Kaksikvõim Eestis

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kaksikvõim Eestis 1917. aastal)
Jump to navigation Jump to search
Jaan Poska
Viktor Kingissepp

Kaksikvõim Eestis 1917. aastal oli olukord Eestimaa territooriumil, kui pärast Venemaa pealinnas Petrogradis toimunud Veebruarirevolutsiooni teostas Eestis

Võimuvaakumi tekkimine[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta veebruaris (ukj märtsis) Petrogradis alanud Veebruarirevolutsiooniga kukutati Venemaal monarhia ning võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus.

Venemaa Ajutisele Valitsusele aga vastandus Petrogradis VSDTP bolševikest, menševikest ja esseeridest moodustunud Petrogradi Nõukogu, kus 1917. aasta juunikuus said enamuse bolševikud.

Eesti rahvuslikud poliitikud suutsid 1917. aasta kevadel kujunenud olukorda ära kasutada ning sama aasta aprillis võideldi pärast eestlaste massidemonstratsiooni Petrogradis Eestile välja rahvuslik autonoomia. Venemaa Ajutise Valitsuse otsusega ühendati Eestimaa kubermanguga ka Liivimaa kubermangu eesti elanikkonnaga ala ning saadi ka luba eesti rahvusväeosade loomiseks. Viimast lubas Ajutine Valitsus seetõttu, et Venemaa jätkas Esimeses maailmasõjas osalemist ja rinne oli jõudnud Eesti piirideni. Ametisse sai ka kubermangukomissar, kelleks sai eestlane Jaan Poska. Samuti moodustati esimene eesti seisusepiirideta esindusorgan, Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev.

Kerenski visiit Eestisse[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinnas oli suur bolševistlikult meelestatud madruste esindatus ja linnal oli suur tähtsus Petrogradi kaitsel Saksa keisririigi laevastiku eest. Tallinna saabusid 9. märtsil 1917 VSDTP aseesimees ja esseeride esindaja Aleksandr Kerenski koos vene revolutsiooni vanaema esseeri Jekaterina Breško-Breškovskaja ja koos prantsuse parlamendi sotsialistist saadiku Marcel Cachiniga (tulevase Prantsuse Kommunistliku Partei asutajaga).

Aleksandr Kerenski

Rahvuslaste tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

12. aprillil 1917 kujundati Venemaa Ajutise valitsuse kinnitatud Eesti ajutise omavalitsuse seaduse alusel Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu eestikeelse elanikkonnaga põhjaosa (Tartumaa, Võrumaa, Pärnumaa ja Saaremaa) liitmine ning loodi kubermangu komissari (Jaan Poska) juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.

4. juulil 1917 peeti Tallinnas Rahvuskongress, mille otsustes nõuti Eestimaa kubermangu ümberkujundamist Venemaa föderatsiooni võrdõiguslikuks osariigiks.

Maanõukogu valiti juunis 1917. aastal ning 62 valitud saadikut tulid kokku 1917. aasta 14. (vkj. 1.) juulil Toompea lossi Valges saalis. Esialgu jagunesid saadikud kaheks arvuliselt üsna võrdseks blokiks – demokraatlikuks ja sotsialistlikuks – kuid oktoobri alguseks kujunesid välja erakondlikud fraktsioonid. Maanõukogusse kuulus 13 maaliitlast, 11 radikaalsotsialisti, 9 vähemlast, 8 esseeri, 7 demokraati, 5 enamlast, 4 radikaaldemokraati, 1 baltisakslane, 1 rootslane ning 3 parteitut.

Venemaa Ajutise Valitsuse valitsemiskriis[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta septembris alustasid sakslased idarindel pealetungi, mille käigus vallutati ka Hiiumaa, Saaremaa ja Muhu. Kaitselahingutes osalesid Venemaa Keisririigi poolel ka eesti väeüksused. Seejärel destabiliseerusid olud Venemaal aga kiiresti ning peagi toimuski Petrogradis Oktoobrirevolutsioon, millega haarasid võimu kommunistid.

Kaksikvõimu tekkimine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Toompea loss

Eestis võttis võimu üle enamlastest ja esseeridest koosnev Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Viktor Kingissepa juhtimisel, Poska oli sunnitud tagasi astuma. Peagi selgus, et enamlased liiguvad diktatuuri suunas ega kavatse Eesti autonoomiat austada. Seetõttu kuulutas Eesti Maapäev end 28. (vkj 15.) novembril 1917 end kõrgeimaks võimuks Eesti territooriumil, deklareerides:

„1) Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu;

2) kuni Asutava Kogu kokkutulekuni on ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis Maanõukogu;
3) Eestis kehtivad ainult Maanõukogu poolt kinnitatud seadusandlikud aktid “

.

