Heidelbergi loss

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Heidelbergi loss
Heidelberger Schloss
Heidelberg-Schloß.JPG
Üldandmed
Asukoht Heidelberg
Stiil Gooti ja Renessanss
Ehituse algus enne 1214
Koordinaadid 49° 24′ 38″ N, 8° 42′ 57″ E

Heidelbergi loss on kuulus loss Saksamaal ja Heidelbergi linna vaatamisväärsus, mis tänapäeval seisab varemetes. Alpidest põhja pool kuulub see tähtsamate renessanssehitiste hulka.

Heidelbergi loss asetseb 80 meetri kõrgusel Köningstuhli mäe nõlval ja paistab vanalinnas hästi silma. Pärast hävingut 17. ja 18. sajandil on loss vaid osaliselt taastatud.

Varaseim ehitis rajati enne 1214. aastat ning see laiendati kaheks lossiks umbes 1294. aastal. 1537. aastal hävitas lossi ülaosa pikselöök. Praeguseid ehitisi laiendati 1650. aastal, enne kui neid kahjustasid sõjad ja tulekahjud. 1764. aastal hävitas teine pikselöök osa taasehitatud lossist.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Heidelbergi mainiti esmakordselt 1196. aastal Heidelberchina. Esimesed märkused Heidelbergi lossist pärinevad 1214. aastast, kui Ludwig I sai selle Hohenstaufeni valitsejalt Friedrich II-lt. Ühtainsat lossi mainiti viimati 1294. aastal. 1303. aastal mainiti juba kahte: ülemine loss Kleiner Gaisbergi mäel, tänapäevase Molkenkuri juures (hävis 1537), ja alumine loss Jettenbühlil (praegune loss).

On teada, et alumise lossi rajamine toimus aastate vahemikus 1294–1303. Matthäus Merian mainib oma 1615. aasta teoses, et prints Ludwig V alustas lossi ehitamist üle saja aasta tagasi. Enamik 18. sajandist ja varasemast ajast pärinevad lossikirjeldused põhinevad Meriani informatsioonil.

Kuningate palee, paavstide vangla[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Ruprecht III sai 1401. aastal Saksamaa valitsejaks, oli loss nii väike, et kui ta oma kroonimiselt tagasi jõudis, pidi ta ööbima augustiinlaste kloostris, kus tänapäeval asub ülikooli väljak. Ruprecht III soovis rohkem ruumi oma kaaskonna ja õukonna jaoks ning samuti selleks, et oma külalistele muljet avaldada. Lisaks soovis ta rohkem kaitseehitisi, et muuta loss kindluseks.

Pärast Ruprechti surma 1410. aastal jagati maa tema nelja poja vahel. Tema territooriumi süda anti vanimale pojale Ludwig III-le, kes oli valitseja esindaja ja ülemkohtunik.

Reformatsioon ja 30-aastane sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Louis V valitsuse ajal tuli Martin Luther Heidelbergi üht oma teesi kaitsma. Ühtlasi külastas ta ka lossi, mida tutvustas talle Louis’i vend Wolfgang. Kirjas, mille Martin Luther saatis oma sõbrale George Spalatinile, kiitis ta lossi ilu ja kaitset.

1619. aastal pakkusid Püha Rooma riigi vastu mässanud protestandid Böömimaa trooni Friedrich V-le, kes selle vastu võttis. Sellest vallandus 30-aastane sõda, mille ajal tõsteti esimest korda relvad lossi vastu. Sõja algusega lõppes lossi ehitamine.

Häving[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Valge Mäe lahingut 8. novembril 1620 oli Friedrich V väljaheidetu ja pidi vallandama oma väed, jättes Pfalzi kuurvürstkonna kindral Tilly eest kaitseta. 26. augustil 1622 korraldas Tilly Heidelbergile rünnaku, mille tulemusena võitis 16. septembril linna ja paar päeva hiljem ka lossi.

