Vana-Gulbene mõis

Vana-Gulbene mõis ehk Vecgulbene mõis (saksa keeles Alt-Schwanenburg, läti keeles Vecgulbenes muiža) oli rüütlimõis (fideikomiss) Liivimaal Valga kreisis Gulbene kihelkonnas. Praegu asub Lätis Gulbene piirkonnas Gulbene linna lõunaosas.

Ajalugu

Mõisa territooriumil on vana linnamägi, millel asub Gulbene luteri kirik, mis rajati Kulna piiskopilinnuse asukohale. Selle koha peal on juba ammusest ajast mõis, esimesed ülestähendused mõisast pärinevad 1224. aastast, aga hooned ehitati sinna 1340. aastal. Varajasemate omanike hulka kuuluvad Rootsi kindral Gustaf Horn ja Burchard Christoph von Münnich.

Gustav II Adolf andis selle koos teiste piirkonna mõisadega, sealhulgas ka Aluliina ordulinnusele kuulunud Litene mõisaga Gustav Hornile, kellelt see siis mõisade reduktsiooni käigus riigile läks. Aastal 1763 andis Katariina II mõisa von Münnichile. See müüs aga mõisa aastal 1789 Hermann von Vietinghoffile, saades 80 000 rubla. Hiljem lisandusid sellele veel Blome ja Valme mõisad. Aastal 1797 pantiss Anna Ulrika von Vietinghoff mõisad 96 000 taalri eest Otto Magnus von Richterile ja Johann Gottlieb von Wolffile. Viimane omandas need valdused aastal 1802.^[1]

Aastal 1826 omandas mõisa Johann Gottlieb Wolffi pärandi jagamisel teine Johann Gottlieb Wolff. Temalt päris mõisa Enkel Heinrich Wolff.^[2] Mõisas sündinud Isabella Freiin von Wolff abiellus 1861. aastal krahv Ferdinand von Zeppeliniiga. Wolffid rajasid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul uhke mõisakompleksi, kus toodeti nii õlut, viina kui ka juustu.

Mõisaansambel

Mõisal on kaks härrastemaja. Esimene neist, Sarkanā pils ehk Punane loss, on uusgooti stiilis. Teine ja suurem Rooma villa stiilis häärber kannab nime Balta pils ehk Valge loss, see on ehitatud 1763. aastal. Mõisa juures on ka rohkesti kõrvalhooneid, mis pärinevad samuti 19. sajandi lõpust. Säilinud on näiteks aiamajake, kasvuhooned, juustumeistri töökoda, tallid, maneež. Punases lossis asub Gulbene põhikool, Valge loss on praegu avariilises seisukorras ja kuulub Malta ordule. Mõisas korraldatakse ekskursioone.

Pargi rajasid von Wolffid 1840. ja 1850. aastatel. Pargi suurus oli 500 hektarit. Selles eristatakse eraldi osadena näiteks Rudolfi parki ja Maria parki. Park on vabakujundusega, kasutatud on romantismile omaseid elemente: sildu, tiike, eksootiliste lillede rühmi. Tänapäeval on pargi pindala Gulbene linna kasvu tõttu vähenenud 179 hektarini.

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli Vana-Gulbene mõisa ja selle kõrvalmõisate (Litene, Blome, Valme ja Stāmeriena mõisa) kogusuurus 1816. aastal 22 adramaad, neile mõisatele allus kokku 1474 mees- ja 1538 naishinge.^[3]

Aastal 1627 oli Vana-Gulbene mõisa suurus koos Jaungulbene mõisaga kokku 67 ja 1/4 adramaad, sellest 26 ja 1/4 adramaa jagu oli haritavat maad. Aastal 1641 oli mõisadel adramaid 43 ja 1/2. Aastal 1688 kuulus mõisadele adramaid 41 , ent aastal 1734 oli neid 39. Aastal 1758 oli mõisa suurus koos kõrvalmõisadega 22 adramaad. Aastal 1823 oli selle suurus 43 ja 3/5 adramaad.^[4] Aastal 1832 oli mõisal 16 ja 1/2 adramaad maad, aastal 1881 oli adramaid 14 ja 7/80, lisaks allus mõisale 29 ja 75/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.^[5]

Karjamõisad

1816. aastal allus sellele mõisale kaks karjamõisat: Schwellberg ja Luzzemuische.

Punane loss, kus asub Gulbene põhikool
Reljeef Valge lossi peasissepääsul
Avariilises seisukorras olev Valge loss 2013. aastal
Maakivist mõisa abihooned
Endine mõisahoone, kus nüüd asub hotell
Detail ühel Vana-Gulbene mõisa hoonel

Vaata ka

Fideikomiss

Viited

↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 248-249.
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 4.
↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 279.
↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 247.
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 393.

Välislingid

Sissekanne Läti mõisate veebisaidil; fotod (läti keeles)

[1] Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 248-249.

[2] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 4.

[3] Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 279.

[4] Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 247.

[5] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 393.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]