Eesti kütiväed

Eesti kütiväed
Tegev	1918–1920
Riik	Vene SFNV Eesti Töörahva Kommuun
Kuuluvus	Punaarmee Eesti Punaarmee
Ülesanne	Nõukogude võimu kehtestamine Eestis

Eesti kütiväed ehk Eesti Punased Kütid (vene keeles Красные эстонские стрелки, Эстонская Красная армия) olid Venemaa kodusõjas ja Eesti Vabadussõjas võidelnud eestlastest koosnenud Punaarmee väeosad.

1917. aastal Eestis moodustatud Eesti Punakaart võitles ka aastatel 1917–1918 Saksa okupatsioonivägedega Eestis.

Eesti punakaardi asutamine

Novembris 1917 loodi Tallinnas üle-eestimaaline punakaardi keskkomitee. Loodi salgad linnades, alevites, mõisates. Iga salka nimetati tema asukoha järgi: Tallinna punakaart, Tartu punakaart, Aseri vabriku punakaart jne. Suuremad salgad jagunesid roodudeks, roodud jagunesid rühmadeks ja rühmad jagudeks. Punakaardi koosseisus oli ainult jalavägi, laskurüksuste näol, ühes väikesearvulise kuulipildujate osaga (rühmadega). Tallinna Punakaart koosnes kuue linnarajooni töölistest. Igas rajoonis oli 1–3 punakaardi roodu, hiljem loodi iga roodu juurde ka kuulipildujate komandod. Detsembris 1917 oli Tallinnas punakaardi salkades 2000 meest, Tartus 200 ja Narvas 300. 1918. aasta veebruari alguses juba umbes 5000 inimest. Eesti Punakaardi juhtorganiks oli Punakaardi keskkomitee, mis asus Tallinna Tööliste majas (Suur-Karja tänav 18), staabiülemaks oli bolševik Georg Teder.

Bolševistlike sõjaväenõukogude moodustamine

13. jaanuaril 1918 lahkusid bolševikud Eesti sõjaväelaste kongressilt ning korraldasid 13. ja 14. jaanuaril 1918 Tallinnas Toompea lossi Valges saalis I Eesti Sotsialistliste Sõjaväelaste kongressi. Pärast kongressi avamist võttis sõna Viktor Kingissepp, kes tähendas, et kodanlik sõjavägi ei kaitse töölisklassi huve, see tuleb kiires korras koju lasta ja asemele luua tööliste ja talurahva sõjavägi. 21. jaanuaril andis Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu sõjaväeosakond juhtkirja maakonna nõukogude sõjaväeosakondadele mobilisatsiooni asjus, kus oli kirjas, et "Sõjaväeosakond otsustas oma peakoosolekul 21. jaanuaril s. a. töörahva punaseid polkusid looma asudes kõik neid sõjaväe teenijaid, kes mitte ei taha vabatahtlises sõjaväes teenida ehk mitte kõlbulikud ei ole sinna vastuvõtmiseks, määramata aja peale kodu lasta vanaduse peale vaatamata."

Jaan Anvelt

29. jaanuaril 1918 võttis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee sõjaväe osakond vastu otsuse Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ja eesti väeosade laialisaatmiseks ning hakati looma 1. Tallinna Punast Polku, kuhu kogunes 400 meest. Jaanuaris alustati ka Narvas ja Tartus punaste polkude formeerimisega. Narva polku astus 45. jalaväediviisist üle saja mehe ja Tartu polku kogunes üle 200 mehe. 21. veebruaril 1918 lahkuti Tartust, kuna koos punakaardi ja Tartu polguga oli koos veidi üle 200 mehe.

