Prantsuse Kommunistlik Partei

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Prantsuse Kommunistlik Partei
Parti communiste français
Logo – Parti communiste français (2018).svg
vasakpoolne parlamendipartei
Esimees Fabien Roussel
Asutamine 1920 -
Peakorter Pariis
Ideoloogia kommunism, euroskeptitsism
Europarlamendi fraktsioon Euroopa Vasakpartei
Meediakanal L’Humanité (häälekandja 1920–1994)

Prantsuse Kommunistlik Partei (prantsuse keeles Parti communiste français; lühend PCF) on kommunismi ja euroskeptitsismi ideoloogiat propageeriv kommunistlik partei, suuremaid poliitilisi parteid Prantsusmaal (2006. aastal suuruselt kolmas).

Prantsuse Kommunistlik Partei loodi 1920. aastal. 1920.–1970. aastatel oli partei ideoloogiaks marksism-leninism ja stalinism. Pärast teist maailmasõda lisandus veel vasaknatsionalism. PCF kujunes läänemaailmas koos Itaalia Kommunistliku Parteiga suurimateks kommunistlikeks parteideks. PCF kuulus Kominterni (eksisteeris 1943. aastani), tänapäeval kuulub PCF Euroopa Vasakparteisse.

Partei liikmeskonda kuulus tuntud kultuuritegelasi, teiste seas Louis Althusser, Louis Aragon, Henri Barbusse, Daniel Bensaïd, André Breton, Albert Camus, Marguerite Duras, Paul Éluard, Michel Foucault, Francois Furet, Pierre Gamarra, Roger Garaudy, Frédéric Joliot-Curie, Paul Langevin, Robert Merle, Pablo Picasso, Charles Rappoport, Tristan Tzara, Jean-Pierre Vernant ja Marina Vlady.

Partei liidreid[muuda | muuda lähteteksti]

1950. aastal Maurice Thorez haigestus ja viibis aastatel 1950–1953 ravil Nõukogude Liidus. Parteid juhtis tema äraolekul Jacques Duclos.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Natsi-Saksamaa alustas 1. septembril 1939 sissetungi Poolasse. Seepeale kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaale sõja. PCF oli selle vastu, mispeale Daladier' valitsus kuulutas 26. septembril 1939 kommunistliku partei väljaspool seadust olevaks. PCF-i juhtkond läks põranda alla. Veebruaris 1940 võeti partei juhilt Maurice Thorezilt ära kodakondsus ja saadeti tegevteenistusse. Kui algasid sõjalised tegevused, õnnestus Thorezil põgeneda Nõukogude Liitu. Deserteerimise eest mõisteti ta Prantsusmaal tagaselja surma.

Okupeeritud Prantsusmaal tegutses kommunistlik partei põranda all. 10. juulil 1940 avaldati PCF-i häälekandjas L’Humanité manifest, milles kutsuti Prantsuse rahvast looma ühisrinnet võitluseks vabaduse, riikliku iseseisvuse ja Prantsusmaa taassünni eest. Kommunistliku partei liikmed ja pooldajad osalesid Prantsuse vastupanuliikumises. Augustis 1944 oli kommunistidel võtmeroll Pariisi ülestõusus. Pärast Prantsusmaa vabastamist kirjutas ajutise valitsuse juht Charles de Gaulle alla Maurice Thorezi armuandmise seadlusele. Novembris 1944 naasis Thorez Prantsusmaale.

Ajutine valitsus[muuda | muuda lähteteksti]

10. septembril 1944 Pariisis tööd alustanud Charles de Gaulle'i esimese valitsuse koosseisus oli kaks kommunisti: Charles Tillon (õhuväeminister) ja François Billoux (tervihoiuminister). Charles de Gaulle'i teises valitsuses (21. novembrist 1945 kuni 20. jaanuarini 1946) sais kommunistid 22 ministrikohast viis endale. Nende viie seas oli ka partei juht Maurice Thorez (üks neljast riigiministrist). Sellise koosseisuga valitsuskabinet ei püsinud kaua, sest vastuolud kommunistidest ministritega viisid valitsusjuht de Gaulle'i tagasiastumiseni 20. jaanuaril 1946.


Osalemine parlamendi- ja presidendivalimistel[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige edukamalt esines Prantsuse Kommunistlik Partei novembris 1946 toimunud parlamendivalimistel. PCF sai seal 28,2% valijate häältest ja hõivas Rahvuskogus 182 saadikukohta.

Presdendivalimistel oli kommunistide parim esinemine 1969. aastal, kui Jacques Duclos jäi kolmandaks. Tema poolt andis oma hääle 21,3% valijatest. Presidendiks sai toona Georges Pompidou, kes valimiste esimeses voorus kogus 44,5% valijate häältest ja pääses teise vooru, kus osutus vastaskandidaadist edukamaks.

Kommunistliku partei liikmete arv Rahvuskogus[muuda | muuda lähteteksti]