Hõlmikpuu

Allikas: Vikipeedia
Palun oodake parandustega, toimetamine on pooleli!
See mall on lühiajaliseks kasutamiseks, et vältida redigeerimiskonflikte. Kui redigeerimine lõpetatakse, tuleb mall eemaldada. Viimase muudatuse aeg: 28. märts 2017, 17.59.
Hõlmikpuu
Jena Botaanikaaed, Goethe- Ginko (ca. 224 a)[1].
Jena Botaanikaaed, Goethe- Ginko (ca. 224 a)[1].
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Hõlmikpuutaimed Ginkgophyta
Klass: Hõlmikpuud Ginkgoopsida
Selts: Hõlmikpuulaadsed Ginkgoales
Sugukond: Hõlmikpuulised Ginkgoaceae
Perekond: Hõlmikpuu Ginkgo
Liik: Hõlmikpuu
Ladinakeelne nimetus
Ginkgo biloba
L., 1771

Hõlmikpuu ehk ginko (Ginkgo biloba L.) on hõlmikpuu perekonna heitlehine peamiselt kahekojaline pikaealine puu.

Maailma vanim hõlmikpuu on 4000 kuni 4500 aasta vanune Li Jiawani suur hõlmikpuukuningas (Guizhou, Hiina).[3]

Hõlmikpuu on ohustatud liigina kantud 1998 Maailma Looduskaitseliidu IUCNi punasesse nimestikku.[2] Metsikute hõlmikpuude esinemine on vaidlustatud. Kultuurtaimena on hõlmikpuu laialt levinud ja teda on kasutatud kultus-, toidu-, ravim-, ilu-, katse-, doonortaimena, kaubaartiklina, haljastus- ja pühapuuna jpm.

Eestis kasvatatakse teda botaanikaaedades, tänavatel ja parkides haljastuspuuna, koduaedades ilupuuna.

Hõlmikpuu perekonna liigid ilmusid Alam-Juura floorasse ligi 180 miljonit aastat tagasi[4] ja neid peetakse elavaks fossiiliks[5], sellest annavad tunnistust hõlmikpuulehtede kivistised.

Hõlmikpuu kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Endiste hõlmikpuumetsade asukohtade uurijad on külastanud poolmetsikuid hõlmikpuid Tianmushani mäel (Hiina, Zhejiang) ja näinud neid kasvamas ojade kallastel, kivistel mäenõlvadel ja kaljupaljanditel.[6]

Hõlmikpuu taksonoomia ja klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Looduseuurijate Seltsi juures tegutseva botaanika terminoloogia komisjoni taimenimede andmebaasis on eestikeelseks teaduslikuks botaaniliseks taksoninimetuseks hõlmikpuu.[7] Hõlmikpuu teaduslik ladinakeelne liiginimetus on Gingko biloba L.. Hõlmikpuu on hõlmikpuutaimede hõimkonna hõlmikpuuliste sugukonna hõlmikpuu perekonna ainus elav liik.[8][9].

Saksa loodusteadlane, arst ja maadeuurija Engelbert Kämpfer (ka Kaempfer) (16. september 1651 – 2. november 1716), puutus hõlmikpuuga kokku Nagasakis oma Jaapani reisi ajal 1690. aastal. Teda peetakse Ginkgo esmakirjeldajaks ("Amoenitates Exoticae", 1712); kirjeldamisel, illustreerimisel ja transkriptsioonil toetus ta jaapani entsüklopeediale Kinmo zui (1666).

Carl von Linné kirjeldas liiki 1771. aastal "Mantissa Plantarum Altera" 's, lk 313-314:

APPENDIX. biloba GINKGO. Kaemph. amoen, 811.t.813.

Hõlmikpuu kasvukohaks Jaapan.[10] Linne lähtus liiginimetuse koostel Kaempferi kirjeldustest; epiteet biloba tuleb ladinakeelest: bis, mis tähendab kahte ja loba tähendab sagarat, viidates sellega lehe kujule.[11]. Liigiepiteet tähendab "kahehõlmalist". [12]

6. detsembril 1796 esines briti botaanik James Edward Smith Linné Ühingus ettekandega: XXVII. Characters of a new Genus of Plants named SALISBURIA, milles väljendas rahuolematust senise nimega ja pakkus taime perenimeks Salisburia, Richard Anthony Salisbury auks, ja liiginimeks adiantifolia.[13]

Šoti botaanik John Claudius Loudon (1838) liigitas hõlmikpuu jugapuuliste (Taxaceae) hulka.

John Nelson (arborist Lymington 'ist; pseudonüüm 'Johannes Senilis') pakkus 1866. aastal perekonna nimeks Pterophyllus, nende lehed on kahe-, kolme-, viie- või seitsmehõlmalised, ja liiginimeks salisburiensis[14], käesoleval ajal Ginkgo biloba sünonüüm.

Bioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Hõlmikpuu võib kasvada (20-)30-40 meetri kõrguseks. (Piippo ja Salo, 373:2007). Jahedamas kliimas kasvades võib saavutada vaid poole sellest kõrgusest. Hiinas on mõned isendid kasvanud ka 50 m ja Koreas on üks hõlmikpuu kasvanud 64 m kõrguseks.

Võra laimunajas, korrapäratu ja laieneb puu vananedes tunduvalt.[15] Tüvi harilikult sirge ja okslik.

Hõlmikpuu sugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kahekojalisel puul võidakse vajadusel eristada emas- ja isaspuid, botaaniliselt korrektseks peetakse aga termineid ovulate ja microsporangiate. Looduslikes kasvukohtades arvatakse nende esinemissageduseks 1:1. Hõlmikpuude juveniilne kasvuperiood on pikk ja suguküpsuse saavutavad nad 20-aastaselt.[16]

On teateid ka hõlmikpuude ühekojalisuse kohta, seda 19. sajandi teises pooles Iwate prefektuuris Hareyamas kasvaval puul, tal nähti haru millel olid nii emas- kui isasõied[17]. Pole teada, kas tegu oli loodusliku nähtuse või inimkäe läbi vääristamisega (kunstlik ühekojalisus).