Punakaart ja Saksa vägede pealetung

21. veebruaril 1918 avaldas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse kõikide maakondade ja valdade nõukogudele, kus igast vallast kutsuti vähemalt 50 vabatahtlikku, kes tuli 7 päeva toiduvaruga Tallinna toimetada. Punakaardisalgad asusid võitlusse Saksa okupatsioonivägedega. Oli kavatsus peatada Saksa armee Ristil. 22. veebruaril suundusid punakaartlased raudteed mööda Riisiperesse, kus kohtasid esmakordselt Saksa regulaararmee võitlejaid ning taganesid lahinguta õhtu kella 9-ks Keilasse. 23. veebruaril 1918 toimus Keilas vahemikus 16:00 kuni 18:00 lahing brigaadikomandör Andrei Põllu juhtimisel Haapsalust Tallinna poole liikunud Saksa vägedega. Lahingu võitsid sakslased. Lahingus langes 45 ja sai haavata 15 punakaartlast. Kuivõrd puudus igasugune sõjaõigusest tulenev alus pidada punakaartlasi võitleva riigi sõjaväelasteks, käsitleti neid sõjakurjategijatena ning seetõttu lasksid saksa sõjaväelased järgmisel päeval pärast lahingut maha kolm samal õhtul tabatud lahingust osa võtnud isikut.

 Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Sõjategevus Mandri-Eestis

Veebruaris 1918 lahkus koos Balti laevastikuga Helsingi kaudu Petrogradi umbes 4000 eestlast. 25. veebruaril jõudsid Saksa väed (8. armee) Tallinna ja 4. märtsiks Narva. Rakvere, Narva, Aseri, Jõhvi ja Petrogradi Tartu-Putilovi punakaardi salgad osutasid vastupanu Jõhvi lähedal 28. veebruaril ja seejärel taandusid Narva alla, pidades seal 2. ja 3. märtsil kaitselahinguid. Saksa vägede survel taganesid Punakaardi salgad Jamburgi, kus neist moodustati esimesed Eesti kütivägede väeosad. Viljandi, Tartu, Rakvere, Narva ja teised punakaardi võitlussalgad taganesid Venemaale läbi Narva ning koondati Jamburgi piirkonda nn partisanisalkadena Punaarmee Põhja piirkonna tõkkevägede koosseisus.

Jaan Sihver, Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees.

Eesti kütivägede moodustamine

Üksik Tallinna Eesti kommunistlik pataljon
Tegev	3.-8. 1918
Riik	Vene SFNV
Kuuluvus	Punaarmee
Ülesanne	Smolnõi kaitse ja valve
Suurus	782 (11.5.1918)
Tähtpäevad	1918. aasta 15~16. märts
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Jakob Palvadre

4. Narva kommunistlik polk
Tegev	1918
Riik	Vene SFNV
Kuuluvus	Punaarmee
Liik	jalavägi
Suurus	pataljon
Tähtpäevad	1918. aasta mai

24. ja 25. veebruaril 1918 Tallinnast Helsingisse evakueerunud eesti bolševikud ja punakaartlased kogunesid 2. märtsil 1918 Helsingi Punakaardi hoonesse miitingule, kus otsustati formeerida Punaarmee eesti väeosad. Kohe registreeris end 300 vabatahtlikku, väeosade edasiseks formeerimise kohaks valiti Petrograd. Moodustatud Punaarmee eesti väesalk jaotati viieks grupiks. Helsingis olles sai väesalk soome bolševikelt ka esimesed relvad. Petrogradi jõudes võeti salk 5. märtsil 1918 Punaarmee formeerimisstaabi poolt Üksiku Tallinna Eesti kommunistliku pataljonina arvele ja varustamisele ning arvati Punaarmee 1. korpuse koosseisu.

1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk
Tegev	8. 1918 –
Riik	Vene SFNV
Kuuluvus	Punaarmee
Liik	jalavägi
Suurus	polk
Tähtpäevad	1918. aasta august
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Jakob Palvadre

Tartu-Putilovi pataljon Tartu-Putilovi polk 5. Tartu-Jamburgi polk
Tegev	1918
Riik	Vene SFNV
Kuuluvus	Punaarmee
Liik	jalavägi
Suurus	polk

Kütiväed koosnesid veebruaris kuni märtsis 1918 Eestist Venemaale evakueerunud kommunistidest ja punakaartlastest. 12. märtsil 1918 hakati Petrogradis moodustama Tallinna eesti kommunistlikku üksikpataljoni (alates augustist 1918 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk), mis paigutati algul Preobraženskoje polgu, seejärel 10. märtsil endise Pavlovski polgu kasarmutesse. Üksikpataljoni kasutati Petrogradi linnas Smolnõis asuva Nõukogude Venemaa valitsuse Rahvakomissaride Nõukogu kaitse- ja valveüksusena. Nõukogude Venemaa valitsus (RKN) lahkus Smolnõist, Moskvasse 10. märtsil 1918.

