Karl Landsteiner
Karl Landsteiner | |
---|---|
![]() | |
Sündinud |
14. juuni 1868 Viin, Austria |
Surnud |
26. juuni 1943 (75-aastaselt) New York, Ameerika Ühendriigid |
Alma mater | Viini Ülikool |
Teadlaskarjäär | |
Tegevusala(d) |
biokeemia meditsiin |
Tuntumad tööd | veregruppide, reesusfaktori ja polioviiruse avastamine |
Tunnustus | Nobeli meditsiiniauhind (1930) |
Karl Landsteiner (14. juuni 1868 Viin – 26. juuni 1943) oli Austria biokeemik ja arstiteadlane, Nobeli auhinna laureaat.
Karl Landsteiner alustas biokeemiaalaste uuringutega juba Viini Ülikoolis arstiteadust õppides. Ta lõpetas ülikooli 1891. aastal ning töötas ja täiendas end järgmised viis aastat laborites Arthur Rudolf Hantzschi juures Zürichis, Hermann Emil Fischeri juures Würzburgis ja Eugen Bambergeri juures Münchenis. Seejärel pöördus ta tagasi Viini ja asus 1896. aastal tööle assistendina Viini hügieeniinstituudis Max von Gruberi käe all.[1]
Landsteineri avastused panid aluse turvalisele vereülekandele. Aastal 1900 avastas ta kolm veregruppi ja nimetas need A, B ja 0. Koos Alexander Wieneriga avastas ta 1937. aastal reesusfaktori. Aastal 1930 pälvis ta veregruppide avastamise eest Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.[2]
Koos Erwin Popperiga avastas ta 1909. aastal polioviiruse.
Aastal 1922 asus Landsteiner tööle New Yorgis Rockefelleri Meditsiiniuuringute Instituudis ja elas kogu ülejäänud elu Ameerika Ühendriikides.
Landsteineri sünniaastapäeval, 14. juunil tähistatakse maailma veredoonorluse päeva.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1941 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Nobel Prizes and Laureates
- ↑ "Karl Landsteiner Facts". The Nobel Prize. Vaadatud 27. detsember 2020.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]