M. Fevre-Duchartre (1958) on hõlmikpuu paljunemise vormiks nimetanud ovipaariat.

Isaspuud on sirgema tüve ja koonusja võraga, emasisenditel on tüvi aga hargnenum ning laiem ja võra ümaram. Rohkesti hargnevad oksad kinnituvad tüvele terav- või peaaegu täisnurga all. Tüve ümbermõõt võib ulatuda 4[18] või ka üle 17 meetrini (Hananoki-zeki, Nōgata, Fukuoka, ♂, ligi 1000 aasta vanune, chichi'd, ümbermõõt 17,6 m, kõrgus 28,4 m)[19]. Hõlmikpuu koor on hallikaspruuni värvusega, kasvuspurti alustanutel ühtlane ja sile, vanemal puul võib koor muutuda korkjalt rõmeliseks. Võrsed on hallid ja läikivad.[20]

Mõõduka mullaviljakuse korral kasvab juveniilse hõlmikpuu tüvi kuni pool meetrit aastas, kuid suguküpseks saades jääb kasv jänni.[21] Hõlmikpuud kasvatav keskkonastressi või ka toitainete külluse korral ka teisese tüve, 2-3, otse maapinna tasandilt.[22] Hõlmikpuuistandustes pügatakse hõlmikpuid selliselt, et nende kõrgus ei ületaks 3 meetrit.

Hõlmikpuutüve kasutatakse puitmaterjalina ja sellest valmistatakse malendeid.

Hõlmikpuupuidu näidis Toulouse'i muuseumis

Hõlmikpuu lehed ja pungad[muuda | muuda lähteteksti]

Hõlmikpuu lehed, mis emastel ja isastel on täielikult sarnased, (kuni 10 cm) on lehvikukujulised, basaalroodsed, enamasti kahehõlmalised, kiilja, lühivõrsetel peaaegu sirge alusega. Kujult meenutavad need juusadiantumi (Adiantum capillus-veneris) lehti.(Loudon, 2094:1838) Leheroots on 2-(3-)-10 cm pikkune. Hõlmikpuu lehe ülemine äär võib olla ebakorrapäraste madalate sisselõigetega. Lehed asetsevad pikkvõrsel vahelduvalt ühekaupa, lühivõrsetel 3-6 kaupa männastes või kimbus. Suviti on lehed pealt sinakas- ja alt helerohelised, kuid hilissügisel muutuvad ühtlaselt kuldkollasteks.[20]

Hõlmikpuu on mikroobidega nakatumise suhtes üsna kindel ((Major, 1967; Huang jt, 2000; Mazzanti jt, 2000), kuid mitmed seeneliigid võivad hõlmikpuulehti nende kasvu ajal koloniseerida, nagu Glomerella cingulataPhyllosticta ginkgo ja Epicoccum purpurascens) (Hepting, 1971; Hartman jt., 2000). Uuringute kohaselt on terve välimusega hõlmikpuulehtede pruunidel laikudel tuvastatud ka Phoma sp. (Phoma herbarum), Curvularia sp. (Curvularia brachyspora) ja kerahalliku (Aspergillus sp.) perekonna seeni.[23]

Tegemist on heitlehise puuga, mille pungad on ümarkoonilised, teravatipulised, värvuselt rohelised või punased.

Hõlmikpuu küpsete viljadega

Hõlmikpuulehtedest (kuni veel rohelised) valmistatakse mitmeid taimseid drooge ja toidulisandeid, nende saamiseks on rajatud mitmel pool maailmas hõlmikpuuistandusi. Peamisteks toimeaineks arvatakse hõlmikpuujuure koores ja lehtedes esinevad ginkoliidid, nagu näiteks ginkgoliid B.[24]

Esimene hõlmikpuulehtede standardiseeritud ekstrakt EGb 761 valmis Saksa farmaatsiaettevõttes Dr. Willmar Schwabe GmbH & Co. 1965. aastal.

Õied ja viljad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hõlmikpuuseeme.

Hõlmikpuu hakkab õitsema alles 20–30 aasta vanuselt. Õitseb kevadeti ja on tuultolmleja.

Hõlmikpuu on valdavalt kahekojaline, kuid õied on ühesugulised. Isasõied on rohekaskollased ja asuvad väikestes 24 cm pikkustes urvataolistes õisikutes, mis võivad paikneda kimpudes, ühel võrsel 3 kuni 6. Tolmukaid rohkelt; tolmukapäid 2-4.[25] Isasõied ilmuvad enne lehti ja langevad peale õietolmu vabastamist.[26]

Emasõied, 1-3, võrsel kas püsti või peaaegu püsti. Richardi kirjelduste kohaselt areneb õis justkui osaliselt suletud alusel, sarnaselt vaigupuu (Dacrydium Sol. ex Lamb.) emasõitele. (Loudon; 2094:1838)

Kaks umbes 4 mm pikkust seemnealget, asuvad paarikaupa 4 cm pikkusel rootsul (ei paikne emakas[27]), seemneks areneb neist vaid üks. Viljas on sageli 2 embrüot ja 2-3 idulehte.[28] Hr Ellise poolt J. E. Smithile Hiinast saadetud hõlmikpuuseemne endokarpi uurides pidas ta seda suuremaks kui pistaatsiapähkel.[29]

Looduslikes kasvukohtades levitavad seemneid kiskjalised, nagu bengali kassid (Prionailurus bengalensis) Hubei provintsis, paguumad (Paguma larvata) Zhejiangi provintsis[30] ja mägrad (Jiang jt 1990; Del Tredici jt, 1992; viidanud Zhao jt, 495:2010[31]) Jaapanis söövad neid aga kährikud.[32] Tianmushan mägede piirkonnas söövad ja levitavad seemneid aga puna-kabeoravad (Callosciurus erythraeus (Pallas, 1779) alamliik Callosciurus erythraeus ningpoensis (sgk Sciuridae).[33]

Vili on ploomikujuline lihaka väliskihiga. Sügisel muutub väliskiht kollaseks kuni oranžikakspruuniks, valminult on viljal räästunud lõhn.[20] Sisemine seemnekate kõva, luuviljaliste seemet meenutavat „pähklit“ - hõlmikpuuseemet kasutatakse Hiinas ja Japaanis toiduks.

Hõlmikpuu juured[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik hõlmikpuujuuri on nakatunud vesikulaar -arbuskulaarse mükoriisaga, see seente moodustatud struktuur aitab hõlmikpuul mullast forforit omastada. (Bonfante- Fasolo ja Fontana, 1985; Fontana, 1985, viidanud Del Tredici[34]) Lämmastiku fiksatsioonil osaleb seen Glomus epigaeum B.A. Daniels & Trappe, 1979[35]

Hõlmikpuu eluiga[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hõlmikpuu#Hõlmikpuu Eestis.
Next.svg Pikemalt artiklis Hõlmikpuu#Hõlmikpuu Hiinas.
Next.svg Pikemalt artiklis Hõlmikpuu#Hõlmikpuu Jaapanis.