1. Tallinna kütipolk
Tegev	1918
Riik	Vene SFNV
Kuuluvus	Punaarmee
Liik	jalavägi
Suurus	polk
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Jakob Palvadre Leonhard Ritt

Aprillis 1918 muudeti Jamburgi piirkonnas asuv Narva partisanisalk pataljoniks ja mais 4. Narva kommunistlikuks polguks.

2. Viljandi kommunistlik kütipolk
Tegev	1918
Riik	Vene SFNV
Kuuluvus	Punaarmee
Liik	jalavägi
Suurus	polk
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Elmar Tinn Eduard Teiter

1918. aasta mai lõpul, kui olukord Venemaa kodusõja Idarindel muutus Tšehhoslovakkia korpuse ja Vene valgekaartlaste eduka pealetungi tõttu Siberis bolševike võimule kriitiliseks, saadeti Üksik Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon Idarindele Lõuna-Uuralite Miassi linna piirkonda. Pataljoni koosseisus oli ligemale 1000 meest. Pataljon koosnes neljast kütiroodust, kuulipildujakomandost, ratsaluure- ja jalaluurekomandost, sidekomandost, sapöörikomandost ja majandusosakonnast. Pataljonikomandör oli Jakob Palvadre.

Petrogradi jäi maha nn tagavararood, ehk väike osa seltsimehi ülesandega täiendada pataljoni abivägedega. Tagavararoodu komandöriks nimetati endine ohvitser Leisit ja komissariks H. Rebane. Tagavararoodu komplekteerimise korraldajaks sm. J. Kasemets ja esitajaks Petrogradi nõukogusse Aleksander Jea, Petrogradi 1. linna rajooni nõukogusse Mihkel Kuulbach, Eduard Otter ja August Jea. Tagavararood saatis oma Uuralis võitlevale pataljonile kaks korda täiendust erisalkadena.

Mais 1918 ühinesid Jamburgis Tartu-Putilovi partisanisalgaga Eestist väljataganenud Tartu ja Rakvere punakaardisalgad August Lillakase juhatusel ning üksus nimetati ümber Tartu-Putilovi pataljoniks, mis Jamburgi pataljoni liitmisega 29. mail 1918 muudeti 5. Tartu-Jamburgi polguks. Polkude ülesandeks oli piirivalve, alates Soome lahest kuni Oudovani.

3. Tartu kommunistlik kütipolk
Tegev	1918
Riik	Vene SFNV
Kuuluvus	Punaarmee
Liik	jalavägi
Suurus	polk

13.–15. juulil 1918 toimus Moskvas VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee konverents, mille tulemusel moodustati 12-liikmeline Eesti Kütivägede Sõjaväelaste Nõukogu, mille juhiks sai Jaan Sihver.

Augustis 1918 reorganiseeriti Idarindel asuv Üksik Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon 1. Tallinna Eesti kommunistliku kütipolgu I pataljoniks ning selle juurde moodustati Petrogradis II pataljon, I pataljoni juurde ratsaeskadron ja oktoobris-novembris raskesuurtükkide patarei. Kütipolgu komandöriks nimetati Leonhard Ritt, komissarideks Aleksander Jea ja Heinrich Teder,.

18. septembril 1918 lõpetasid Jaan Anvelt, Jaan Sihver, Davõdov, A. Krik, Paul Leevald, Harald Tummeltau, J. Pruun, Neumann ja Rudolf Vakmann (Adolf Kesler, Leopold Linder, Aleksei Hints, Johannes Roman) suurtükiväekooli ning asusid looma 1. Tallinna kütipolgu juurde 1. eesti kommunistlikku kergesuurtükiväe divisjoni, mille komandöriks sai Arno, komissariks Rudolf Vakmann. 1918. aast oktoobris siirdus kergesuurtükiväedivisjoni 1. patarei koos 1. Tallinna kütipolgu 2. pataljoniga Idarindele, kus nad osalesid sõjategevuses Idarindel Punaarmee 3. armee koosseisus.

