Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee

Allikas: Vikipeedia

Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee
Главный комитет войнов эстовъ

Moodustatud 1917
Juhtkond Ülemkomitee esimees lipnik Konstantin Päts

Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee (vene keeles Главный комитет войнов эстовъ) oli 1.–5. juulini 1917. Tallinnas toimunud I Eesti sõjaväelaste kongressil, kus oli esindatud üle 50 000 eesti sõjaväelase valitud 24-liikmelise Eesti rahvusväeosade kõrgeim võimuorgan.

Ülemkomitee kujunes mitteametlikuks sõjaministeeriumiks, mis täitis autonoomses Eestimaa kubermangus kõiki neid funktsioone, mis iseseisvais riikides on kaitseministeeriumidel. Kui Vene Ajutise Valitsuse keskvõim seoses enamlaste riigipöördega 1917. aasta oktoobris kokku kukkus, otsustas Ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad 1. Eesti Jalaväediviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik Johan Laidoner. Ülemkomitee tegutses 1918. aasta jaanuarini, kui enamlased selle laiali saatsid.

Kongressil valiti esimeheks lipnik Konstantin Päts, hiljem kopteeriti ülemkomiteese lipnik August Rei, kes valiti abiesimeheks, teine abiesimees oli Theodor Käärik. Koosseisu kuulusid ka Hans Kruus, Georg Vestel, Johan Pitka, Aadu Lüüs, Otto Sternbeck, Johan Lepik, August-Voldemar Schvartz, Johannes Semper ja Otto Tief (XII Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatva Komitee liige).

Konstantin Päts

Mobilisatsiooniosakonna juhataja oli Konrad Rotschild.

I Eesti sõjaväelaste kongress[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis I Eesti sõjaväelaste kongress./Eesti sõjaväelaste I kongress

II Eesti sõjaväelaste kongress[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis II Eesti sõjaväelaste kongress.

II Eesti sõjaväelaste kongress tuli kokku „Estonia” teatrisaalis 7. jaanuaril 1918 ja kestis umbes nädal aega. Kongressil oli hääleõiguslikke esindajaid üle saja, kes oma poliitiliselt meelsuselt jagunesid kolme enam-vähem ühesuurusesse rühma:

II Eesti sõjaväelaste kongressi kõige dramaatilisem päev oli 12. jaanuaril, kui toimus kolm rühma poolt kongressile esitatud ettepane­kute hääletamine. Parempoolsete resolutsioonikava kaitsesid Karl Ast, Eduard Laaman ja Peeter Schneider. Eesti sotsialistide-revolutsionääride rühma seisu­kohti põhjendas Johannes Semper. Enamlaste peakõnelejana esines Hans Pöögelmann.

Esimesena hääletusele tulnud parempoolsete kava kukkus läbi, pärast mida otsustasid parempoolsed toetada sotsialistide-revolutsionääride ettepa­nekut.

Sotsialistide-Revolutsionääride Partei poolt esitatud kava võeti hääletuse tulemusena vastu, saades 62 poolt- ja 38 vastuhäält (kaks saadikut jäid erapooletuks). Sotsialistide-Revolutsionääride Partei poolt esitatud kava kinnitamisega oli saanud kava enamuse saadikute toetuse iseseisva Eesti riigi loomiseks, välistades liitumise Nõukogude Venemaaga või Venemaa föderatsiooniga.

Enamlased aga lahkusid kongressilt ja tulid kokku Toompeal „1-se Eesti sotsialistlise sõjaväelaste kongressina”, kus nad asutasid Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee asemele Sotsialistlise Sõjaväelaste Nõukogu, valides sinna enamlaste poolt 17 liiget ja reservi­des sotsialistidele-revolutsionääridele 8 kohta, mida aga need vastu ei võtnud.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aastal moodustati eesti sõjaväelaste komiteesid ja liite üle kogu Venemaa ning oktoobris 1917 oli neid ligi 30. Vaatamata omavahelistele konfliktidele suudeti Eestisse koondada kümneid tuhandeid eesti sõjaväelasi. 1917. aasta juunis peeti Tallinnas I Eesti sõjaväelaste üleriigiline kongress, mille delegaadid esindasid umbes 50 000 eestlasest sõjaväelast tervelt Venemaalt. Kongress võttis vastu resolutsiooni Eesti enesemääramise kohta ning valis kesk-organi, Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks sai lipnik Konstantin Päts.