Leland Hartwell

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Leland Harrison (Lee) Hartwell
Sündinud 30. oktoober 1939
Los Angeles, California
Alma mater California Tehnoloogiainstituut, Massachusettsi Tehnoloogiainstituut
Teadlaskarjäär
Tegevusala(d) bioloogia, geneetika
Töökohad Arizona osariigi ülikool, California Ülikool Irvine'is, Washingtoni ülikool, Amrita ülikool
Tunnustus Nobeli meditsiiniauhind (2001)

Leland Harrison (Lee) Hartwell (sündinud 30. oktoobril 1939 Los Angeleses Californias) on Washingtonis Seattle'is asuva Fred Hutchinsoni vähiuuringute keskuse endine president ja direktor. Ta jagas Paul Nurse'i ja Tim Huntiga 2001. aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda, rakkude jagunemist (dubleerimist) kontrolliva valgu molekulide avastamise eest.[1]

Pärmiga töötades tuvastas Hartwell kontrollpunktide põhirolli rakutsükli kontrollis ja CDC geenid, näiteks CDC28, mis kontrollib tsükli algust – progresseerumist läbi G1.[1]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Hartwell käis Glendale'i keskkoolis Californias Glendale'is[2] ja sai seejärel bakalaureusekraadi California Tehnoloogiainstituudis 1961. aastal. 1964. aastal sai ta Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist doktorikraadi. Aastatel 1965–1968 töötas ta Irvine'i California ülikoolis professorina. 1968. aastal siirdus ta Washingtoni ülikooli. 1970–1971 tehtud katseseerias avastas Hartwell pagaripärmi (Saccharomyces cerevisiae) raku jagunemistsükli (CDC) geenid. Need geenid reguleerivad rakutsüklit ja geenide mutatsioone ning on seotud teatud tüüpi vähkidega.[3][4][5]

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tema esimesed publikatsioonid keskendusid temperatuuritundlike pärmmutantide eraldamisele, kellel on bioloogilised põhiprotsessid, sealhulgas DNA, RNA ja valgusüntees peatatud.[6] See viis CDC (raku jagunemistsükli) geenide tuvastamiseni. Muud olulised avastused hõlmavad rakutsükli "kontrollpunktide" mõiste kasutuselevõttu, mis aeglustavad raku jagunemist vigade tekitamisel.

Muud ametikohad[muuda | muuda lähteteksti]

Hartwell on Canary Foundationi teadusliku nõuandekogu esimees. Canary Foundation on mittetulundusühing, mis tegeleb vähi varajaseks avastamiseks uute tehnoloogiate väljatöötamisega. Ta on ka Pacific Health Summiti asutaja ja täitevkomitee liige. Septembris 2009 teatati, et Hartwell läheb Arizona osariigi ülikooli Virginia G. Piperi personaalse meditsiini osakonna juhatajaks ja biodisaini instituudi säästva tervise keskuse kaasdirektoriks.[7] Ta on ka täiendõppejõud Indias Amrita ülikoolis.[8]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks Nobeli auhinnale on Hartwell pälvinud muidki autasusid, sealhulgas Louisa Grossi Horwitzi preemia Columbia ülikoolist 1995. aastal.[9] Ta sai Rahvuslik Teaduste Akadeemia liikmeks 1987. aastal. 1996. aastast töötas ta Hartwell Fred Hutchinsoni vähiuuringute keskuse teaduskonnas ning 1997. aastal sai selle presidendiks ja direktoriks, neid ameteid pidas tas kuni pensionile jäämiseni 2010. aastal.[10]

1998. aastal sai ta Albert Laskeri preemia meditsiiniliste põhiuuringute eest ja Massry preemia 2000. aastal Lõuna-California ülikooli Kecki meditsiinikoolist. 9. juulil 2003 andis Washingtoni kuberner Gary Locke Hartwellile osariigi kõrgeima aumärgi. Ta on ka Komen Brinkeri preemia saaja.

Lee Hartwelli auhind[muuda | muuda lähteteksti]

See auhind antakse teadlastele, kelle pärmiuuringud on kõige rohkem mõjutanud bioloogia valdkonda. Auhinna saajad peavad loengu ka iga kahe aasta tagant toimuval pärmseene geneetika koosolekul.[11]

  • 2016 – Susan Gasser, Friedrich Miescheri biomeditsiiniuuringute instituut
  • 2014 – George Church, Harvardi meditsiinikool
  • 2012 – Stan Fields, Washingtoni ülikool, Seattle
  • 2010 – Randy Schekman, California ülikool, Berkeley
  • 2008 – Mitsuhiro Yanagida, Kyoto ülikool
  • 2006 – Kim Nasmyth, Oxfordi ülikool
  • 2004 – Susan Lindquist, Whiteheadi instituut
  • 2002 – Leland Hartwell, Fred Hutchinsoni vähiuuringute keskus

Viited[muuda | muuda lähteteksti]