Nāgārdžuna

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nāgārdžuna

Nāgārdžuna (sanskriti keeles nāgārjuna) oli india mahajaana õpetlane (elas tõenäoliselt ajavahemikus 150–250), paljude kuulsate tekstide autor, madhjamaka ehk šuunjavaada koolkonna rajaja.

Nāgārdžuna elukäigust on üsna vähe teada. Ta olevat sündinud Lõuna-Indias braahmani perekonnas. Juba noorena sai ta budistlikuks mungaks.

Legendi järgi olevat ta saanud naagade valitseja käest nende juures Šākjamuni aegadest saadik peidus olnud ületava mõistmise suutrad ja loonud nende põhjal šuunjavaada õpetuse.

Nāgārdžunal olid head suhted Lõuna-Indias valitsenud Šātavāhana dünastia kuninga Gautamīputraga, kes ehitas talle Šrīparvata mäele vihaara. Nāgārdžuna nimega on seotud ka Nāgārjunakonda pühamu tänapäeva Andhra Pradeshi osariigis.

Nāgārdžuna autorsus on omistatud enam kui sajale tekstile, kuid päris autentseteks Nāgārdžuna töödeks on ilmselt vaid

  • Mūlamadhyamakakārikās,
  • «Seitsekümmend salmi tühjusest» (sanskriti keeles śūnyatāsaptati),
  • «Vastuväidete kummutamine» (vigrahavyāvartanī),
  • «Kuuskümmend argumenti» (yuktiṣaṣtikā),
  • «Neli ülistuslaulu» (catuḥstava),
  • «Aardevanik» (ratnāvalī),
  • «Tarkusemalk» (prajñādaṇḍa) ja
  • «Kiri sõbrale» (suhṛllekha).

Enamik neist on filosoofilise sisuga, kuid viimased kaks on praktilise elu ja riigivalitsemisega seotud värsivormis õpetussõnade kogumikud.

Tiibeti traditsioonis on Nāgārdžuna arvatud 84 mahasiddha hulka, kelle puhul on aga tõenäoliselt tegemist mitu sajandit hiljem elanud samanimelise tantristliku õpetajaga.[1]

Suurema osa elust veetis Nāgārdžuna kloostriülikoolides (Nalanda), kus tal oli suur hulk järgijaid ja õpilasi. Mõned Nāgārdžuna kirjutatud tekstid arvatakse tegelikult kuuluvat tema õpilastele, järgijatele ja austajatele.

Õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Nāgārdžuna näitas, et millegi kohta ei saa öelda "see on" või "seda ei ole" nii kaua, kuni teadvus eksleb kahesuse mõistetes, on see ikka veel sansaara sidemetes ja kammitsetud kas isikliku surematuse või enesehävitamise soovi külge. Tegelikkus või absoluut või olemine iseeneses ületab nii olemise kui ka mitteolemise ja kõik teised kahesed kujutelmad.

Nāgārdžuna järgi on ürgtühjus (śūnyatā) kõrgemal mõistuslikust kontseptsioonist või inimliku kogemuse mõistetes määratlemisest. Madhjamaka ehk tühjuse õpetus ütleb, et maailmast (sansaarast) tuleb lahti öelda, kuna maailm on sama ebatõeline ja näiv nagu unenäod. Maailm on vaid üks paljudest sansaara uneseisunditest, ta on täiesti ebareaalne. Inimene peab püüdma ärgata kõigist sansaara illusioonidest tõelise ärkveloleku seisundisse, nirvaanasse, mis on kõrgemal kõigist sansaara hiilgavatest illusioonidest ja hüpnotiseerivatest pettepiltidest, inimene peab püüdma nagu Buddha, Täiuslikult Virgunu, ärgata tõelusse.

Madhjamaka kohaselt ületab näilikkuse ja iga lõpliku ehk maise teadvuse aspekti poolt sünnitatud kahese arusaama üksnes üldine kõikehaarav teadmine. See on tühjus, śūnyatā – olematu, sündimata, mitteloodud, kujutu, haaramatu ürgne olemus, abstraktne kosmiline allikas, kust lähtuvad kõik konkreetsed ja ilmsed asjad ja kuhu nad kõik latentseina hääbuvad. Kuna tühjusel pole ei vormi, omadusi ega nähtavat olemist, on ta vormita, omadusteta ja olematu. Sellisena on tühjus hävimatu, ületav täius; ruumi, aja ja sansaaralise (maise) teadvuse lahustaja, näilikkuse võrgu kuduja, lugematute universumite sisse- ja väljahingaja läbi igikestvuse.

Tühjus on nagu igavik, nagu teine, ajaga paralleelne dimensioon, kus puudub kronoloogia. Kõik, mida me teeme ja tunnetame, kuulub siia maailma, teisel pool on aga tühjus.

Inimese meeles esineb tühjus üksindusena. See on meeleseisund, mis on vaba eritlevast mõtlemisest, sümbolitest ja arhetüüpidest. Üksindus on kirgedest, tunnetest, mõtlemisest ja kujutelmadest vaba seisund.

Tühjus on sarnane unenägudeta unele: inimene ei tunne ega mäleta midagi, aeg kaob vahelt ära.

Üksindus on olemasolu kõigi ilmingute tühjuse tajumine – mineviku, oleviku ja tuleviku tühjenemine ühte hetke – seeläbi hetke ning igaviku kokkusulamise tundmine – igavene elu.

Üksindus on meie puhas meel.

Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

„Kui sügeleb, siis süga ennast.
Kuid sügelematus on parem kui ükskõik kui palju sügamist.“

Eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles on ilmunud katkendeid "Tarkusemalgast" Maret Kargi tõlkes (1975, 1977, 1991).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ida mõtteloo leksikon: Nāgārdžuna.[1]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.