Nõmme-Väike

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib raudteejaamast ja tsiviilkasutuses olnud jaamahoonest, Peeter Suure merekindluse jaamahoone kohta vaata artiklit Nõmme-Kindluse. Lähedal asuva elektrirongide peatuse kohta vaata artiklit Hiiu raudteepeatus.

Nõmme-Väikse jaamahoone. Vääna tänav 5. Paremal pagasi hoiuruumid (ait)
Nõmme-Väikse esimene (ehk Nõmme-Kindluse) jaamahoone aadressil Vääna 17, mis oli kasutusel kuni Liiva–Vääna raudtee avamiseni reisiliikluseks 1920. a. Pärast oli see kasutusel raudteelaste saunana

Nõmme-Väike ehk Nõmme-2 on ajalooline raudteejaam Tallinnas Nõmme linnaosas, kus said kokku laiarööpmeline ja kitsarööpmeline raudtee.

Nõmme-Väike oli kitsarööpmelise raudtee Liiva-Vääna liini raudteepeatus. Jaama lähedal asub vedurite ringdepoo (1919).

Enne sulgemist läbis jaama laiarööpmeline Hiiu – Harku karjääri raudtee.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vahetult enne II maailmasõda ja sõja ajal ehitati Hiiule Peeter Suure Merekindluse kitsarööpmelise raudteevõrgu peajaam, mille juures asus ka 25-kohaline depoo, mis tänapäeval on tuntud kui Hiiu vedurite ringdepoo.

Peeter Suure Merekindluse kitsarööpmelise raudteevõrgu peajaama hoone asus Vääna poole suunduva raudtee ääres (praeguse aadressiga Vääna 17).

Pärast Vabadussõda osutus kogu tohutu suure Peeter Suure Merekindluse kitsarööpmelise raudteevõrgu täielik säilitamine Eesti riigi jaoks majanduslikult võimatuks ja sõjanduslikult suhteliselt mõttetuks (kuigi äsja lõppenud Vabadussõjas oli soomusrongide, sh kitsarööpmeliste osa olnud hindamatu). Nii otsustatigi suurem osa tegelikult vähe kasutatud ja seega praktiliselt uuest kindlusraudteest üles võtta ja kasutada ära mujal. Ainsana säilitati kindlusraudtee osadest selle peaharu ehk Liiva–Vääna raudtee, millest arvati olema kasu ka tsiviilkasutuses.[1]

Nõmme-Väike raudteejaam moodustati ümbernimetamise järel Nõmme-Kindluse nime saanud kindlusraudtee peajaama tsiviilkasutusse andmisega 1920. aastal.[2]

Nõmme-Väikse jaamahooneks ei jäänud siiski endine kindluseraudtee peajaama hoone, vaid sellest sobivamalt lähemal paiknenud endine kasarmuhoone.

Mitmetel põhjustel ei osutunud Liiva–Vääna raudtee väga tasuvaks. 1959. aastal lõpetati reisirongide liiklus Nõmme-Väikse ja Vääna jaamade vahel. Seejärel võeti põhiline osa Vääna raudtee rööbasteest 1962. aastaks üles.

Kuni 1971. aastani jäi kasutusse ainult Liiva – Nõmme-Väikse raudteelõik, kuid ainult kaubaveo jaoks.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Nõmme-Väikse jaama nimi on olnud ka Nõmme-Ida, Nõmme-Kindluse ja Nõmme-2.[3]

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Endine jaamahoone, mille praegune aadress Tallinnas on Vääna 5[3], oli kindlusraudtee ühekorruseline puidust sõjaväekasarm (ehitatud 1914).[4] Jaamahoone anti tsiviilkasutusse aastal 1920 ja oli jaamahoonena kasutusel kuni kitsarööpmelise raudtee võrgu sulgemiseni 1971. aastal. 2018. augustiks oli hoone põlenud ja varemetes. Lammutati septembris 2019.

Veel fakte[muuda | muuda lähteteksti]

1926. aastal avati lisaks senisele Nõmme-Väiksele laiarööpmelisel raudteel samanimeline elektrirongide peatus, mis segaduste vältimiseks nimetati peagi ümber Hiiuks.[5]

Jaama territooriumile ulatusid paralleelselt kitsarööpmeliste kõrvalteedega ka Nõmme jaama laiarööpmelise kõrvaltee harud. See võimaldas siin laadida kaupa ümber kitsa- ja laiarööpmeliste vagunite vahel.

Nõmme jaama laiarööpmelise kõrvaltee jätkudena ehitati peamiselt pärast II maailmasõda veel teisigi raudteeharusid, nagu näiteks see, mis teenindas Hiiu teraviljaelevaatorit. Hiljem ehitati ühe Nõmme-Väikese juurde ulatunud kõrvaltee pikendusena laiarööpmeline raudteeharu, mis ulatus mitme kilomeetri kaugusele Kalda tänava taga asuvate kaubaladudeni ja vanametalli laoni. Sellest harust lähtus veelgi hiljem ehitatud Hiiu – Harku karjääri raudtee, mis omakorda moodustas osa raudteeharust, mis viis läbi Merimetsa Kopli kaubajaamani (moodustades nii kaubaveo ringraudtee). Üks selle raudteeharu kõrvalteedest viis ka Mustamäe Katlamaja juurde (mistõttu kogu raudteeharu nimetati vahel ka kütuseveoraudteeks).

Kõikide nende laiarööpmelise raudtee harude rööpad võeti üles aastatel 2007–2008.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Nerman, Robert. Eesti edestas elektriraudtee rajamisel lõuna- ja idanaabrit. / Tallinna Postimees, 16. jaanuar 2009
  2. Eesti raudteejaamad : vanu fotosid Aivo Aia ja Mehis Helme kogust. Tänapäev, 2003. Lk 132
  3. 3,0 3,1 Jaam : Nõmme-Väike. Eesti kitsarööpmelised raudteed.
  4. Eesti raudteearhitektuur. Estonica.
  5. Lõhmus, Leho. Elektriraudtee alustas kolme mootorvaguniga. / Horisont, 2004/6

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]