Hugo Kuusner

Allikas: Vikipeedia
Hugo Kuusner
3. Pärnu linnapea
Ametiaeg
1918–1919
Eelnev Jaan Leesment
Järgnev Jaan Timusk
Isikuandmed
Sündinud 19. märts 1887
Pärnu, Pärnumaa
Surnud 23. märts 1942 (55-aastaselt)
Sevurallagi vangilaager, Sosva, Sverdlovski oblast
Rahvus eestlane
Abikaasa Marta Kuusner
Alma mater Tartu Ülikool

Hugo Jakob Kuusner (19. märts 1887 Pärnu23. märts 1942 Sevurallagi vangilaager, Sosva, Sverdlovski oblast)[1] oli Eesti advokaat ja poliitik.

Ta oli Pärnu linnapea, Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu, Eesti Asutava Kogu ja Seadusandliku Delegatsiooni liige.

Oli Kaitseliidu ja Isamaaliidu liige.

Poliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Roll Eestimaa iseseisvumisel[muuda | muuda lähteteksti]

Enamlased arreteerisid Kuusneri 18. jaanuaril 1918, kuid tal õnnestus tänu oma abikaasa Marta aktiivsele tegutsemisele vanglast vabaneda. Saanud Tallinnas teada, et Estonia teatrimajas toimub juhtivate poliitikute salakoosolek, kus vaetakse poliitilist olukorda Eestis, läks temagi sellele koosolekule.[2]

Koosolekul otsustati Eesti Vabariik võimuvaakumi tekkimisel sobivas kohas välja kuulutada ja koosolijatele tutvustati äsja koostatud iseseisvusmanifesti. Pärast koosolekut sõitis Kuusner koos abikaasaga rongiga Pärnusse ja jäi haigeks. Järgmisel päeval tuli aga tema poole Maapäeva asjadevalitseja Jaan Soop ja tõi salaja kaasa iseseisvusmanifesti korraldusega organiseerida Pärnus selle väljakuulutamine pidulikus õhkkonnas. [2]

23. veebruaril 1918 Pärnus luges ta publikule ette "Eesti iseseisvuse manifesti".[3] Järgmisel päeval koostasid erakondade ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad linnavalitsuses vastava akti, millega tõendati manifesti ette lugemist ja Eesti Vabariigi väljakuulutamist.[2]

Kui algas Saksa okupatsioon, pidas Kuusner oma missiooni lõplikult täidetuks sellega, et käis Maapäeva liikmena Saksa okupatsioonivõimule deklareerimas, et Eesti on ennast iseseisvaks vabariigiks kuulutanud. Algul jäi Kuusnerile mulje, et seda aktsepteeritakse, aga juba paari päeva pärast, 6. märtsil 1918 sakslased arreteerisid ta. Kuusner oli 7,5 kuud vanglas ja koduarestis.[2]

Pärast vabadussõda tundus Kuusnerile, et |Eesti Vabariigi väljakuulutamist Pärnus hakatakse järjest rohkem ignoreerima ja moonutama, millega ta ei saanud mitte kuidagi nõus olla. Esimese katse tõe jalule seadmiseks tegi ta avalikult 23. veebruaril 1928. aastal, kui kirjutas Pärnu Postimehes Eesti Vabariigi 10. aastapäevale pühendatud pikema artikli ja jutustas, kuidas iseseisvumise väljakuulutamine aset leidis.[4]

16. juunil 1933 mõistis Viljandi-Pärnu rahukogu ta ametialase kuriteo (omastamise ja raiskamise) eest 1,5 aastaks vangiroodu ühes kõigi õiguste kaotamisega.[5]Pärast mida ta loobus poliitikast ja advokaadipraksisest ning hakkas aiandusega tegelema.[6]

Pärast vanglast vabanemist taotles Hugo Kuusner 23. veebruaril 1937 Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., aga mitte 24. veebruaril[7]. Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et "...peab jõudma otsusele, et Eesti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24 veebruari 1918, s. o. päeva mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte.[8]"

Pärnu linnapea (1918-1919)[muuda | muuda lähteteksti]

5. märtsil 1919 ütles Pärnu linnapea Hugo Kuusner: "Maal tuleb sunnivõtmine kõige karmimate abinõudega läbi viia. Teatud määr vilja tuleb põllumeestelt karistussalkadega kokku võtta. Vähemalt põllumeestelt on halvem vilja kätte saada, aga järelandmist nende vastu ei tohi olla. Põllumeestelt tuleb linnalaste heaks kas või viimane leivapäts ära võtta. Läbiotsimised maal vilja revideerimisel ei tohiks ühtegi põllumeest haavata, kui sõjavägi selleks välja on komandeeritud."[9]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

14. juuni 1941 arreteeriti Kuusner NKVD poolt ja küüditati perekonnaga Siberisse, kus ta hukkus 23. märtsil 1942. Tema ja veel kahe endise Pärnu linnapea (Oskar Kask ja Priit Suve) mälestuseks on Pärnu Alevi kalmistule püstitatud hauakivi.[10]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oli abielus Marta Kuusneriga (1889–1942, suri asumisel), Naiskodukaitse ja skauditegelasega.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "okupatsioon.ee". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. september 2022. Vaadatud 28. märtsil 2015.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Tuntud ja tundmatu Hugo Kuusner
  3. fotis: EAA.2111.1.8420
  4. Pärnu Postimees, lk7 ja lk10, 24 veebruar 1928
  5. Hugo Kuusner 1½ aastaks kinni. Vaba Maa, 18. juuni 1933, nr. 140, lk. 8.
  6. "omavalitsuse ajalugu, Pärnu linnapead". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. jaanuar 2004. Vaadatud 4. jaanuaril 2004.
  7. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110701828098&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&img=era0031_006_0000058_00006_t.jpg&hash=b675ac5240c80a3de02019370bce3507
  8. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110701828098&img=era0031_006_0000058_00005_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=2a81af08e7cd705f1c7d4f7653060751
  9. Põllumeeste kirjad. Kaja Pärnu väljaanne. 23. november 1919, nr. 55.
  10. https://www.kalmistud.ee/haudi?action=kaart&kalmistu=129&o=224350 Kalmistud.ee