Oktoobris 1918 algas 2. Viljandi Eesti kommunistliku kütipolgu formeerimine.

1918. aasta novembri lõpus formeeriti Narva pataljon ümber 156. kütipolguks ning polgus olevad eestlased saadeti Petrogradi tagasi, kus nad määrati uude 46. Narva kütipolku. Viimane oli samuti 14. Narva polgu järglane. Kui polgu I pataljon saadeti rindele, jäi II pataljon Gattšinasse. Selle juurde formeeriti uus I pataljon ja 29. oktoobril 1918 nimetati 14. Narva polk ümber 46. kütipolguks. 23. novembril 1918 kuulus 46. Narva kütipolgu koosseisu 1400 meest ja 14 kuulipildujat.

28. novembril 1918 vallutas Punaarmee Jaanilinna ja Narva ning Narvas kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun, moodustati ETK Nõukogu ja nõukogu Sõjaväevalitsus. Sõjaväevalitsuse juhatajaks määrati Jaan Anvelt ja sõjaväevalitsuse nõuandjaks August Kork.

31. detsembril 1918 kuulutas Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Sõjaväevalitsus välja aastatel 1894–1898 sündinud meeste sundmobilisatsiooni ETK kontrolli all olevatel territooriumitel, mis teostati Narva, Tartu ja Võru piirkonnas.

Jaanuaris 1919, pärast Punaarmee vägede pealetungi takerdumist Põhja-Eestis, formeeriti ümber Nõukogude Venemaa Läänerinde 7. armee 6. Kütidiviis, mille III brigaad moodustati 52. Kütipolgust (endine Tallinna kommunistlik kütipolk), 54. Kütipolgust (endine 3. Tartu kütipolk) ja 53. Kütipolgust (endine Viljandi kommunistlik kütipolk), mille kolmandaks pataljoniks liideti endised Soome kütipataljon ja Soome kütirood.

14. veebruaril 1919 formeeriti Staraja Russas (hiljem Luugas) 5. (alates 15. märts 1919 6. eesti kommunistlik kütipolk. Formeeritavale kütipolgule pani aluse madruste dessantsalgaga liitunud umbes 80 vabatahtlikku. Madrused läksid endistele teenistuskohtadele tagasi. 25. aprillist 1919 kuulus 6. kütipolk 1. Eesti Kütidiviis 2. brigaadi koosseisu ning asus pealetungile Irboska–Petseri raudteest põhjas, kuid löödi tagasi kandes suuri kaotusi. 23. mai 1919 kuulus 6. kütipolgu koosseisu 200 meest Velikije Luki ümbruses.

18. veebruaril 1919 moodustati Punaarmee ülemjuhatuse käskkirja alusel 1. Eestimaa Kütidiviis (1-я Эстляндская стрелковая дивизия'x), kuhu kuulusid: 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk (1-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolk (2-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 3. Tartu Eesti kommunistlik kütipolk (3-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 4. Narva Eesti kommunistlik kütipolk (4-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 5. Võru Eesti kommunistlik kütipolk (5-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 6. Eesti kommunistlik kütipolk (6-й Эстонский стрелковый коммунистический полк).

Eesti kütiväed lahingutes Vene kodusõjas

Tallinna kütipolk

Üksik Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon (Ревельский эстонский коммунистический отдельный батальон) saadeti 1918. aasta mai lõpul Idarindele Uuralite piirkonda. Petrogradist Jakob Palvadre juhtimisel teele asunud pataljon jõudis 8. juunil Jekaterinburgi ja 10. juunil Zlatousti-Miassi piirkonda ja pidas Uurali väerindel peamiselt taandumislahinguid. "Idarindel võitlevad Smolnõi eestlased kaotasid poole oma koosseisust, kuid võitlesid nagu lõvid...".