Hõlmikpuude eluiga on 1000 kuni 3000 aastat. Üks suur ja vana 3000-aastane ovulate hõlmikpuu kasvab Folaishan'il (Ju County, Shandong), tema rinnasdiameeter oli rohkem ku 4 m ja kõrgus 26,5 m.[36]

Käesoleval ajal on maailma vanim hõlmikpuu 4000 kuni 4500 aasta vanune Li Jiawani suur hõlmikpuukuningas (Guizhou, Hiina).[37]

Paleobotaanika[muuda | muuda lähteteksti]

Juurajastu hõlmikpuulehed

Hõlmikpuuliste (Gingoaceae) sugukonna liigid olid Juura ajastul (200-150 milj aastat) peaaegu kosmopoliitse levikuga mis hakkas taanduma Kriidi ajastul.[38][39] ja neid peetakse elavaks fossiiliks[40](Tralau, 1968; Stewart 1983, viidanud Peter Del Tredici 522:1992[41], sellest annavad tunnistust hõlmikpuulehtede kivistised. Hõlmikpuulehed on Hilis-Juura ajastu kivides üsna tavalised, neid on leitud Inglismaa (Yorkshire), Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa, Bornholmi saare kivides ja mitmeis Euroopa paigus. Hõlmikpuulehed Kesk-Juura ajastu kivides Põhja-Siberis; juurajastul ka Franz Josephi maa saarestiku, Gröönimaa saare idarannikul ja Lääne-Teravmägede flooras indikeerivad tema laia levikut aegkonnas.[42]

Hõlmikpuu lehe karakteristikud on aja jooksul üsna vähe muutunud, nii loetakse kriidiajastu taimefossiili Ginkgo adiantoides 'e lehti hõlmikpuu omadest eristamatuteks.

Hõlmikpuu pärineb Ida-Aasiast, Hiinast, Koreast ja Jaapanist.[43] Kaua aega arvati, et see on vabas looduses väljasurnud, kuid on säilinud Ida-Hiina Zhejiangi ja Guizhou provintsis.[44] Seega viimase jääaja elas puuliik üle Ida-Aasias.

Mesosoikumi aegkonnas (Kesk-Juura) võisid hõlmikpuulehestik ja - seemned olla Sauropoda dinosauruste toiduks. 2002 teatasid Zhou ja Zhang, et on avastanud Hiinas nüüdseks väljasurnud Jeholornis prk linnuliigi (elasid keskm 122 ja 120 miljoni aasta eest), kelle pugus oli arvestatav kogus Ginko-laadseid seemneid.[45] Singhi jt arvates võisid hõlmikpuuseemneid levitada ka nüüdseks välja surnud † MultituberculataCope, 1884 sugukonna loomad. [46]

1800. aastatest alates on bioloogid debateerinud selle üle kas hõlmikpuid vabas looduses veel eksisteerib. E. H. Wilson (1916, 1919), olles uurinud nn metsikute hõlmikpuude kasvukohta, on nende olemasolu eitanud, kuna kohtas üksnes kultuurhõlmikpuid.[47] Enamik neist lõpetamata vaidlustest käib poolmetsikute hõlmikpuude ümber, kes kasvamas Tian-mu[48] mäe läänetipus Xitianmu Shan il (nüüdne Zhejiangi provints). (Li 1956; Wang, Xiang ja Chen, 1986; Chen 1989, viidanud Del Tredici 1992). Sanderi, Elliku ja Paiveli (1990) arvates on nimetatud hõlmikpuud looduslikud ja kasvavad Tianmushani (Tian Mu Shani, Dian Mu- Shani) mägedes, Jangtse (Chang Jiang) alamjooksust kagus, piki Chekiang (Zhejiang) ja Anhvei (Anhui) provintside piiri.[49] Ühe uuema uurimuse kohaselt Xitianmu Shani hõlmikpuude populatsioon introdutseeritud buda munkade poolt. Uurijate poolt hõlmikpuupungade DNA-analüüsid indikeerivad hõlmiku antropogeen-vahenduslikku sünnilugu.[50]

Hõlmikpuu Hiinas[muuda | muuda lähteteksti]

Osade autorite arvates on hõlmikpuu Hiina endeem ja reliktendeem.

DNA-analüüsid indikeerivad, et Hiina edelaosas Jinfo mäel (Golden Buddha) (Chongqing) kasvavad hõlmikpuud on pärismaised. (Fan jt, 2004; Shen jt, 2005; Wei jt, 2008; viidanud Tredici, 12:2008[51])

Nende populatsioonide asukohad on Tuole of Pan County, Kweichow; Changxing County, Zhejiang; Luoyang of Suizhou City, Hubei ; Yushan of Yongxiu County, Jiangxi; Shaping of Guiyang City, Guizhou; Xitianmu Shan, Zhejiang; Xiaan of Xixia County, Henan; Jinfou Mountain of Nanchuan County, Chongqing Shi.[52]

Osadel andmetel kasvab looduslikke hõlmikuid ka Lung-tung-kou ja Hanchia-kou orgudes Jangtze (Jinzha-Jiang) ülemjooksul Wu-chuani piirkonnas Guizhou provintsis. (Sander jt, 4:1990)

Hõlmikpuud Hiinas
Piirkond Hõlmikpuu(de) kasvukoht Allikad
Edela-Hiina Enshi, Hubei
Edela-Hiina Jinfo mägi, Chongqing
Edela-Hiina Panxian, Guizhou
Edela-Hiina Shanping, Guizhou
Edela-Hiina Wuchuan, Guizhou
Kesk-Hiina Mount Dahong, Hubei
Kesk-Hiina Lingchuan County, Guangxi
Kesk-Hiina Songxian, Henan
Ida-Hiina Changxing, Zhejiang
Ida-Hiina Tancheng, Shandong
Ida-Hiina Tianmushan, Zhejiang
Ida-Hiina Taixing, Jiangsu
Ida-Hiina Wuyi mäed, Fujian
... ... ...

[53]

Tianmushani hõlmikpuud[muuda | muuda lähteteksti]

Tianmushani hõlmikpuude populatsioon koosnes 1984. aastal 224 hõlmikpuust[54].