Kui Rootslased Heidelbergi 1633. aasta 5. mail vallutasid ja Köningstuhli mäelt lossi suunas tule avasid, andis Tilly lossi üle. Järgmisel aastal üritasid valitseja väed lossi tagasi vallutada, kuid see ei õnnestunud enne 1635. aasta juulit. Pärast seda jäi loss nende valdusesse kuni Vestfaali rahuni, mis lõpetas 30-aastase sõja.

Uus valitseja Charles Louis (Karl Ludwig) ja tema perekond ei kolinud varemeis lossi kuni 1649. aasta 7. oktoobrini.

Üheksa-aastane sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Charles II surma nõudis Louis XIV maa omandiõiguse andmist Elisabeth Charlottele, Pfalzi printsessile, kelle ta õigeks maapärijaks tunnistas. 29. septembril 1688 saabusid Pfalzi prantsuse väed. Olles Euroopa jõudude vastu sõjas, otsustasid nad hävitada kõik kaitserajatised, et vältida sellest piirkonnast tulevaid vaenlase rünnakuid. Kui prantslased lossist lahkusid, lasid nad Paksu Torni esise õhku. Osa linnast põletati maha, aga Prantsuse kindral halastas ja lubas linnaelanikel süüdata oma kodudes väikesed lõkked, et tekitada suitsu, mille abil tekkis majade põlemisest vaid illusioon. Nii välditi linna laialdasemat hävingut.

Kohe pärast 1690. aastal ametisse astumist lasi Johann Wilhelm lossi müürid ja tornid taastada. Kui prantslased 1691. ja 1692. aastal taas Heidelbergi väravateni jõudsid, oli linna kaitse nii hea, et nad ei pääsenud ligi. 1693. aasta 18. mail olid prantslased taas väravate taga ja vallutasid linna 22. mail. Vaatamata sellele ei saanud nad kontrolli lossi üle ja selleks, et lossi peakaitset nõrgendada, hävitasid prantsuse väed linna. Lossi elanikud andsid järgmisel päeval alla ning prantslased kasutasid võimalust oma töö lõpetada. Tornid ja müürid, mis eelneva hävingu olid üle elanud, lasti miinidega õhku.

Pärast hävingut[muuda | muuda lähteteksti]

Aeglane lagunemine ja romantistlik entusiasm[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1777 sai Karl Theodorist lisaks Pfalzi kuurvürstkonnale ka Baierimaa valitseja. Ta viis oma õukonna Mannheimist Münchenisse. Heidelbergi loss taandus aina rohkem tema mõtteist. Ruumides, millel oli veel katus, tegutsesid käsitöölised. Juba 1767. aastal lammutati lossi lõunapoolne müür, et kasutada kive Scwetzingeni lossi ehituseks. Hiljem kasutasid linnaelanikud laguneva lossi kive, puitu ja rauda oma majade ehitamiseks, kasutust leidsid ka kujud ja ornamendid. 19. sajandi alguses sai varemeis lossist Napoleoni vastase patriootliku liikumise sümbol.

Juba enne 1800. aastaid hakkas sealne ümbruskond, jõgi, mäed ja lossi varemed, kunstnikele huvi pakkuma. J. M. W. Turner ja tema romantilised kunstnikud ei olnud huvitatud tõetruudest maalidest, vaid andsid loovusele vabad käed. Näiteks ühel Turneri maalil asub loss tegelikkusest palju kõrgemal mäe otsas.

Lossi päästjaks oli Prantsuse krahv Charles de Graimberg. Ehitise säilitamiseks võitles ta Badeni valitsusega, mis nägi lossi kui vanu varemeid maitsetuste ja lagunevate ornamentidega. 1822. aastani teenis Charles de Graimberg vabatahtlikult lossivahina ja elas Klaasi tiivas, kus ta sai õukonnal silma peal hoida. Ta oli esimene inimene, kes tundis huvi lossi säilitamise ja dokumenteerimise vastu. Ta palus Thomas A. Legerit, et ta valmistaks ette lossi esimese giidi. Graimberg esitles lossi varemeid piltidega, millest tehti palju koopiaid, ning tõmbas ligi hulganisti turiste.