Reaalset mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast otsuse tegemist laiali. Maavalitsuse juht Konstantin Päts oli kuu aega vangis. Kõrgemaid eestlasest sõjaväelasi, brigaadiülem Aleksander Tõnisson saadeti isegi Petrogradi Krestõ vanglasse ja mõisteti surma, kuid pääses tänu Brest-Litovski rahulepingule. Jaan Tõnisson saadeti aga pärast enamlastevastase meeleavaldamise organiseerimist maalt välja. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt, peamiseks organiks oli Maapäeva Vanematekogu, kuhu kuulusid tähtsamad poliitikud.

Kadrioru loss

Kaksikvõimu keskused[muuda | muuda lähteteksti]

Kaksikvõimuorganid asetsesid:

Võimuvõitlus maakonniti[muuda | muuda lähteteksti]

Veebruarirevolutsiooni järel Venemaa Ajutise Valitsuse poolt 30. märtsil 1917 vastu võetud otsuse "Eestimaa kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta" alusel liideti Eestimaa kubermanguga ka senised Liivimaa kubermangu eestikeelsed alad: Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu ja Saaremaa kreis. Ühise kubermangu tasandil pidi seadusandlikuks organiks saama maanõukogu (nimetatud ka maapäevaks), kubermangu maakondades tuli valida 7 – 15 – liikmelised maakonnanõukogud. Maakonnanõukogude kompetentsi hakkasid kuuluma kohaliku maaomavalitsemisega seotud küsimused, valitsuse otsuste ja seaduste täitmise kindlustamine kohtadel, kohalike maksude kehtestamine maakonna piires jms. Maakonnanõukogude juurde pidi moodustatama täidesaatvate organitena maakondade maakonnavalitsused. Maakonnanõukogu pidi valitama valdade ja linnade valijameeste poolt, kelle arvuks kehtestati üks iga 1000 elaniku kohta. Valijameeste valimine määrati 23. maile 1917. aastal, kuid organiseerumatuse tõttu jäid valimised 23. mail läbi viimata.

15. juunil kehtestas Venemaa Ajutine Valitsus maakonnanõukogude valimise ajutise korra, mille kohaselt tuli valimised kõikjal läbi viia 24. ja 25. juunil 1917. aastal ning samadele päevadele määrati ka maanõukogu saadikute valimine maakondades. Maakonnanõukogude avamine oli üleriigiliselt määratud 1. juulile 1917. aastale.

10. augustil 1917. aastal võttis Eestimaa Ajutine Maakonnanõukogu maakonnanõukogude kodukorra seaduse.

Saaremaa[muuda | muuda lähteteksti]

Saaremaal maabusid 29. septembril 1917 Saksamaa keisririigi väed Tagalahes (Operatsioon Albion) ning ülejärgmisel päeval jõudsid okupatsioonivägede juhtkond ja voorid Kuressaarde. Kohapealseid võimuorganeid ei tunnustatud ja need aeti laiali ning algas 14 kuud kestnud Saksa okupatsioon, mis välistas eestlaste igasuguse omavalitsuse ja samas ka võimaliku võimuvõitluse enamlastega.

Virumaa[muuda | muuda lähteteksti]

Neis kohtades, kus bolševikud ei olnud veel võimul, juhindusid kohalikud omavalitsused Maapäeva otsustest. Nii oli see peamiselt Põhja-Eestis, Läänemaal, Järva- ja Virumaal. Aga siingi ei suudetud kuigi kaua vastu panna ja lõpuks tuli ikka bolševistlikult meelestatud Vene sõjaväelaste ja madruste poolt toetatud bolševike jõududele alistuda.

Virumaal ja Rakveres asusid Võimuvõitluse etteotsa asusid nüüd Aseri ja Kunda bolševikud. 28. novembril moodustasid nad maakonna sõja-revolutsioonikomitee. Saatsid laiali üleskutse töölistele, talupoegadele ja soldatitele, kutsudes neid üles kiires korras valima uue Virumaa Töörahva Nõukogu koosseisu, mida ka kohtadel kiiresti tehtigi. Oma saadikud saatsid Rakverre mitte vallad ja alevid, vaid igasugused organisatsioonid, tehased, sõjaväeosad. Kokku saadi 53 saadikut ja kui need 1. ja 2. detsembril Rakveres uue täitevkomitee valisid, olid selles enamasti bolševikud.