Tianmushan kulgeb ida-kirde suunas ja koosneb ida- ja lääneosast: Dongtianmu Shan (tipp 1506 m) ja Xitianmu Shan (tipp 1480 m). Ühe uuema uurimuse kohaselt on Xitianmu Shani hõlmikpuude populatsioon introdutseeritud buda munkade poolt. Uurijate tehtud hõlmikpuupungade DNA-analüüsid indikeerivad hõlmikpuude antropogeenset tekkelugu.[50]

Nende hõlmikpuude keskmine diameeter rinnaskõrgusel (DBH) on 45 m ja keskmiseks kõrguseks 18,4 m. Enamik neist kasvab halvasti ligipääsetavates kohtades jõesängides, paljanditel ja kaljuservadel. Hõlmikpuuseemikuid kohtab siin harva, kohtades kus metsa on tugevasti rikutud. Umbes 40% Tianmushani hõlmikpuudel on rohkem kui üks tüvi, mille ümbermõõt on suurem kui 10 cm, enamik neist on hakanud kasvama lignotubers itest vahetult maapinna lähedalt. Teiseste tüvede kasv on ilmne indiviididel, kes olid tugeva stressi toimel kahjustada saanud.[55]

Hõlmikpuu Hiina kultuuris

Varaseim märge hõlmikpuu kohta Hiina kirjanduses on Elwes'i ja Henry kohaselt 8. sajandil (m.a.j) ilmunud "Chung Shu Shu". (李时珍 / 李時珍) (1518–1593) "Pen-Tsao Kang-Mu" (hiina keeles 本草綱目 / 本草纲目, Pinyin Běncǎo Gāngmù) (1578 A. D.) autor Li Shizhen ei ole viidanud varasematele autoritele, kuid on maininud, et esineb Jiangnanis (Kiangnan) Jangtsest lõuna pool) ja nimetuseks Ya-chio-tze (Jao Chiao (Ja Chia); tõlkes "pardijalg").[56]

Hõlmikpuu Jaapanis[muuda | muuda lähteteksti]

Jaapanisse jõudis hõlmikpuu mitmeid kordi ja teid pidi Hiinast 13. või 14. sajandil (Setoh jt 2002,2003; viidanud Zhao jt 2010), Tsumara ja Ohba (1997) näitasid, et hõlmikpuu kui võõrliigi introduktsioon toimus Kamakura ja Muromachi perioodi ajal (1192–1573 pKr), need andmed sobituvad Tianmushan'i ja piirnevate populatioonide andmetega, hõlmikpuu paljundamise ja kasvatamisega on buda mungad tegelenud juba 1500 aastat[57].

Jaapanis on hõlmikpuu sintoismi pühamute pühapuu (Jisaburō Ōi, 109:1965[58]).

Jaapani üks iidseid loodusmälestisi kasvab Iwate prefektuuris Kujis Chosenji templi esisel platsil. Tema ümbermõõt on 14,5 meetrit.[59]

Hõlmikpuu Jaapanis (2010)
Hõlmikpuu kasvukoht Koht Sugu Eluiga Allikad
Tsukuba Ülikool Ibaraki  ?? ligi 34 aastat
Tsukuba Ibaraki ,♀ ligi 34 aastat
Kōraku-en Okayama  ? ümbermõõt 4,5 m, kõrgus 20 m
Ishigamimae, Ōme Tōkyō prefektuur ümbermõõt 7,1 m, kõrgus 25 m
Nakagamityo, Akishima Tōkyō prefektuur ligi 400 aasta vanune, ümbermõõt 6,5 m, kõrgus 22 m
Iyamachi, Fuchū Tōkyō prefektuur  ? ümbermõõt 6 m, kõrgus 18 m
Ooi, Shinagawa Tōkyō prefektuur ligi 800-aastane, ümbermõõt 6,5 m, kõrgus 25 m
Motoazabu, Minato Tōkyō prefektuur ligi 800-aastane, ümbermõõt 10 m, kõrgus 25 m
Ikazuchi Shrine, Maebaru Fukuoka prefektuur ligi 800-aastane, ümbermõõt 6,5 m, kõrgus 25 m
Jinguin, Kawara, Tagawa-gun Fukuoka prefektuur ligi 1000-aastane, ümbermõõt 6,2 m, kõrgus 40 m
Eigen-ji Temple, Nōgata Fukuoka prefektuur ligi 450 aasta vanune, chichi'd, ümbermõõt 4,5 m, kõrgus 18 m
Okitama Shrine, Nōgata Fukuoka prefektuur ligi 600 aasta vanune, chichi'd, ümbermõõt 6 m, kõrgus 20 m
Onga jõe kaldal, Kiyase, Nōgata Fukuoka prefektuur ligi 600 aasta vanune, chichi'd, ümbermõõt 6 m, kõrgus 20 m
Ohara Shrine, Onga-gun Fukuoka ligi 600 aasta vanune, ümbermõõt 6,9 m, kõrgus 15 m, 2 puud
Hananoki-zeki, Nōgata Fukuoka ligi 1000 aasta vanune, chichi'd, ümbermõõt 17,6 m, kõrgus 28,4 m
... ... ... ... ... ...

[60]

6. hõlmikpuud Jaapanis on saanud ka pommitamise üleelanud puude (hibakujumoku) nimetuse elades plahvatuse epitsentris üle Teise Maailmasõja ajal 1945. aastal Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapommid.[61] [62]. Kõige lähem neist asub Hosen-Jis. See puu oli plahvatuse epitsentrist vaid veidi rohkem kui kilomeetri kaugusel. Kõik ellujääjad puud on ka praegu elujõulised. Sellest ajast peetakse Jaapanis hõlmikpuud lootusepuuks. Mõne puu juures on tahvlid, kus palvetatakse maailmarahu eest.[44]

Hõlmikpuu kultiveerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Andmed hõlmikpuu esmase kultiveerimise kohta, kus neid kasutati alleepuuna, pärinevad Hiinast Tangi dünastia (618907 pKr) ajast.[63]

Hõlmikpuud kasvatatakse Hiinas, Jaapanis, Koreas, Kesk-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, lehtede saamiseks peamiselt Hiinas, Prantsusmaal ja USA-s.[64]

Hõlmikpuu on vähenõudlik ja teda leotakse vastupidavaks keskonna stressile, haigustekitajatele (seentele, viirustele, bakteritele) ning kahjuritele.

Üldiselt soojalembene, kuid üksikud isendid on osutunud küllaltki külmakindlateks. Nooremas eas on puud külmaõrnad, hilisemas eas külmakindlus kasvab tunduvalt. Eelistab värsket, viljakat, lubjarikast mulda. Valgusnõudlik, küllaltki kiirekasvuline. Puu peaks olema istutatud tuulevaiksesse sooja kasvukohta.[65]

Meie kliimas jääb küllaltki külmaõrnaks, seetõttu tuleb kasvu-kohta valida. Kasutatakse vähesel määral haljastuses[65]. Emaspuudel arenevate viljade tõttu, kes võivad ebameeldivalt lõhnada ka linnatänavatel, on haljastuses eelistatud isaspuud.

Sobib kasvatada kitsamatel tänavatel, kuna kasv on aeglane ning võra jääb kitsaks.[66] Hõlmikpuu istikuid on ka Eestis aianduspoodides saadaval.

