Gerald Edelman

Allikas: Vikipeedia
Gerald Edelman (2010. a)

Gerald Maurice Edelman, tuntud kui Gerald Edelman (1. juuli 1929 New York17. mai 2014 La Jolla, California) oli juudi päritolu USA biokeemik, immunoloog ja neurobioloog.

Edelmanil on väljapaistvaid eksperimentaalseid ja teoreetilisi uurimusi immunoloogia, embrüoloogia, rakubioloogia ja neurobioloogia alal [1] ja ta on kõrgelt tsiteeritud teadlane[2]. Edelman rajas aju-uuringutega tegeleva Neuroteaduste Instituudi ja oli selle kauaaegne direktor. Ühtlasi oli ta Neurosciences Research Foundationi president.

Gerald Edelman on sarnaselt teiste suurkujudega (Francis Crick, John Eccles, Roger Sperry) rõhutanud teadvuse probleemi kesksust tänapäeva teaduse jaoks[3], olles ka ise üks teaduslikule teadvuse uurimisele alusepanijaid. Tema käe all arendas oma ideid ka Giulio Tononi[4], tänapäeva teadvuseteaduse tippe. Vaatamata vaidlustele Edelmani teooriate üle ja võimalik isegi, et just sellepärast, oli ta vaieldamatult oma aja üks väljapaistvamaid neuroteadlasi.[5]

Nobeli auhinnaga pärjatud Gerald Edelman oli valitud Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia ja Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks ning nelja ülikooli audoktoriks.

Haridustee ja karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Arsti perekonnas sündinud Gerald Edelman lõpetas 1950. aastal Pennsylvanias Ursinus College'i bakalaureuse kraadiga ja 1954. aastal Pennsylvania ülikooli meditsiinikooli meditsiinidoktori kraadiga.

Edelman töötas alates 1957. aastast Rockefelleri Meditsiiniinstituudis (reorganiseeriti 1965 Rockefelleri Ülikooliks) tuntud immunoloogi Henry Kunkeli laboris. Samas instituudis kaitses Edelman 1960. aastal filosoofiadoktori kraadi füüsikalise keemia alal. Kuus aastat hiljem (1966) sai Edelman Rockefelleri ülikooli neuroteaduse professoriks.

Gerald Edelmani rajatud Neuroteaduste Instituudi uus kompleks La Jollas

1981. aastal asutas Edelman New Yorgis Rockefelleri ülikooli ülikoolilinnaku territooriumil Neuroteaduste Instituudi. 1993. aastal kolis instituut Californiasse San Diegosse, kus Edelman laskis ehitada La Jollas kolmest hoonest koosneva instituudikompleksi. Hiljem on Edelman öelnud, et ta valis hoolega arhitekti, sellist, kes suudaks realiseerida tema nägemust "teaduskloostrist".[6] See tal ka õnnestus, lisaks võitis hoonetekompleks hiljem mitmeid arhitektuuriauhindu. Uus instituudiehitis ise oli oma rajaja huvialade peegeldus: üks hoone oli pühendatud teooriale, teine eksperimentidele ja kolmas (kontserdimaja) muusikale.[5]

2012. aastal kahanes instituut finantsraskuste tõttu väiksesekoosseisuliseks ja oli sunnitud majanduslikel kaalutlustel oma majast välja kolima rendipinnale. Instituut pole kunagi liialt suur olnud; oma parimatel päevadel töötas seal üle 30 PhD-kraadiga teaduri.

Ühtlasi oli Edelman alates 1992. aastast samuti La Jollas asuva Scrippsi uurimisinstituudi neurobioloogia osakonna rajaja, juhataja ja professor.

Teadus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast doktorikraadi saamist jäi Edelman Rockefelleri instituuti tööle nii õppejõu kui teadurina. Jätkates oma uurimistööd enda laboris jõudis ta juba 1960. aastatel põhjapanevate järeldusteni immunoloogias. 1950. ja 1960. aastatel oli antikehade olemusest arusaamine üsna tagasihoidlik. Nende rollist võitluses antigeenidega oli küll üht-teist teada, kuid nende keemilise struktuuri ja selle kohta, kuidas nad suudavad antigeene ära tunda, oli palju ebaselgust. 1960. aastatel uurisid seda teemat tõhusalt Inglismaal Rodney Porteri uurimisgrupp ja Ameerika Ühendriikides Gerald Edelmani töörühm.[5] Avastuste eest, mis puudutavad antikehade keemilist koostist[7], määrati 1972. aastal Porterile ja Edelmanile Nobeli auhind. Edelman oli siis vaid 43-aastane.

Eideman on panustanud ka fluorestsentsspektroskoopia rakendamisel valkude struktuuri uurimiseks ning valgumolekulide ja rakkude fraktsioneerimismeetodite edendamisel.[8]

Aju-uuringud, neurodarvinism ja teadvuseteooriad[muuda | muuda lähteteksti]

1975. aastal avastas Edelman ajus neuraalse raku adhesioonimolekulid.[9] 1987. aastal oli ta ajakirjas Science ilmunud samateemalise artikli "Neural cell adhesion molecule: structure, immunoglobulin-like domains, cell surface modulation, and alternative RNA splicing" kaasautor. See osutus Edelmani kõige enam tsiteeritud artikliks, kuid tema teadlasekarjääri ilmestavad tsiteeringute koguarvult siiski tema raamatud[10].