Planeerimine ja restauratsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Pikka aega arutleti küsimuse üle, kas loss tuleks täielikult restaureerida. 1868. aastal oli poeet Wolfgang Müller von Köningwinter täieliku rekonstrueerimise poolt, kuid tema mõte sai avalikel koosolekutel suure vastulöögi.

1883. aastal alustas Badeni suurvürst koostöös Josef Durumi, Julius Kochi ja arhitekt Fritz Seitziga lossi restaureerimist. 1890. aastal valmis detailplaneering peahoone säilitamiseks või parandamiseks. Komisjon otsustas, et lossi täielik või osaline taasehitamine pole võimalik, kuid lossi on võimalik säilitada selle praeguses seisus. Restaureeriti ainult Friedrichi ehitis, mille interjöör oli tules kahjustunud, aga mitte hävinud. Rekonstrueerimistööd, millega tegeles Karl Schäfer, kestsid 1897. aastast 1900. aastani ning nendele kulus üüratu summa – 520 000 marka.

Lossi varemed ja turism[muuda | muuda lähteteksti]

Lossi paiknemine vanalinnas

1465. aastast pärinev Heidelbergi kirjeldus mainib, et linna külastavad tihti võõrad, kuid turismiatraktsiooni ei saanud sellest enne 19. sajandi algust. Tänu krahv Graimbergile levisid lossist pildid, mis said postkaartide eelkäijateks. Turism hoogustus Heidelbergis 1840. aastast, kui linn sai raudteeühenduse.

20. sajandil levitasid ameeriklased Heidelbergi kuulsust Euroopast väljapoole. Jaapanlaste hulgas muutus Heidelbergi loss populaarseks külastuspaigaks. 21. sajandi algul käis Heidelbergis üle 3 miljoni külastaja aastas, umbes miljon külastajat jäi linna ka ööbima. Suurem osa väliskülastajaid tulevad USA-st või Jaapanist. Heidelbergi ülikooli geograafia instituudi andmetel on Heidelbergi peamiseks vaatamisväärsuseks Heidelbergi loss ja selle vaateplatvormid.

Tänapäeval on lossis võimalik abielluda, selle kabelis toimub aastas umbes 100 laulatust. Lossi saali kasutatakse ürituste korraldamiseks, näiteks toimuvad seal ballid ja teatrietendused. Heidelbergi lossi festivalil toimuvad lossi sisehoovis vabaõhumuusikalid, ooperi- ja teatrietendused ja klassikalised kontserdid, kus võib kuulda näiteks kuulsat pala "Castle Serenades" Heidelbergi linnaorkestri esituses.

Heidelbergi tünn[muuda | muuda lähteteksti]

Heidelbergi tünn (Heidelberg Tun) on maailma suurim veinivaat. Selle ehitas 1751. aastal Karl Theodor, et hoiustada veini, mis maksti maksuna Pfalzi viinamarjakasvatajatelt. See on 7 meetri kõrgune ja 8,5 meetri laiune, mahutades 220 000 liitrit veini. Tünni peale on ehitatud tantsupõrand. Legend räägib, et õukonna narr, kes oli tuntud oma võime poolest juua suures koguses veini, suri, kui ta kogemata klaasi vett jõi.

Hoovid[muuda | muuda lähteteksti]

Lossi aiad, mille ehitas ajavahemikus 1616–1619 arhitekt Salomon de Caus, pühendas Prints Friedrich V oma naisele Elisabethile. Barokkstiilis aed kuulus Itaalia renessanss-stiilis lossi juurde. Sel ajal tunti aeda kaheksanda maailmaimena ja ühe Saksamaa uhkeima renessanssaiana.

Enne 1693. aastal sõjas hävinemist peeti aedu oma aja meistriteosteks. Aiad, mis olid ehitatud mitmele terrassile, koosnesid mitmetest lillepeenratest, labürintidest ja tugipostitest, paljudest skulptuuridest, kasvuhoonetest apelsinipuudega, suurtest kalatiikidest, koskedest ja inimtehtud koopast.