Kultuurhõlmikpuu areaal[muuda | muuda lähteteksti]

Šoti botaaniku John Claudius Loudoni kohaselt lugesid botaanikud tol ajal (1838) üldiselt, et puu pärineb Nipponilt ja Hiinast.(Loudon, 2095:1838) Alexander Georg von Bunge (1833) kirjeldas, et nägi Pekingis pagoodi kõrval tohutut hõlmikpuud, kelle ümbermõõt oli ligi 12 m.

Hollandisse, Utrechti introdutseeriti hõlmikpuu 1727 kuni 1737 vahelisel ajal, kuna 1838 aasta andmete kohaselt oli puu vanus 90 kuni 100 aastat; ja Inglismaale 1754. aastal, või ka aasta ehk kaks varem, nii kirjutas John Ellis Linnele, et James Gordonil Mile Endi (London), puukoolipidajal, on kasvamas haruldased, veel määramata taimed. Gordon saatis Linnele ühe sellise taime 1771. aastal.[67]

Roueni istutati saliburia 1776 ja Pariisi 1780.[68]

Ameerikasse saabus hõlmikpuu Prantsuse botaaniku André Michaux' (1746-1802) vahendusel 1784. aastal ja kultiveerti esmakordselt Philadelphias ja kasvab praeguseni Philadelphia metsakalmistul.[69]

1792. aastal leidis Montpellieri ja Genfi Ülikooli professor Augustin Pyrame de Candolle (1778-1841) Genfis Euroopa ainukese emastaime. [70]

Venemaale jõudis hõlmikpuu Ukraina kaudu 1809. aastal. Esimesteks kasvukohtadeks said Osnovjantsõ Aklimatsioonaed (1809), Kremenetsi Botaanikaaed (1811) ja Nikita Botaanikaaed (1818). Kuid Krimmis kasvavad hõlmikpuud kannatavad kuivuse käes.[71]

Baltimaadesse saabus hõlmikpuu 19. sajandi teisel poolel ja teda mainis Baltimaade dendrofloora ülevaates Tartu Ülikooli Botaanikaaia abidirektor J. Klinge (1883), kasvukohana oli märgitud Riia.

A. von Siversi (1889) järgi kasvas hõlmikpuu ka Liivimaal, Alt-Schwanenburgis.[72]

Kultuurhõlmikpuud[muuda | muuda lähteteksti]

Hõlmikpuul on mitmeid teisendeid, vorme ja sorte kääbusvormidest kuni suurte puudeni. Sammasjad vormid sarnanevad kujult itaalia papliga.[20] Taksonoomias käsitletakse neid hõlmikpuu ladinakeelsete sünonüümidena, kuid sortide arvestust peetakse kultuurtaimede rahvusvahelise nomenklatuuri alusel.

Hiina kultivarid

Hiinas saab hõlmikpuid kultvideerida 25° ja 42° N laiuskraadidel, kus talvised miinimumtemperatuurid ulatuvad -32 °C ja suvine maksimumtemperatuur +42 °C. (He jt, 1997; viidanud Del Tredici 13:2008[73])

H. L. Li (1956) arvates hakati Hiinas hõlmikpuid kultiveerima nende söödavate seemnete tõttu.[74] M. C. Tseni peetakse esimeseks Hiina botaanikuks, kes püüdis kultuurhõlmikpuude süstemaatikat luua (1935). Ta pakkus välja kolm varieteetide rühma: var. typica, var. huana ja var. apiculata.

Hõlmikpuuistandused[muuda | muuda lähteteksti]

Hõlmikpuulehtede saamiseks on rajatud mitmel pool maailmas, Prantsusmaal, USA-s ja Hiinas hõlmikpuuistandusi.[75] Kirjalike allikate kohaselt kuuluvad nii USA-sse kui Prantsusmaale rajatud hõlmikpuuistandused firmale Dr Willmar Schwabe & Beaufor. Prantsusmaal kasvatatakse hõlmikpuud Garnay Ginkgo istanduses (480 hektaril), tuntud veinipiirkonnas Bordeaux's.[76]

Hiinas kogutakse lehti 1000 kuni 3000 hektari suuruselt alalt.[77]

Maailma suurim hõlmikpuuistandus on rajatud Sumterisse, Lõuna-Carolinas; siin on kasvamas 12 miljonit hõlmikpuud.[78]

Hõlmikpuu Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]

Kämpfer tõi Jaapani missioonilt Nagasakist (1691) hõlmikpuuseemned kaasa Utrechti, neist kasvatati seemikud ja istutati 1730. aastal Utrechti botaanikaaeda.(Zhao jt 495:2017). Zhao jt arvates (2010) toodi hõlmikpuid Hollandisse ka teisi kanaleid pidi ja introdutseeriti Europasse umbes 1730. aastal Hiinast, Zhejiangi provintsist.[20]

Mõnede autorite arvates on Euroopa vanimaks hõlmikpuuks 1762. aastal Kew Kuninglikku botaanikaaeda (London) istutatud hõlmikpuu (Kasvien Maailma, 1981, viidanud Sander jt 7:1990), tema kõrgus 1970. aastal oli 21,9 m ja ümbermõõt 90 cm kõrgusel 409 cm.

Viini Ülikooli Botaanikaaeda istutas hõlmikpuu selle esimene direktor Nikolaus von Jacquin (1727-1817) 1770 ja 1800. aastate vahemikus. (Sander, Elliku, Paivel 7:1990)

Riik/Isik/ Koht/Botaanikaaed puu sugu Andmed (istutamisaasta, mõõtmed jm) Allikad
Utrecht, Holland De Oude Hortus ca 1730, võib olla vanim hõlmikpuu Aasiast väljaspool
Harderwijk, Holland Stadspark, Academiestraat 1735 puu istutas arvatavasti Linnaeus
Anduze, Prantsusmaa Bambouseraie de Prafrance ca 1750, ümbermõõt 4,88 m, kõrgus ligi 30 m
Padova, Itaalia Hortus Simplicium Padova Ülikool 1750
Anduze, Prantsusmaa Bambouseraie de Prafrance ca 1755, kõrgus rohkem kui 30 m
Viini Ülikool, Austria ca 1770, pookimata
Viini Ülikool, Austria ca 1770, emaspunga pookis Joseph von Jacquin [79]
Montpellier, Prantsusmaa Jardin des Plantes ca 1788, ümbermõõt 2,8 m
Saksamaa Jena Botaanikaaed 1792-1794, Goethe-hõlmikpuu, kõrgus 21 m
Viini Ülikool, Austria ca 1886 poogitud
Viini Ülikool, Austria ca 1886
... ... ... ... ...

