Francis Peyton Rous

Allikas: Vikipeedia
Francis Peyton Rous
Sündinud 5. oktoober 1879
Baltimore
Surnud 16. veebruar 1970 (90-aastaselt)
New York
Alma mater Johns Hopkinsi Ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusala(d) viroloogia
Tunnustus Nobeli meditsiiniauhind (1966)

Francis Peyton Rous (5. oktoober 1879 Baltimore16. veebruar 1970 New York) oli Ameerika Ühendriikide arstiteadlane, patoloog ja viroloog, Nobeli auhinna laureaat.

Aastal 1966 pälvis ta koos Charles Brenton Hugginsiga kasvajaid põhjustavate viiruste avastamise eest Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.[1]

Rous lõpetas 1900. aastal Johns Hopkinsi Ülikooli ning asus seejärel õppima Johns Hopkinsi Meditsiinikooli. Teisel õppeaastal nakatus ta autopsiat läbi viies nahavigastuse kaudu tuberkuloosi. Ta pidi õpingud katkestama ning suundus Texase osariiki. Aasta pärast naasis ta siiski kooli, mille lõpetas 1905. aastal, jäädes kooli haigla juurde interniks.

Veendunud, et ta ei sobi praktiseerivaks arstiks, pöördus ta arstiteaduse poole. Temast sai madalapalgaline patoloogiaõppejõud Michigani Ülikoolis. Kuna ülikool oli finantsraskustes, pidi Rous tegema peamiselt tehnikutööd. Professor Alfred Warthini toetusel viibis Rous 1907. aasta suvel praktikal Dresdeni haiglas Saksamaal.

Pärast Saksamaalt naasmist sai Rous tänu Rockefelleri Meditsiiniuuringute Instituudi toetusele pühenduda rohkem teadusuuringutele. Lümfotsüütide uurimisele keskendunud töö tulemused avaldati 1909 ajakirjas Journal of Experimental Medicine, mille toimetaja Simon Flexner oli Rockefelleri Meditsiiniuuringute Instituudi direktor. Mõne kuu pärast pakkus Flexner Rousile vähiuuringute labori juhi kohta.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1966". The Nobel Prize. Vaadatud 21. jaanuar 2021.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]