Augustis 1918 reorganiseeriti Üksik Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon 1. Tallinna Eesti Kommunistliku Kütipolgu I pataljoniks, selle juurde suunati ka Petrogradis moodustatud II pataljon, I pataljoni juurde moodustatud ratsaeskadron ja raskesuurtükkide patarei. 1918. aasta oktoobris siirdus kergesuurtükiväedivisjoni 1. patarei koos 1. Tallinna kütipolgu II pataljoniga Idarindele, kus nad osalesid sõjategevuses Reinholds Bērziņši juhitava 3I armee 4. Uurali diviisi 4. Troitski brigaadi koosseisus.

Pataljon osales sõjategevuses (Šaljai raudteejaama juures jt) kuni 23. novembrini, mil nad suunati Põhjarindele Narva alla, kuhu nad jõudsid 25. novembril 1918.

Tartu ja Narva kütipolgud

Aprillis 1918 saadeti pataljonist üks rood August Männioksa juhtimisel Soome piirile appi ümberpiiratud soome punakaardisalgale.

Augustis 1918 algas Jamburgi ümbruses ülestõus bolševike vastu. Tartu ja Narva kommunistlikud kütipolgud olid Moloskovitsõ-Volossovo piirkonnas, kus surusid maha bolševikevastased rahvarahutused maha.

1918. aasta augustis võitlesid Tartu ja Narva kütipolk Vologda piirkonnas ja Põhjarindel Arhangelski all Inglise-Ameerika vägede vastu. Narva kommunistlik pataljon vallutas Šenkurski linna. Polk asus Põhjarindel kuni novembrini 1918, millal see toodi uuesti Eesti Vabadussõja väerindele. Tartu polgu I pataljoni ülem August Lillakas teenis Põhjarindel esimese eestlasena Punalipu ordeni. Kangelasliku võitluse eest anti Tallinna ja 3. Tartu Kommunistlikule Eesti Polgule lahinguliste teenete eest punalipud.

Lisaks otsesele sõjategevusele teenisid eestlastest moodustatud relvaformeeringud ka nõukogude ja kommunistliku partei kaitse ja valveüksustena. Siberis Samaras tegeles Gustav Kudebergi juhitud punaarmeelaste salk VK(b)P Samara Linnakomitee julgestamisega.

Eesti kütidiviisi juhtkond: Reinhold Isak, Eduard Rips, Eduard Teiter, Jakob Palvadre, Aleksander Reimets, H. Kuldvere, W. Neumann. Tagareas: Mõtus, Karl Rimm, J. Põldema, P. Freiberg, A. Lintlom, Andrei Põld

1. Eesti Kütidiviis
Tegev	13. november 1918 – 9. juuni 1919
Riik	Vene SFNV Eesti Töörahva Kommuun
Kuuluvus	Punaarmee Eesti Punaarmee
Liik	jalavägi
Ülesanne	Nõukogude võimu kehtestamine Eestis
Suurus	diviis
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Leonhard Ritt Jakob Palvadre

Eesti kütiväed Eesti Vabadussõjas

Eesti Punaarmee
Tegev	18. veebruar – 30. mai 1919
Riik	Vene SFNV Eesti Töörahva Kommuun
Kuuluvus	Punaarmee
Liik	jalavägi
Ülesanne	Nõukogude võimu kehtestamine Eestis
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	August Kork

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

1918. aasta novembri lõpul sai 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk käsu Eesti väerindele sõitmiseks. Nii võitlesid Eesti Vabadussõja alguses Narva lahingus 28. novembril 1918 Viljandi ja Tartu kütipolgud ja 2. eesti kergpatarei.

Joala lahingus langes Viljandi kütipolgus ligikaudu poolsada võitlejat, nende hulgas Eesti Kütipolkude Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees Jaan Sihver, roodukomandör E. Grünberg, roodukomandöri abi E. Luik, rühmakomandörid M. Ilbach, E. Lombak, J. Kelner, ja P. Sander. Haavatuid oli umbes 30, sh polgukomandör Eduard Teiter. 2. Viljandi Kommunistlik Eesti Kütipolk sai Narva vallutamisel näidatud lahinguliste teenete eest Narva töölistelt kingituseks punalipu.