[80]

Hõlmikpuu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis kasvatatakse teda botaanikaaedades (Tartu Ülikooli Botaanikaaed, Tallinna Botaanikaaed), tänavatel ja parkides haljastus - ja koduaedades ilupuuna.[81]

Maailma põhjapoolseim ja ühtlasi ka Eesti suurim introdutseeritud Süda tänava hõlmikpuu kasvab Tallinnas, Peeter Süda tänava ja Pärnu maantee tänava nurgal. [20]Tema kõrgus on 13 m, tüve ümbermõõt 1,3 m kõrguselt mõõdetuna 164 cm (2000) ja vanus rohkem kui 110 aastat (2017).[82]

Hiina traditsiooniline meditsiin[muuda | muuda lähteteksti]

Hõlmikpuud on mainitud juba 2800 eKr "Shénnóng Běncǎojīng"'is. (Michel ja Hosford, 1988; viidanud Del Tredici). Hõlmikpuulehtede välispidist kasutamist ravi otstarbel on mainitud Lan Mao (1397-1476) teoses "Dian nan ben cao" (1436) nahahaavandite ja tedertähnide korral. Seespidist kasutamist on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud Liu Wen-Tai teoses "Ben Cao Pin Hue Jing Yaor" (1505).[83]

Ginkgo biloba lehed on põliselt olnud Hiina rahvameditsiini nurgakiviks, millega raviti peaaegu kõike astmast hemorroidideni.[66] Hõlmikpuu seemnetega ravimist mainitakse Li Shizheni teoses „Benaco gangmu“ („Suur taimeraamat“, 1578), mida kasutatakse traditsioonilises hiina meditsiinis ka tänapäeval. Neid soovitatakse astma, köha, ja põiehädade ravimiseks. Tooreste seemnetega ravitakse vähki, keedetutega ravitakse seedimist.[44] Selle taime lehetõmmised avaldavad positiivset toimet peaaju funktsioonile, parandavad mälu ja vaimset aktiivsust. Viimased uuringud näitasid ginko tugevat antioksüdantset toimet inimese rakkudele – lihtsamalt öeldes, ginko pidurdab vananemist.[84]

Müüt, kultuur ja sümbol[muuda | muuda lähteteksti]

Osade allikate järgi on hõlmikpuu Ida-Aasias, Hiinas, Koreas ja Jaapanis pühapuu, seal istutatakse teda tihti taoistlike ja budistlike templite hoovidesse, aedadesse[85] ja pühapaikadesse.

Levinud arvamuse kohaselt olid just Buda mungad need, kes levitasid hõlmikpuid nii Koreas kui Jaapanis. Pole täpselt teada, kas ja millal mungad hõlmikpuude istutamisega algust tegid, kuid Jaapani arvatavasti üle 1000 aasta vanused hõlmikpuud võivad juhatada, et algas see juba mitmete sadade aastate eest.

Hõlmikpuu kui pühapuu seosed pole päris selged, ühes uurimuses, mis viidi läbi Dàlóu Shānmài põlisrahvaste gelao'de juures hõmikpuid uurides, selgus et neil on ranged keelud (tabu) hõlmikpuude istutamise või raiumise kohta. Nad usuvad, et vastasel korral nad kaotavad viljakuse ja rikkuse.[86]

Fred Hagenederi raamatus „Puud on tarkusekandjad“ (2006) on hõlmikpuu sümboolikana mainitud ürgset elujõudu, tema seotust Ainujumalaga; puu astroloogiliste seostena Kuud ja Pluutot.[44]

Hõlmikpuu Euroopa kultuuris

Weimaris kasvab palju hõlmikpuid, siin on 'Gingko muuseum' ja Gingkoallee, suured isendid on kasvamas ka Humboldti tänaval ja Goethe ja Schilleri arhiivi aias. See linn oli Johann Wolfgang von Goethe teiseks kodulinnaks[87] ja allikate kohaselt oli Goethel kokkupuude ühe, ka kaasajal sagedasti külastatud, hõlmikpuuga Weimari vürstilossis ( Fürstenhaus Weimar).[88]

1815. aasta paiku noppis Goethe Heidelbergi lossi aias hõlmikpuult lehepaari ja kirjutas luuletuse Ginkgo Biloba, mille pühendas oma endisele armastatule Marianne von Willemerile.

Ginkgo biloba Goethe käekirjas
Kuulamisluuletus

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Taimeperekonna nimi Ginkgo on Jaapanis ürgne nimetus puule - Kinmo zui (1666). Hiina hieroglüüfidel on Jaapanis mitu erinevat hääldamise vormi ja tähti 銀杏 võib lugeda nii ginnan kui ginkyō.

11. sajandil hakati ginkgot nimetama yin xing, mis tähendab „hõbedane aprikoos“. Kuna puul kulub viljumisküpsuseni jõudmiseks kolm inimpõlve, on teda hakatud nimetama ka kung sun shu, vanaisa-lapselapse puuks.[44]

H. L. Li järgi (viidanud Hegi, 1981) oli tema algupärane hiina nimi Jao Chiao (Ja Chia) tõlkes "pardijalg". Luuletajad olevat andnud puule kirjandusliku nime Jin Hsing ("hõbeaprikoos" - seemnekestade värvuse järgi). Hiina idiogrammi jaapanikeelses häälduses aga muutus Jao Chiao nimeks Icho ning Jin Hsing seemne järgi kirjanduslikuks nimeks Ginnan. (Sander, Elliku, Paivel, 4:1990)

  • Eesti keeles: ginkopuu ja jaapani püha kuusk (1930-ndad), ginko (EE, 1971); „dinosaurusepuu”.[84][viide?]
  • Hiina keeles: ya-chiao, ginkyo, ginnan, pakgor su, paikua su, yinxing, gong sun, shu, icho, fozhijia;
  • Inglise keeles: ginkgo, maidenhair tree, kew tree;
  • Jaapani keeles: ginnan, ginkyo, ichô;
  • Rootsi keeles: jungfruhårsträd
  • Saksa keeles: Ginkgobaum, aga on ka kutsutud Fächerbaum (lehvikpuu) ja Tempelbaum (templipuu), Ginko, Entenfussbaum, Ginkgobaum, Fächerblattbaum, Japanbaum, Tempelbaum, Silberaprikose, Mädchenhaarbaum, Japanischer nussbaum, Goldfruchtbaum, Goethe-baum;
  • Soome keeles: neidonhiuspuu.