Kuid samal ajal tegutses Virumaal maakonnavalitsus edasi, saates välja oma kirju ja korraldusi. Sama tegi ka Töörahva TK. Need kaks Virumaa võimu tegutsesid lausa ühel tänaval. Maavalitsus Rohuaia tänav 13 ja täitevkomitee kohtumajas Rohuaia tänav 8. See oli tõeline kaksikvõim. Selline olukord kestis veel kümmekond päeva.

Ööl vastu 13. detsembrit, piirasid maakonnavalitsuse hoone ümber punakaartlased (Aserist, Kundast, Rakverest) ja kui töötajad hommikul tööle tulid, tungiti Virumaa Punakaardi ülema, Aseri bolševiku Leopold Linderi juhtimisel siseruumidesse ning nõuti võimu üleandmist. Samal ajal kogusid end ka linna Omakaitse mehed ja loomisel oleva Eesti 4. Eesti jalaväepolgu sõdurid-ohvitserid, kes tungisid samuti maavalitsuse majja, ja punakaartlased olid sunnitud taanduma. Punakaardi uue rünnakuga suudeti siiski maavalitsus laiali saata ja võim üle võtta. Niisiis võitis nõukogude võim Rakveres ja Virumaal alles poolteist kuud hiljem kui Petrogradis. Samal ajal jätkas rahulikult tegevust senine linnavõim. Tema tegemistesse bolševikud ei sekkunud.

Virumaal algas ka hoogne mõisate ülevõtmine, mida tehti vastavalt Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu 24. novembri 1917. a otsusele. Seda otsust toetas ka Eesti maatameeste konverents Tallinnas 3. ja 4. detsembril. Sellel konverentsil käisid ka kakskümmend üheksa Virumaa saadikut. Üldiselt läks mõisate ülevõtmine rahulikult, vaid Püssis tekkis tõsine konflikt 10. detsembril 1917, kus lasti maha Tallinnast kohale saabunud kolm punakaartlast Mihkel Aitsam R. Imberg ja J. Kalmus. See jäi ka ainsaks verevalamiseks Eesti oma punaste ja valgete vahel sel esimesel nõukogude võimu perioodil. Ja need punakaartlaste tulistajadki, Eesti sõjamehed, lasi punane tribunal vabaks.

Kaksikvõimu ajal toimus ka Virumaaga Narva liitumine Eestimaa kubermanguga.

Tartumaa[muuda | muuda lähteteksti]

Tartus avaldas kohalik rahvuslik ajaleht Postimees Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu otsuse teksti kui kirjelduse saadikute laialiajamisest ning Tartu enamlased, keda toetasid Tartus asunud bolševistlikult meelestatud Läti küttide tagavarapataljon, otsustasid sulgeda Postimehe. 18. novembril tungisid bolševistlikud läti kütid Postimehe toimetuse ja trükikoja ruumidesse, peatasid ajalehe trükkimise, konfiskeerisid kogu tiraaži ning arreteerisid kohalviibijad.

Bolševike ja läti küttide vägivald eesti ajalehe suhtes tekitas rahvuslikku vaenu ning Eesti Tagavara Jalaväepataljoni sõdurid saavutasid relvaähvardusel vahistatute vabastamise. Postimehel lubati taas ilmuda.

19. novembril peeti Tartu kommertskooli ruumes rahvakoosolek, mis otsustas korraldada manifestatsioon Maanõukogu ja selle deklaratsiooni toetuseks. 21. novembril Tartu Raekoja platsil toimunud manifestatsiooni kandvaks jõuks kujunesid Eesti Tagavara Jalaväepataljon ja Tartu eesti seltsid. Raekoja platsile kogunes keskpäevaks mitu tuhat linlast ja rivikorras kohale marssinud Eesti tagavarapataljon. Tagavarapataljoni ülem polkovnik Jaak Rosenbaum luges ette Maanõukogu otsuse, kokkutulnuid tervitasid linnapea Jaan Kriisa, maakonnavalitsuse esimees Johan Jans ja üliõpilaskonna esindajad, raekojale heisati rahvuslik trikoloor ning lauldi tulevast riigihümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Meeleavalduse tulemusel arreteerisid bolševikud 40 Eesti ohvitseri ja Postimehe toimetaja Jaan Tõnissoni; viimane sunniti kodumaalt lahkuma. Linnas kehtestati sõjaseisukord: ajalehed suleti, koosolekud ja meelevaldused keelustati.