Jaanuaris 1919 jõudsid Punaarmee 6. kütidiviisi alla kuulunud eesti kütipolgud Anijani, kus Priske lahingu tulemusel oli 1. Tallinna Eesti Kommunistlik kütipolk sunnitud põgenema, jättes maha kogu voori. Priske lahing oli Vabadussõja pöördepunkt, kus eesti vägede taganemine Tallinna poole lõppes ja algas vasturünnak Punaarmee väljatõrjumiseks Eesti piiridest. Pärast lisaformeerimist märtsis 1919 koondati eesti punaväed kahe brigaadiga eesti kütidiviisi ja neid rakendati lahingutes Petseri –Võru suunal (nn Pihkva väegrupp). 7. armee koosseisust eraldatud väeosadest ja eesti kütidiviisist moodustati lõpuks Eesti Punaarmee.

1919. aasta märtsist kuni augustini võitlesid kütiväeosad Eesti Vabadussõjas Narva, Tartu, Võru ja Pihkva all. Augusti teisel poolel hõivas Punaarmee Lõunarindel Pihkva uuesti ja esimestena tungisid Pihkvasse 2. Viljandi ja 5. Võru Kommunistlik Eesti Polk. Pihkvast suunati eesti kommunistlikud polgud Dvinski alla Poola vägede vastu. Eesti ratsapolgust formeeriti kaks divisjoni. 1. ratsadivisjoni komandöriks sai Jüri Portsmuth ja 2. ratsadivisjoni komandöriks Johannes Roman.

Sama aasta augustist septembrini pidasid kütipolgud kaitselahingud Daugava jõe joonel. 1919. aasta aprilli lõpus saadeti ratsapolk Marienburgi rindelõiku, kus peeti ägedaid lahinguid.

 Pikemalt artiklis 1. Eesti Kütidiviis

Lahingutes Eesti kaitseväe ja Punaarmee vägede vahel mais 1919 Pihkva all jooksis Eesti poolele üle 1. Eesti Kütidiviisi I pataljoni 2. polk (u 700 sõdurit), koos 1. Eesti Kütidiviisi ülema Leonhard Riti, pataljoniülema ja polguülemaga, misjärel reformiti diviis ümber Üksikuks Eesti Kütibrigaadiks.

Eesti kütiväed Vene kodusõjas

Üksik Eesti Kütibrigaad
Tegev	9. juuni 1919 – 6. oktoober 1919
Riik	Vene SFNV
Kuuluvus	Punaarmee
Liik	jalavägi
Ülesanne	Nõukogude võimu kehtestamine Venemaal
Suurus	brigaad
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Jakob Palvadre

Oktoobris 1919 formeeriti Üksik Eesti Kütibrigaad uuesti Eesti Kütidiviisiks ning viidi 15. armee juhataja A. Korgi käsul 8.–16. oktoobrini Daugavpilsi piirkonnast üle Vene kodusõja Lõunarindele Orjoli piirkonda, kuid ratsapolk saadeti Petrogradi alla Judenitši pealetungi peatama. Pärast Oudova vallutamist ja Judenitši rünnaku tagasilöömist saadeti ratsapolk Lõunarindele kütidiviisile järele. Ratsapolk paiknes Aleksandrovski linnas.

Lõunarindel osalesid kütiväed oktoobris pealetungides Orjoli all, novembris 1919 Kurski all, detsembris 1919 Belgorodis ja Izjumis, jaanuaris 1920 Berdjanskis, Mariupolis. 20. oktoobril, pärast ägedat lahingut, murdis Orjoli linna 5. Võru Kommunistlik Polk, kuhu hiljem jõudsid ka Läti diviisi osad. Orjolis ja Kurskis oli linna garnisoni ülemaks Jakob Palvadre. Orjolist peale pidas Eesti diviis Lõunarinde 13. armee koosseisus vahetpidamata visasid lahinguid, hõivas 18. novembril Kurski linna, 7. detsembril Belgorodi ja 8. detsembril ühes 3. diviisiga Vovtšanski linna, 22. detsembril jõuti Izjumi. 7. jaanuaril 1920 jõudis Eesti diviis Aasovi mere kallasteni, kus hõivas ühes 42. diviisi väeosadega Mariupoli linna. Pärast lühikest puhkust suunati diviis jälle lahingutegevusse Perekopi alla Peter von Wrangelli ja Nestor Mahno vägede vastu.