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Wei Gong, Chuan Chen, Christoph Dobeš, Cheng-Xin Fu, Marcus A. Koch, Phylogeography of a living fossil: Pleistocene glaciations forced Ginkgo biloba L. (Ginkgoaceae) into two refuge areas in China with limited subsequent postglacial expansion, Molecular Phylogenetics and Evolution 48 (2008), 1096, veebiversioon, vaadatud 17. märtsil 2017
  2. 2,0 2,1 Sun, W. (1998). "Ginkgo biloba." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 1998.
  3. Zhun Xiang, Yinghai Xiang, Bixia Xiang, ja Peter Del Tredici, The Li Jiawan Grand Ginkgo King, Arnoldia 66(3): 26-30, 2009, vaadatud 19. märtsil 2017
  4. Hans Tralau, viidanud Peter Del Tredici, The Ginkgo in America, vaadatud 21. märtsil 2017
  5. (Seward, 1911, 1919; Gingko biloba - its ancestors and allies)
  6. Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 4, 1991, Arnoldia 51:3-15, vaadatud 25. märtsil 2017
  7. Eestikeelsete taimenimede andmebaas, Ginkgo biloba L., vaadatud 8. märtsil 2017
  8. ITIS Ginkgoaceae, [2017, märts 10]
  9. International Organisation of Palaeobotany. Designed & Coded A.Spencer., Gingko biloba - its ancestors and allies, [2017, märts 8]
  10. Carl von Linné, "Mantissa Plantarum Altera", lk 313-314, 1771
  11. Simpson DP (1979). „Cassell's Latin Dictionary“ (5 ed.). London: Cassell Ltd.. lehekülg 883.
  12. (Sander jt, 5:1990)
  13. Characters of a new Genus of Plants named Salisburia, Transactions of the Linnean Society of London 3.1. (1797):330-2.
  14. John Nelson, Pineaceae: Being a Handbook of the firs and pines., lk 163-164, London, 1866, vaadatud 15. märtsil 2017
  15. HÕLMIKPUU, vaadatud 8. märtsil 2017
  16. Peter Del Tredici, Wake Up and Smell the Ginkgos, lk 13, 2008, Arnoldia 66:11-21, vaadatud 26. märtsil 2017
  17. Sander jt, 8:1990
  18. Ginkgo biloba L. , vaadatud 8. märtsil 2017
  19. Gong jt, 1096:2008; vaadatud 17. märtsil 2017
  20. 20,0 20,1 20,2 20,3 20,4 20,5 Owen Johnson, „Euroopa puud“, Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2005
  21. Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 5, 1991, Arnoldia 51:3-15, vaadatud 25. märtsil 2017
  22. Singh jt, 405-2008; (vaadatud 27. märtsil 2017)
  23. R Kuddus, J Oakes, C Sharp, J Scott, K Slater, J Kirsi, O Kopp, W Burt, [Isolation of medically important fungi from Ginkgo biloba leaves and crude Ginkgo supplements.], The Internet Journal of Microbiology. 2008, 7. väljaanne, nr 1, vaadatud 28. märstil 2017
  24. Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 11, 1991, Arnoldia 51:3-15, vaadatud 25. märtsil 2017
  25. Henry John Elwes, Augustine Henry, The Trees of Great Britain and Ireland, lk 55, 1. köide, Cambridge University Press, Google'i raamatu veebiversioon, vaadatud 21. märtsil 2017
  26. Bikram Singh, Pushpinder Kaur, Gopichand, R.D. Singh, P.S. Ahuja jt, Biology and chemistry of Ginkgo biloba, Fitoterapia 79 (2008) 401-418, lk 404, veebiversioon (vaadatud 27. märtsil 2017)
  27. Elwes ja Henry, lk 55, vaadatud 21. märtsil 2017
  28. Elwes ja Henry, lk 55, vaadatud 21. märtsil 2017
  29. John Claudius Loudon, Arboretum et fruticetum britannicum: or, The trees and shrubs of ..., 4. köide, lk 2094, 1838, Google'i raamatu veebiversioon, vaadatud 9. märtsil 2017
  30. Peter Del Tredici, Wake Up and Smell the Ginkgos, lk 18, 2008, Arnoldia 66:11-21, vaadatud 26. märtsil 2017
  31. Yunpeng Zhao, Juraj Paule, Chengxin Fu & Marcus A. Koch, Out of China: Distribution history of Ginkgo biloba L., TAXON 59 (2), aprill 2010,lk 495–504, vaadatud 17. märtsil 2017
  32. Peter Del Tredici, Wake Up and Smell the Ginkgos, lk 18, 2008, Arnoldia 66:11-21, vaadatud 26. märtsil 2017
  33. Singh jt, 404:2008;(vaadatud 27. märtsil 2017)
  34. Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 4, 1991, Arnoldia 51:3-15, vaadatud 25. märtsil 2017
  35. Ginkgo biloba, vaadatud 25. märtsil 2017
  36. Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 4, 1991, Arnoldia 51:3-15, vaadatud 25. märtsil 2017
  37. Zhun Xiang, Yinghai Xiang, Bixia Xiang, ja Peter Del Tredici, The Li Jiawan Grand Ginkgo King, Arnoldia 66(3): 26-30, 2009, vaadatud 19. märtsil 2017
  38. Eesti Teaduste Akadeemia Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakond, Tallinna Botaanikaaed, Heldur Sander, Jüri Elliku, Aleksei Paivel, "Hõlmikpuu (Ginkgo biloba L) Eestis", Tallinn, 1990
  39. Hans Tralau, viidanud Peter Del Tredici, The Ginkgo in America, vaadatud 21. märtsil 2017
  40. (Seward, 1911, 1919; Gingko biloba - its ancestors and allies)
  41. Peter Del Tredici, Natural Regeneration of Ginkgo biloba from Downward Growing Cotyledonary Buds (Basal Chichi), American Journal of Botany, 79. väljaanne, nr 5 (mai, 1992), lk 522-530, vaadatud 10. märtsil 2017
  42. A. C. Seward, Links with the Past in the Plant World, Cambridge University Press, lk 129, 1921, Google'i raamatu veebiversioon, vaadatud 21. märtsil 2017
  43. Piippo ja Salo, 373:2007
  44. 44,0 44,1 44,2 44,3 44,4 Fred Hagender, „Puud on tarkusekandjad“, Sinisukk 2006
  45. Peter Del Tredici, Wake Up and Smell the Ginkgos, lk 18, 2008, Arnoldia 66:11-21, vaadatud 26. märtsil 2017
  46. Singh jt, 404:2008; vaadatud 27. märtsil 2017
  47. A. C. Seward, 129:1921, vaadatud 21. märtsil 2017
  48. (Taevaema) Li Bo luuletusi, [2017, märts 10]
