Hõlmikpuuseemned

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Hõlmikpuuseemned

Hõlmikpuuseeme (Semen Ginkgo Bilobae) on emase hõlmikpuu luuviljas paiknev pistaatsiapähklikujuline seeme, mida ekslikult nimetatakse vahel ka pähkliks. Hõlmikpuuseemned on traditsiooniline hiina toit ning neid kasutatakse traditsioonilises Hiina ja Jaapani meditsiinis köhavastase ja rögaeritust soodustava toime tõttu.

Botaaniline lühikirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hõlmikpuu#Õied ja viljad

Hõlmikpuu seeme areneb umbes 4 mm pikkust seemnealgmest. Vili on ploomikujuline ja tema välisiht on lihakas. Sisemine seemnekate on kõva. Ain Raali arvates on võimalik seemnekestal olevate väikeste pikisuunalsite harjakeste arvu põhjal kindlaks teha milline puu seemnest kasvab: 2-harjalistest seemnetest arenevad emas- ja 3-harjalistest isastaimed. (Raal, 397:2010a)

Euroopasse tõi hõlmikpuuseemned Nagasakist, oma Jaapani reisilt 1689–1691 arvatavasti Saksa naturalist, arst ja maadeuurija Engelbert Kämpfer (ka Kaempfer). Mõnede allikate kohaselt on tema toodud seemned istutatud Utrechti botaanikaaeda.

Hõlmikpuusorte on aretatud u 70.

Hõlmikpuuseeme toiduainena[muuda | muuda lähteteksti]

Aasias tuntakse nimega Gin-nan.[1]

Hõlmikpuuseemneid tarvitatakse Hiinas, Koreas ja Jaapanis söögiks. Seemned on magusad[2], nende maitse jääb kartuli ja magusa kastani vahepeale.[3]

Hiinas on neid toiduks tarvitatud vähemalt 2. sajandist alates. Puu oli haruldane ja selle küpsetatud vilju on peetud delikatessiks. Hiina keisrikoda sai neid andamina kaguprovintsidest, kuni prints Li Wen-ho (kes elas 11. sajandi esimesel poolel) lasi istudada mõne hõlmikpuu oma residentsi lähedusse. Ta pidi esimeste viljade valmimist ootama suurema osa oma elust. Esimest 3-4 vilja serveeriti kuldkandikul.

Hõlmikpuuseemnete pakkumist teetseremoonial on kirjalikult mainitud alates 1492. aastast. Alates 18. sajandist on seemneid pakutud suupistena sake (riisiveini) juurde.

Seemned pannakse männivarraste otsa ja maitsestatakse soolaga ning grillitakse. Hõlmikpuuseemneid keedetakse, röstitakse ka küpsetatakse koos teiste juurviljade ja lihaga[4] ja kasutatakse täidistes, suppides, magustoitudes. Seemned on hästivarustatud müügikohtdades saadaval ka konserveeritult, ja Ameerikas Hiina poodides võidakse müüa kui "Valgeid pähkleid" ( bai-guo).

Hiinas kasvatatakse hõlmikpuuseemneid Guangxis, Sichuanis, Henanis ja Shandongis.[5]

Kuna hõlmikpuuseemned on hooajalised, need valmivad sügisel enne lehtede langemist, siis müüakse neid ka kuivatatult ja soolvette pandult. Populaarsus USA-s on kasvanud, kuid see pole väga laialdane, sest ameeriklased ei ole eriti tuttavad selle kasutamisega toidus.[6]

Hõlmikpuuseemne toiteväärtus 100 grammi kohta[muuda | muuda lähteteksti]

100 grammi hõlmikpuuseemneid annab ligi 403 kalorit. Seemnete valgusisaldus on 10,4 g ja rasvasisaldus 3,3 g. Süsivesikuid on ligi 83 g ja kiudaineid 1,3 g. Mineraalainetest leidub neis kaltsiumi 11 mg; fosforit 327 mg; rauda 2,6, naatriumi 15 grammi ja kaaliumi 1139 mg. Vitamiinidest on tuvastatud A-, B1-, B2- B3- ja C-vitamiini (vastavalt 392 mg; 0,52 mg; 0,26 mg; 6,1 mg ja 54 mg)[7].

Söögiks tarvitatakse ka seemnetest pressitud rasvõli.[3] Rasvõli on kasutatud ka kütuse valmistamiseks ja valgustusõlina.[8]

Gin-nan toidumürgistus[muuda | muuda lähteteksti]

Seemneid tuleb käsitseda ettevaatlikult, sest kokkupuude viljade mahlaga (sisaldavad tõenäoliselt urušiooliga väga sarnast ühendit)[9] võib mõnel inimesel allergilist põletikku (vt ka urušiooli põhjustatud allergiline kontaktdermatiit) tekitada[8].

Seemned sisaldavad mõru ühendit – tõenäoliselt 4'-metoksüpüridoksiini (ginkgotoksiin) (seda sisaldavad ka hõlmikpuulehed), mis võib lagundada B6-vitamiini, seega soovitatakse neid enne söömist termiliselt töödelda[8], seega tasub lastel neid seemneid tarbides tähelepanelik olla. On teateid mürgistuse kohta lastel, kes on söönud 15–50 või ka kuni 574 seemet. Mürgistuse sümptomid on oksendamine, kõhulahtisus, krambid, teadvusekaotus ja surm (ühe allika kohaselt suremus 27% [10]). Hõlmikpuuseemne toidumürgistuse korral on manustatud veenisiseselt B6-vitamiini (2 mg/kg kohta).[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ginkgo biloba L., Plant encyclopedia. Everything from A - Z. Or to be more precise, from Achillea millefolium to Vitex agnus castus, [2017, märts 13]
  2. James Edward Smith, XXVII. Characters of a new Genus of Plants named Salisburia, Transactions of the Linnean Society of London 3.1. (1797):330-2., [2017, märts 14]
  3. 3,0 3,1 Raal, 334:2010b
  4. Lim T. K., Edible Medicinal And Non Medicinal Plants: Volume 3, Fruits, lk 2, 2012, Google'i raamatu veebiversioon, [2017, märts 12]
  5. Jing-Nuan Wu, Chinese Materia Medica, Oxford University Press, 336-337, 2005, Google'i raamatu veebiversioon, [2017, märts 15]
  6. [ http://www.food.com/library/ginkgo-nut-838?oc=linkback Kitchen Dictionary:Ginkgo-nut]
  7. [www.pfaf.org/user/Plant.aspx?LatinName=Ginkgo+biloba Plants for future ginkgo biloba - L.]
  8. 8,0 8,1 8,2 Raal, 398:2010a
  9. Schötz K.,Quantification of allergenic urushiols in extracts of Ginkgo biloba leaves, in simple one-step extracts and refined manufactured material (EGb 761)., Phytochem Anal. 2004 Jan-Feb;15(1):1-8., Veebiversioon (vaadatud 15.02.2014) (inglise keeles)
  10. Keiji Wada, Masanobu Haga, Ginkgo Biloba A Global Treasure, Chapter: Food Poisoning by Ginkgo biloba Seeds, eelvaade, lk 309-321, [2017, märts 13]
  11. Simon Mills, Kerry Bone, The Essential Guide to Herbal Safety, lk 425-432, 2005, Elsevier Inc., Google'i raamatu veebiversioon, [13.03.2017]

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]