19. oktoober 1919 oli diviisi koosseisus 3247 tääki, 70 mõõka, 11 suurtükki. Diviisi ülem oli pärast Leonhard Riti ülejooksmist Jakob Palvadre, staabiülem Ivan Leht, komissarid: Aleksander Reimets, Ivan Tamm, diviisikomissar I/J. Hansing, suurtükiväe ülem Heinrich Teder. Diviisi koosseisus oli neli eesti polku, suurtükiväedivisjon, venelasest moodustatud 86. kütipolk ja Petrogradi Putilovi vabriku töölistest moodustatud 1. töölispolk (Всевобуч (всеобщее военное обучение), milles oli kokku 2600 sõdurit.

Kodusõja vältel omistati lahinguliste teenete eest 1. Tallinna Kommunistlikule Eesti Polgule 4 punalippu, 2. Viljandi Kommunistlikule Eesti Polgule 3 punalippu ja 3. Tartu Kommunistlikule Eesti Polgule 2 punalippu. Mitmed võitlejad autasustati Punalipu ordeniga.

31. detsembril 1919 sõlmiti vaherahu Nõukogude Venemaaga ja sõja lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu.

Eesti Kütidiviis
Tegev	6. oktoober 1919 – 14. märts 1920
Riik	Vene SFNV
Kuuluvus	Punaarmee
Liik	jalavägi
Suurus	diviis
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Jakob Palvadre

1920. aasta jaanuarist kuni veebruarini võitlesid nad Venemaa Nõukogude Vabariigi Punaarmee koosseisus Ukraina iseseisvuse eest võitleva Ukraina Keskraada Mahno vägede vastu, võideldes Guljai Polje, Vassiljeva, Pologi jt piirkondades. 1920. aasta veebruarist märtsini võideldi Venemaa kodusõjas Perekopil Anton Denikini vägede vastu ja osaleti Perekopi vallutamises. Märtsis 1920 võitlesid üksused hajutatult Wrangeli valgekaartlaste vastu Krimmis ja hiljem Ukrainas.

Aprillis 1920 saadeti ratsapolk Perekopi alla Voskressenski külasse, kus polk reorganiseeriti. Eesti Kütidiviis saadeti laiali 14. märtsil 1920. Edelarinde käskkirja põhjal arvati eesti kütidiviisi I brigaadi staap 46. kütidiviisi koosseisu ning II brigaadi polgud liideti 46. kütidiviisi 136. brigaadi koosseisu, sealhulgas 5. Võru kütipolk 408. kütipolguga. Eesti Kütidiviisi I ratsapolgu võitlejad astusid 8. punaste kasakate ratsadiviisi V. Primakovi juhtimise alla. Selle diviisi 6. polk koosneski peamiselt eesti punaarmeelastest — ratsaväelastes, kes võtsid osa Ukraina vabastamisest. Eesti kütiväed likvideeriti 1920. aasta märtsis.

Ukraina Nõukogude Tööarmees

14. märtsil 1920 viidi Edelarinde käskkirja põhjal 1. ja 3. Eesti polk üle Ukraina Nõukogude Tööarmeesse. Eestlasi määrati ka teiste Ukraina Tööarmee väeosadesse, polgukomandör M. Rebane UTA 2. brigaadi ja Nikolai Juuse selle polgu komandöri adjutandiks.

