tööalane tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Ta töötas 10 aastat õpetajana Võrumaal, kuni vallandati “nõukogude õpetajale sobimatute vaadete” pärast. Seejärel oli ametis tuletõrje komandoülema ja -instruktorina ning muinsuskaitseinspektorina. Praegu pensionil, ent senini tegev ühiskondlikus elus.
Osalemine vastupanuliikumises
[muuda | muuda lähteteksti]1954. aastal moodustas ta koos koolikaaslastega salajase vastupanuorganisatsiooni Kolme Lõvi Ühing, mille tegevus jätkus edaspidi ilma formaalse organisatsioonita. Levitati kirjandust ja lendlehti, heisati sinimustvalgeid lippe. Koguti relvi, harjutati nende kasutamist ja õpiti demineerimist.
Pikemalt artiklis Kolme Lõvi Ühing
20. oktoobril 1961 ta arreteeriti ja 31. oktoobril 1961 vangistati ka ta kaasvõitleja Väino Sõna. 17. veebruaril 1962 mõisteti talle 6 aastat vangilaagrit. Sõna karistati 4-aastase vabadusekaotusega.
Ta kandis karistuse Mordva ANSV eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites, kus lõpetas arreteerimise tõttu pooleli jäänud keskkooliõpingud. Vabanes 20. oktoobril 1967 ja asus elama Noodaskülla.
Pärast vabanemist jätkas ta suhtlemist vangilaagris tutvunud Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikujatega, kirjutas artikleid omakirjastuslikelt väljaannetele. Neist olulisim on 1970. aastate keskel koostatud essee „Kuhu lähed, eesti rahvas? (kaemusi ja suunitlusi ühe rahvapoja pilguga)“, mille tekst jõudis salateid pidi läände, kus see avaldati väliseesti trükistes ja loeti ette Vabadusraadios. Vaatamata jõupingutustele ei õnnestunud KGBl kirjutise autorit tuvastada.
Ta osales Eesti iseseisvumise taastamise eest peetavas võitluses, oli tegev Eesti Muinsuskaitse Seltsi tegevuses ja Kaitseliidu taastamisel. Oli Eesti Kongressi saadik ja Võru linnavolikogu liige, Võrumaa Sõjameeste Ühingu asutajaliige, aseesimees ja esimees, Võrumaa Sõjameeste Ühenduse asutajaliige, aseesimees ja esimees.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2001 Valgetähe V klassi teenetemärk [1]
- 2006 Riigivapi V klassi teenetemärk[2] (keeldus vastuvõtmisest, põhjendades seda Eestis üha enam kasvava kaksikmoraaliga, kus teenetemärke antakse koguni neile, kes praegugi uhkustavad komparteisse kuulumisega, „kuhu igaüht ei võetud“. Koos temaga keeldusid teenetemärgist vabadusvõitlejad Enn Tarto ja Endel Ratas ning ajaloolane Ott Sandrak)[viide?]
- 2008 Võru maakonna vapimärk
- 2010 Võru Linna Teenetemärk
- mitu muud eri organisatsioonide mälestusmedalit ja teenetemärki
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- „Eestlane olla.“ – Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. IV kd, XX kogu. – Väljaandja Läänes Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm, 1988, lk 683–686.
- J. Paede. „Ideedünaamika Eesti uusajas.“ – Samas, XXI kogu lk 710–716.
- Valdur Raudvassar. „Nestor Säkki – võrulane Soome Talvesõjas.“ – Võrumaa Teataja, 5. detsember 2009, lk 9; järg Võrumaa Teataja nr 142, 12. detsember 2009, lk 6.
- Johan Laidoner 1884–1953. Koostaja Valdur Raudvassar. – Kirjastus Tungal, Tartu, 1991.
- Valdur Raudvassar. Eesti Vabadussõda ja Võrumaa – Võru, 1997.
- Urvaste kihelkond. (infoteatmik). Koostaja Valdur Raudvassar. – Kirjastus Lõunaleht, 2003.
- Valdur Raudvassar. Võrumaalt isamaale. – Tartu, 2010.
Tema artikleid ilmus nii Eesti kui ka Soome ajakirjandusväljaannetes.