Rita Levi-Montalcini

Allikas: Vikipeedia
Rita Levi-Montalcini

Rita Levi-Montalcini (22. aprill 1909 Torino30. detsember 2012 Rooma) oli juudi päritolu itaalia neuroloog.

Rita sündis sefaradi juudi peres. Tal oli kaksikõde Paula ja nad olid pere 4 lapsest noorimad. Tema isa oli elektriinsener ja matemaatik, ema oli andekas maalikunstnik. Tema vanem vend Gino Levi oli arhitekt ja Torino ülikooli professor.

Pärast seda, kui Rita nägi lähedast peresõpra vähki suremas, otsustas ta minna meditsiinikooli. Selleks pidi ta ümber veenma oma isa, kes uskus, et elukutse omandamine hakkab naisel segama ema ja abikaasa kohuseid. 1930 asus Rita õppima Torino meditsiinikooli ja lõpetas selle 1936. Ta õppis seal koos Giuseppe Leviga ja asus pärast lõpetamist tööle tolle assistendina.

1938 pidi ta sellest kohast loobuma, kui Benito Mussolini võttis vastu rassimanifesti, millega juutidel keelati akadeemiline karjäär. Rita jätkas tööd koduses laboratooriumis. 1943 kolis ta Firenzesse ja seadis ka seal labori üles. 1945 naasis perekond Torinosse. Ta uuris närvirakkude kasvu kanaembrüotel.

1946 võttis ta vastu kutse St. Louisis asuvasse Washingtoni ülikooli professor Viktor Hamburgeri käe alla. Esialgu kutsuti ta üheks semestriks, kuid lõpuks jäi ta St. Louisisse 30 aastaks. Seal tegi ta ka oma kõige tähtsama avastuse: ta eraldas 1952 vähirakkudest aine, mis põhjustab närvirakkude eriti kiire kasvu vähirakkudes. 1958 sai ta korraliseks professoriks ja 1962 avas ta Roomas uurimiskeskuse. Sellest ajast peale oli ta osa ajast St. Louisis ja osa ajast Roomas. 1961–1969 juhatas ta Roomas neurobioloogia uurimiskeskust ja 19691978 rakubioloogia laboratooriumi.

1. augustil 2001 nimetas Itaalia president Carlo Azeglio Ciampi ta eluaegseks senaatoriks. Ta osaleb aktiivselt ülemkoja töös, välja arvatud juhul, kui ta on hõivatud akadeemilise tegevusega mujal maailmas. Senaatorina toetas ta vasakpoolseid erakondi ja Romano Prodi valitsust. Selletõttu on paremtsentristlikud senaatorid teda niihästi avalikult kui blogides sageli solvanud, kui ta keeldus valitsusele umbusaldust avaldamast. Paremäärmuslased heidavad talle lisaks ette seda, et ta on naine, juut ja liiga vana.

Enne oma surma oli ta vanim elav ja kõige vanemaks elanud Nobeli auhinna saanud isik. Elu lõpus oli ta kõva kuulmisega ja peaaegu pime.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rita Levi-Montalcini pälvis 1986. aastal koos Stanley Coheniga Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia närvi kasvu faktori avastamise eest.

Samal aastal (1986) valiti ta Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks.

Järgmisel aastal (1987) autasustati teda prestiižse Ameerika teadusmedaliga (National Medal of Science).