Eesti väeosad osalesid Ukrainas viljarekvireerimistes. 26. juulil 1920 Ukrainas (tänapäeva Harkivi oblasti Krasnohrad) Poltava kubermangu Konstantinovgradi linna lähedal Verhne-Lannaja küla juures vangistasid Nestor Mahnole allunud väed Ukraina Tööarmee 7. eesti tööpolgu voori koos nende poolt transporditava ja valvatava varaga. Mahnolaste poolt hukati 91 inimest sh roodu komandör Kikemägi (Кикемяги), kaks rühmakomandöri ja staabitöötajad. Brigaadikomissar Riuhkrandi ja komissari J. Mahmastali ettekande alusel Tööarmee staabile teatati: "Mahnolaste vangist põgenenud 7. tööpolgu punaarmeelaste ja polgukomandöri andmetel raiuti paljud punaarmeelased surnuks kaitselahingus, suur osa aga vangistati elusana ning rivistati üles Verhne-Lannaja küla juures, kus vangistatute seast kutsuti välja kõik eestlased, lätlased, juudid ja kommunistid, kes raiuti mõõkadega surnuks".

Eesti punaste küttide lahingukoosseisud

• 11.05.1918 – 782 meest; Üksik Tallinna Eesti kommunistlik pataljon, Smolnõi, Petrograd
• oktoober 1918 – 934 tääki, 4 miinipildujat, 6 kuulipildujat; 15. Tartu polk, Põhjarinne, Arhangelsk
• 23.11.1918 – 1250 meest, 19 kuulipildujat, 6 miinipildujat, 110 hobust; 15. Tartu polk, Jamburg
• 23.11.1918 – 1400 meest, 14 kuulipildujat; 46. Narva kütipolk, Jamburg
• 23.11.1918 – 730 meest, 9 kuulipildujat; 2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolk, Jamburg
• 2.12.1918 – 850 meest, 15 kuulipildujat; 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk, Narva
• 2.12.1918 – 120 mõõka, Eesti ratsaeskadron, Jamburg
• 20.02.1919 – 171 komandöri, 4832 meest, 985 hobust; 6. diviisi III (Eesti) brigaad, Pihkva
• 1.06.1919 – 157 komandöri, 2645 meest, 1624 tääki, 42 kuulipildujat, 11 miinipildujat, 542 hobust; 1. Eesti Kütidiviis, Pihkva
• juuli 1919 – 4865 meest (2825 tääki ja mõõka, 675 suurtükiväelast), 57 kuulipildujat, 17 suurtükki, 9 miinipildujat; Üksik Eesti Kütibrigaad, Pihkva
• 17.09.1919 – 5147 meest, sh suurtükiväelased (2188 tääki, 266 mõõka), 75 kuulipildujat, 12 suurtükki; Üksik Eesti Kütibrigaad, Daugavpils
• 15.10.1919 – 7181 meest (3247 tääki, 114 mõõka, 68 kuulipildujat, 11 suurtükki); Eesti Kütidiviiis, Lõunarinne, Orjol
• 27.03.1920 – 25 tääki, 40 mõõka; Eesti Kütidiviiis, I Eesti brigaad, Lõunarinne, Perekop

Vaata ka

• 1. Eesti Kütidiviis
• Üksik Eesti Kütibrigaad
• Eesti Kütidiviis

Kirjandus

• Proletaarne Rewolutsioon Eestis. Külwaja. Leeningraad 1926–1933
• ENE 2. köide. 1987. Lk 217–218
• Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis 1917–1920. Eesti Raamat, Tallinn 1977
• Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas. 1934. [1]
• Nõukogude võimu eest. Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioonist Eestis aktiivselt osa võtnute mälestuste kogu. Tallinn 1957
• Johannes Tipner. Eesti töörahva relvastatud võitlus nõukogude võimu eest kodusõja aastail. Tallinn 1953
• Johannes Tipner. Punaarmee Eesti väeosade võitlusteest: 1917–1920. Tallinn 1957
• Eduard Laaman. Eesti iseseisvuse sünd. Tallinn 1991
• Eesti Vabadussõda 1918–1920. Tallinn
• Eduard Grosschmidt. Pealuu märgi all. Mälestusi Kuperjanovi partisanide sõjaretkelt. 1995
• Bruno Toman. Me oleme internatsionalistid. Tallinn 1979

Välislingid

• Eesti punased kütid, www.militaar.net. Militaarteemad minevikust kaasaega
• Эстонская Красная Армия 1919/Estonian Red Army 1919