Hiiu-Kärdla kalevivabrik

Hiiu-Kärdla kalevivabrik (saksa keeles Dago-Kertelsche Tuchfabrik) oli Eesti vanemaid tekstiilitööstuse suurettevõtteid, mis tegutses Hiiumaal aastail 1829–1941 (sellest Kärdlas 1830–1941).

Vabriku nimi

Pärast vabriku asutamist töötas ettevõte aastatel 1829–1874 nime K. u. E. Ungern-Sternberg all. 1874. aastal muudeti kalevivabrik osaühisuseks Dago-Kertelsche Tuchfabrik. 1918. aastal nimetati ettevõte Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Osaühisuseks. 1934. aastal nimetati ettevõte Hiiu-Kärdla kalevivabriku osaühisus K. ja E. Ungern-Sternberg ja 1937. aastal Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Osaühisuseks.

Kalevivabriku elamu (kultuurimälestis nr 23579) Kärdlas Vabrikuväljak 2

Kalevivabriku elamu (kultuurimälestis nr 23580) Kärdlas Vabrikuväljak 2a

Kalevivabriku elamu (kultuurimälestis nr 23581) Kärdlas Vabrikuväljak 4

Kalevivabriku elamu kelder (kultuurimälestis nr 23582) Kärdlas Vabrikuväljak 4

Kalevivabriku elamu (kultuurimälestis nr 23583) Kärdlas Vabrikuväljak 6. Selles majas tegutses pikka aega Rudolf Tobiase nimeline Kärdla Muusikakool

1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti Riigivolikogu otsusega pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimisest ning Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 17. detsembri 1940. aasta otsusega nimetati Hiiu-Kärdla kalevivabrik ümber käitiseks Hiiu-Tekstiil.

Kalevivabrik

Kalevivabrik asutati 1829. aastal kohaliku meriinovilla töötlemiseks Ungern-Sternbergide suguvõsast Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternbergi ja Eduard von Ungern-Sternbergi poolt Hiiumaal Suuremõisas Tallinna kaubamaja Clayhills & Co finantstoel. Enne seda sunniti Kärdla aladel asunud rootslased teopäevade ja maksude suurendamisega sealt lahkuma. Kärdlas olnud 32st rootslaste talust jäi alles viis, lahkujate uuteks elukohtadeks said Vormsi saar, Noarootsi, Riguldi ja Haapsalu. Rootslaste Kärdla asemele rajasid Ungern-Sternbergid Kärdla karjamõisa.

1830. aastal kolis vabrik Kärdlasse, kus 1830. aastal töötas 210 töölist, 1833. aastal oli vabriku arvel 277 hinge, neist 10 inimest mandrilt. 1845. aastal töötas kalevivabrikus kaks auru jõul töötavat nn hunti (masinad, mida kasutati villa kohestamiseks, ühtlustamiseks ning lisandite ja ketruseks kõlbmatute kiudude eraldamiseks), 15 kraasimismasinat, 2 eelketrajat, 19 inim- ja 20 auru jõul töötavat ketrusmasinat ning vanutus- ja viimistlusmasinad. Töölisi oli vabrikus koos meistritega 460 inimest. 1858. aastal oli Kärdla vabriku all juba 783 hinge ja peale selle Kärdla mõisa all 182 hinge, seega kokku 965 inimest.

1835. aastal eraldati vabrikule ruutverst maad Kärdla (vabriku)valla (Kärdla mõis) moodustamiseks ning määrati vabriku direktoriks Kärdla parun Robert Eginhard von Ungern-Sternberg, kes oli kuni oma surmani 1898. aastal vabriku direktor.

Vabriku toodang oli lisaks kalevile ka lõng. Toodangust umbes pool turustati Läänemere kubermangudes, ülejäänud osa Peterburis, Moskvas, Ukrainas ja [[Soome suurvürstiriik|Soome]s].

1870. aastal toimus vabrikus tulekahju ja vabrik põles maha, vabrik ehitati uuesti üles ja kolm aastat hiljem jätkati tootmist aga juba uues hoones. 1874. aastal muudeti vabrik aktsiaseltsiks, mida juhtis peadirektor. Sageli oli selleks Ernst Otto Adam von Ungern-Sternberg (1850–1928).

1908. aastal sattus vabrik majandusraskustesse ja anti rendile osaühingule Narva Kalevivabrik, vabriku direktoriks määrati Theodor Viktor Peltzer. Vabrikus algas Peltzerite ajajärk, mis kestis kuni vabriku tegevuse lõpuni.

1915. aastal evakueeriti vabrik osaliselt Venemaale. 1920. aastal toimus esimene aktsionäride koosolek pärast Esimest maailmasõda ja vabrikudirektoriks määrati Hans Peltzer (19. aprill 1891 – 18. detsember 1952), kes oli Theodor Viktor Peltzeri vanalelle poeg. 1920–1930. aastail tööstus kiratses. Nõukogude okupatsiooniga vabrik riigistati, vabriku nimeks sai Hiiu Tekstiil ning seda juhtis Karl Hollak (29. aprill 1898 – 19. aprill 1945).

Vabriku-, jahu-, villa- ja saeveski hooned süüdati punaarmeelaste poolt 15. oktoobril 1941 ja need hävisid. Säilinud on vabrikuametnike elamuid ja vanu töölismaju.

Kalevivabriku elamud

1844. aastal hakkas vabriku asutaja pojapoeg Robert Eginhard von Ungern-Sternberg (1813–1898) töölistele majade ehitamiseks andma laenu ning sellest ajast kujunes Kärdla välisilme teistest toonastest Eesti tööstusasulatest erinevaks. Seal olid töölisbarakkide asemel väikesed eramajad tillukestel kruntidel. Neljakorruseline vabrikuhoone asus vabrikuhoovi lõunaservas Nuutri jõe kaldal. Vabriku süda moodustas tänase Kärdla Vabrikuväljaku. Vabrikuõue lääneserva sulges direktori maja – praegune Pikk Maja, kus asub Hiiumaa Muuseum. Väljaku põhjaservas on tänaseni säilinud 4 ühekorruselist puust eramut ehk meistrite maja kõrgematele ametnikele, majade juures olid suured aiad. Vabrikuväljaku idaservas asus 1970. aastate lõpuni sammastega maja ehk Suvemõis. Vabriku algusaastatel oli see direktori maja.

Tööliste arv

• aastal 1845 – 450,
• aastal 1913 – 600,
• aastal 1917 – 448
• aastatel 1920–1930 – 300–400

Kalevivabriku majad Kärdlas

• 
  Kalevivabriku Pikk Maja (kultuurimälestis nr 23585) Kärdlas Vabrikuväljak 8
• 
  Kalevivabriku Pikk maja Kärdlas Vabrikuväljak 8 nurgavaade
• 
  Kalevivabriku Pika maja kelder (kultuurimälestis nr 23586) Kärdlas Vabrikuväljak 8 esikülg
• 
  Kalevivabriku Pika maja kelder Kärdlas Vabrikuväljak 8 tagakülg

Kärdla kalevivabriku monument. Kujur Mati Karmin, 1985)

Vaata ka

• Kärdla

Välislingid

• Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Osaühisus Eesti Ajalooarhiivi fondiloendis
• Kohvilõhnapilved ümber Kärdla vabriku
• Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Osaühisus
• Kärdla Kalevivabriku ajaloost