  49. Eesti Teaduste Akadeemia Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakond, Tallinna Botaanikaaed, Heldur Sander, Jüri Elliku, Aleksei Paivel, "Hõlmikpuu (Ginkgo biloba L) Eestis", Tallinn, lk 3, 1990
  50. 50,0 50,1 L. Shen, X. Y. Chen u. a.: Genetic variation of Ginkgo biloba L. (Ginkgoaceae) based on cpDNA PCR-RFLPs: inference of glacial refugia., Heredity. 94. köide, nr 4, aprill 2005, S. 396–401, ISSN 0018-067X. Mall:DOI. PMID 15536482.
  51. Peter Del Tredici, Wake Up and Smell the Ginkgos, lk 12, 2008, Arnoldia 66:11-21, vaadatud 26. märtsil 2017
  52. L Shen, X-Y Chen, X Zhang, Y-Y Li, C-X Fu ja Y-X Qiu, Genetic variation of Ginkgo biloba L. (Ginkgoaceae) based on cpDNA PCR-RFLPs: inference of glacial refugia, Heredity (2005) 94, 396–401. doi:10.1038/sj.hdy.6800616, 10. november 2004, [2017, märts 16]
  53. Yunpeng Zhao, Juraj Paule, Chengxin Fu & Marcus A. Koch, Out of China: Distribution history of Ginkgo biloba L., TAXON 59 (2), aprill 2010,lk 495–504, vaadatud 17. märtsil 2017
  54. Teris A vanBeek, Ginkgo Biloba, lk 9, 2005
  55. Bikram Singh, Pushpinder Kaur, Gopichand, R.D. Singh, P.S. Ahuja, Biology and chemistry of Ginkgo biloba, Fitoterapia 79 (2008) 401-418, veebiversioon (vaadatud 27. märtsil 2017)
  56. Henry John Elwes, Augustine Henry, The Trees of Great Britain and Ireland, lk 59, 1. köide, Cambridge University Press, Google'i raamatu veebiversioon vaadatud 21. märtsil 2017
  57. Del Tredici jt, 1992; viidanud Zhao jt: Yunpeng Zhao, Juraj Paule, Chengxin Fu & Marcus A. Koch, Out of China: Distribution history of Ginkgo biloba L., TAXON 59 (2), aprill 2010,lk 495–504, vaadatud 17. märtsil 2017
  58. Jisaburō Ōi, Flora of Japan, Smithsonian Institution, Wash. D.C., 1965, lk 109, ingliskeelne tõlge F. G. Meyer ja E. H. Walker), veebiversioon vaadatud 23. märtsil 2017
  59. Sander jt 6:1990
  60. Yunpeng Zhao, Juraj Paule, Chengxin Fu & Marcus A. Koch, Out of China: Distribution history of Ginkgo biloba L., TAXON 59 (2), aprill 2010, lk 495–504, vaadatud 17. märtsil 2017
  61. Hiroshima:A-bombed Ginkgo, vaadatud 9. märtsil 2017
  62. A-bombed Ginkgo trees in Hiroshima, Japan, vaadatud 9. märtsil 2017
  63. (Sander jt 4:1990)
  64. Sinikka Piippo, Ulla Salo, „Meelte ja tunnete taimed“, Varrak, lk 373, 2007
  65. 65,0 65,1 Hariduskeskus, http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/holmikpuu.html[ Hõlmikpuu]
  66. 66,0 66,1 Tony Russell & Catherine Cutler, „Maailma puude entsüklopeedia“, Sinisukk 2004
  67. John Claudius Loudon, Arboretum et fruticetum britannicum: or, The trees and shrubs of ..., 4. köide, lk 2095, 1838, Google'i raamatu veebiversioon, vaadatud 9. märtsil 2017
  68. Loudon lk 2096, 1838, vaadatud 9. märtsil 2017
  69. Sander jt, 5:1990
  70. (Caratini, 1984; viidanud Sander jt, 5:1990)
  71. Sander jt, 6:1990
  72. (Sander jt, 6:1990)
  73. Peter Del Tredici, Wake Up and Smell the Ginkgos, lk 13, 2008, Arnoldia 66:11-21, vaadatud 26. märtsil 2017
  74. Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 3, vaadatud 25. märtsil 2017
  75. Piippo ja Salo, 373:2007
  76. Stephan Brown, Ginkgo Biloba: Storey Country Wisdom Bulletin, A-231, lk 13, 2000, Google'i raamatu veebiversioon, vaadatud 12. märtsil 2017
  77. Wilhelm Schmid, Jean-Pierre Balz, Cultivation of Ginkgo biloba L. on Three Continents, Proc. WOCMAP III, 2. köide: Conservation Cultivation & Sustainable Use of MAPs, 2005, vaadatud 14. märtsil 2017
  78. Ginkgo plantation unknown, Associated Press, 23.08.98, vaadatud 23. märtsil 2017
  79. Henry John Elwes, Augustine Henry, The Trees of Great Britain and Ireland, lk 57, 1. köide, Cambridge University Press, Google'i raamtu veebiversioon vaadatud 21. märtsil 2017
  80. Yunpeng Zhao, Juraj Paule, Chengxin Fu & Marcus A. Koch, Out of China: Distribution history of Ginkgo biloba L., TAXON 59 (2), aprill 2010,lk 495–504, vaadatud 17. märtsil 2017
  81. (Sander jt, 7:1990)
  82. Süda tänava hõlmikpuu, EE 12, 2003, [2017, märts 8]
  83. Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 10, 1991, Arnoldia 51:3-15, vaadatud 25. märtsil 2017
  84. 84,0 84,1 „Ginkgo Biloba (hõlmikpuu lehed) – Taimetee“
  85. (Piippo ja Salo, 373:2007)
  86. Cindy Q. Tang, Yongchuan Yang, Masahiko Ohsawa jt, Evidence for the persistence of wild Ginkgo biloba (Ginkgoaceae) populations in the Dalou Mountains, southwestern China, 30. juuli 2012, doi: 10.3732/ajb.1200168, Am. J. Bot., august 2012, 99. väljaanne, nr 8, lk 1412, vaadatud 17. märtsil 2017
  87. „Hõlmikpuu on kasulik iidse päritoluga taim“ Eesti Päevaleht, 03.detsember 2004
  88. Dirk Koch, Ginkgo am Weimarer Fürstenhaus wohl meistbesuchter Baum, 23.10.10, vaadatud 9. märtsil 2017

Veebiallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Biogeograafia
Botaanika
Paleobotaanika
Embrüoloogia

Alfred Barton Rendle, The classification of flowering plants, Vol. 1. Gymnosperms and monocotyledons., Cambridge, Univ. Press, lk 63-73, 1904

Fülogeograafia
Molekulaarne fülogeneetika
Looduslikud hõlmikud
Ajalugu
Aiandus
Hõlmikpuu-uurijad
Hõlmikpuud ajakirjanduses, meediakanalites jm
Märkus
hõlmikpuuviljade lõhna iseloomustus taimekasvatusealases kirjanduses disagreeable, evil, offensive, disgusting, repulsive, nauseating, abominable[1]
    • Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, lk 6, 1991, Arnoldia 51:3-15, vaadatud 25. märtsil 2017