Läänemaa[muuda | muuda lähteteksti]

Läänemaal, Haapsalus asus 1917. aasta augustist pärast Lääne-Eesti saarte lahinguid taganenud 1. Eesti jalaväepolk, mis takistas taganemise käigus marodööritsevate Vene vägede laastamist Läänemaal. Pärast Petrogradis bolševike poolt teostatud oktoobrirevolutsiooni ja võimuhaaramist Tallinnas ei levinud Eesti 1. Eesti jalaväepolgu seas bolševistlikke meeleolusid ning kui Tallinnas aeti bolševike poolt laiali Maanõukogu, tunnustasid Haapsalus paiknevad väeosad seda siiski kõrgeima riigivõimuna Eestis. Lääne maakonnavalitsus võeti 1918. aasta alguses küll bolševike poolt üle, kuid tegevus ja toetus linnaelanike poolt jäi nõrgaks, kuna linnas puudus tööstusproletariaat, kes oleks neid toetanud.

Pärnumaa[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta 19.-20. detsembril (1.-2. jaanuaril ukj) 1918 peeti Endla teatrimajas Pärnu linna ja maakonna esimene nõukogude konverents, millel võeti vastu otsus punakaardi loomiseks. Tegelikult kulus enamlastel vana võimuaparaadi likvideerimiseks ja uute võimuorganite loomiseks päris palju aega, Pärnumaal tuldi sellega toime alles 1918. aasta jaanuari keskpaigaks.

Punakaardi loomisega oli loodud relvastatud jõud Eesti Ajutise Valitsuse poolt organiseeritud rahvamiilitsa laialisaatmiseks ning tema funktsioonide üle võtmiseks ja 15. jaanuaril 1918 võeti üle Pärnu linna miilitsaosakond ja mõne päeva pärast võeti samamoodi üle Pärnu maakonna miilitsaosakond. Pärnu linna miilitsaosakonna ülevõtjaks oli Pärnu maakonna nõukogu liige, Pärnu punakaardi ülem, punakomissar Kudisiim[1].

1917. aastal moodustatud kaksikvõimuorganid[muuda | muuda lähteteksti]

Täitevvõim Nõukogude esindusorgan Rahvuslaste esindusorgan Täitevvõim
Eestimaa TSSN TK, G. Blumberg Eestimaa Töörahva ja Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu Eesti Maavalitsus
Venemaa Ajutise Valitsuse kubermangukomissar Jaan Poska
Virumaa Töörahva Nõukogu Täidesaatev Komitee Virumaa Maakonnanõukogu Virumaa maavalitsus, Mihkel Juhkam
Venemaa Ajutise Valitsuse Virumaa maakonna komissar Tõnis Kalbus
Tartu TSÜN TK Tartu Tööliste, Soldatite ja Üliõpilaste Saadikute Nõukogu Tartumaa Maakonnavalitsus, Johan Jans
Venemaa Ajutise Valitsuse Tartumaa maakonna komissar Juhan Ostrat
Järvamaa TK, esimees Jaan Järvekülg Järvamaa Maakonnanõukogu Johannes Kreideberg[2] Järva Maavalitsus
Venemaa Ajutise Valitsuse Järva maakonna komissar Viktor Tomberg (1917–26.12.1918); Aleksander Weiler;
Harju Maakonnanõukogu, esimees Johannes Reinthal[3] Venemaa Ajutise Valitsuse Harju maakonna komissar
Haapsalu TSS Nõukogu Täitevkomitee Haapsalu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Lääne maakonna nõukogu esimees Lembit Davidov (Jaanus) Lääne Maakonnavalitsus[4], esimees Aleksander Saar/Aleksander Saral[5]
Venemaa Ajutise Valitsuse Haapsalu maakonna komissar Eduard Alver
Viljandi Maakonna Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu Täidesaatev Komitee[6] Venemaa Ajutise Valitsuse Viljandi maakonna komissar Gustav Talts
Saaremaa Maakonnanőukogu[7], esimees Mihkel Neps, Feodor Ermus Saaremaa maakonnavalitsus, Kirill Kaasik
Venemaa Ajutise Valitsuse Saaremaa maakonna komissar Victor Neggo, Oskar Linno
Pärnu Maakonna TSSN Täidesaatev Komitee Venemaa Ajutise Valitsuse Pärnu maakonna komissar
Võrumaa TSSN Täidesaatev Komitee[8] Venemaa Ajutise Valitsuse Võru maakonna komissar
Valga SSN Täidesaatev Komitee Valga Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu Venemaa Ajutise Valitsuse Valga maakonna komissar
Narva TSTSN Täitevkomitee Narva kuulus kuni 1917. aasta detsembrini Peterburi kubermangu

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]