Edelmani ideid oli, et närvirakkude koguhulgast kujunevad evolutsiooniliselt erinevad neuronitegrupid, mis võistlevad omavahel analoogiliselt Darwini loodusliku valiku ideele.[11] Sellise teooria esitas Edelman algselt juba 1978. aastal raamatus "The Mindful Brain", kuid täiendatud ja laiendatud kujul 1987. aastal avaldatud raamatus "Neural Darwinism: The Theory of Neural Group Selection" ("Neurodarvinism. Neuronaalse grupiselektsiooni teooria", [1]). Selles raamatus võttis ta kasutusele termini "neurodarvinism" ('neuronitegruppide selektsioon') eesmärgiga selgitada tuginedes Darwini loodusliku valiku printsiipidele närvisüsteemi ontogeneetilise arengu käiku[12].

Sama teemaga jätkas ta triloogia teises ("Topobiology: An Introduction to Molecular Embryology" ("Topoloogia. Sissejuhatus molekulaarembrüoloogiasse", 1988) ja kolmandas raamatus ("The Remembered Present: A Biological Theory of Consciousness" ("Meeles peetud olevik. Teadvuse bioloogiline teooria", 1989). Triloogia (1987–1989) oli kirjutatud professionaalsele lugejale. Oma teooria tutvustamine laiemale, mitteprofessionaalsele lugejaskonnale, teostus 1992. aastal ilmunud raamatus "Bright Air, Brilliant Fire" ("Puhas õhk, särav tuli").[9]

Neurodarvinismi pooldajate seas on Jean-Pierre Changeux ja Daniel Dennett, kritiseerijate hulgas on tuntuim nimi Francis Crick.

Gerald Edelman kirjutas 2000. aastal kahasse koos oma noorema kolleegi Giulio Tononiga raamatu "A Universe of Consciousness" ("Teadvuse universum"), kus nad esitasid oma dünaamilise tuuma teooria. Tononi hilisem, juba iseseisvamalt arendatud teadvuse informatsiooni integratsiooni teooria, lähtub Edelmaniga koostöös loodud kontseptsioonidest.[11]

2004. aastal ilmunud raamatus "Wider than the Sky: The Phenomenal Gift of Consciousness" pakub Edelman välja teadvuse bioloogia mudeli.[5]

Edelman on kirjutanud oma uurimistööde eesmärgist: "Kogu oma elu olen püüdnud aru saada, kuidas ma saan midagi teada, tunda ja mäletada." See tähendab vastamist küsimusele: "Kuidas korreleeruvad teadvus ja mateeria, eelkõige see spetsiaalselt organiseeritud mateeria (aju), mis on teadvuse kandjaks."[13]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Valitud teadusühingute liikmeks[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema poeg David Edelman on Vermontis Bennington College'i neuroteaduse professor.

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Gerald Edelman enamtsiteeritud publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Allikas: Microsoft Academic Search[2]

  • (1987) "Neural cell adhesion molecule: structure, immunoglobulin-like domains, cell surface modulation, and alternative RNA splicing", Journal: Science, vol. 236, no. 4803, pp. 799–806 (koos B. Cunninghami, J. Hemperly, B. Murray, E. Predigeri ja R. Brackenburyga).
  • (1993) "Bright Air, Brilliant Fire: On the Matter of the Mind", Journal: Bioscience, vol. 43, no. 10, 1993 (koos Ralph M. Siegeliga).
  • (1998) "Consciousness and Complexity" Journal: Science, vol. 282, no. 5395, pp. 1846–1851 (koos Giulio Tononiga).

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gerald Edelman, Vernon B. Mountcastle. (1978): The Mindful Brain, MIT Press.
  • Gerald Edelman. (1987): Neural Darwinism: The Theory of Neural Group Selection, Basic Books, New York.
  • Gerald Edelman. (1988): Topobiology: An Introduction to Molecular Embryology, Basic Books, New York.
  • Gerald Edelman. (1989): The Remembered Present: A Biological Theory of Consciousness, Basic Books, New York.
  • Gerald Edelman. (1992): Bright Air, Brilliant Fire: On the Matter of the Mind, Basic Books, New York.[2]
  • Gerald M. Edelman (editor), Jean-Pierre Changeux (editor). (2000): The Brain, Transaction Publishers. [3]
  • Gerald M. Edelman, Guilio Tononi. (2000): "A Universe of Consciousness: How Matter Becomes Imagination", Basic Books, New York.[4]
  • Gerald Edelman. (2004): Wider than the Sky: The Phenomenal Gift of Consciousness, Yale Univ. Press. [5]
  • Gerald Edelman. (2006): Second Nature: Brain Science and Human Knowledge, Yale University Press. [6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The Neurosciences Institute nsi.edu
  2. 2,0 2,1 Gerald M. Edelman Microsoft Academic Search
  3. Teadvus on ajus Blogi Teadvuse suure probleemi lahendamine
  4. Teadvuseteadus videoloengutes: osa 2 Blogi Teadvuse suure probleemi lahendamine
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Gerald M. Edelman Encyclopedia of World Biography
  6. Interview Gerald Edelman WEB of Stories
  7. The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1972 Nobelprize.org
  8. Toivo Kuldma. "Nobeli auhind". Olion, 2005
  9. 9,0 9,1 Gerald Maurice Edelman Encyclopedia Britannica
  10. Gerald M. Edelman (by citation) Microsoft Academic Search
  11. 11,0 11,1 Jaan Aru, Talis Bachmann. "Tähelepanu ja teadvus". Tänapäev, 2009, lk 268–270
  12. Нейродарвинизм Журнал вышел нервной деятельности
  13. Теория отбора групп нейронов Джеральда Эдельмана альманах "Инвариант"

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]