Theater am Kärntnertor

Carl Wenzel Zajiceki akvarelljoonistus teatrihoonest

Kärntnertortheater ehk Theatre am Kärntnertor (täisnimetusega Kaiserlich-königliches Hoftheater nächst dem Kärntnertor – 'keiserlik õukonnateater, lähim Kärntneri väravale') oli Viini 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi esimese kolmandiku tähtsaim ooperi-, balleti- ja draamateater. See etendas Kesk-Euroopa ooperikultuuri arendamisel väga olulist rolli. Koos Michaelerplatzil asuva Burgtheateriga on tegemist Viini Staatsoperi eelkäijaga.

Ajalugu

Teater ehitati Antonio Beduzzi projekti järgi algselt draama- ja komöödiateatrina endise Kärntnertori lähedale, kus praegu asub hotell Sacher. Teatri ehitamise kulud kandis Viini linn ja see oli mõeldud „kõigi Viini klasside” meelelahutuseks. See avati 30. novembril 1709 ühe Itaalia draamatrupi etendusega. Seal esitati ka saksa ja itaalia intermetsosid ning ballette. Kuid keisri käsul hakati kohe ette kandma meelelahutuse eliitvormina Itaalia oopereid. Kaks aastat hiljem võttis teater algselt kavandatud kombinaatteatri ilme. Itaalia tükke esitati tavaliselt saksa keeles.

Esimene teater hävis 1761. aastal Christoph Willibald Glucki balleti "Don Juan" esitamise ajal puhkenud tulekahjus. See ehitati kahe aasta jooksul uuesti üles õukonnaarhitekt Nicolò Pacassi projekti järgi. Teater avati 9. juulil 1763 Friedrich Wilhelm Weiskerni "Festspieli" etendusega. Esialgu palgati esinema prantsuse truppe. 1776. aastal võttis keiser teatrimaja õukonna kontrolli alla, mis tähendas, et publik ei pääsenud enam vabalt teatrisse. Teater sai Viini keiserliku ja kuningliku õukonnateatri staatuse (Kaiserliches und Königliches Hoftheater zu Wienina).

1810–1814 domineerisid repertuaaris balletid ning itaalia ja saksa ooperid. 1821–1828 oli teatri juht tunnustatud itaalia impressaario Domenico Barbaia, kes kutsus teatrile uusi oopereid komponeerima Gioachino Rossini. Ühtegi teost spetsiaalselt sellele teatrile Rossini siiski ei komponeerinud, küll aga kanti ette tema "Tancredi", "Otello", "La gazza ladra", "Il barbiere di Siviglia", "La donna del lago", "La Cenerentola", "Le comte Ory" ja "Guillaume Telliga".

Viinis toimunud revolutsiooniliste sündmuste tõttu oli teater 1848. aasta märtsis mõned päevad ja oktoobris-novembris 1,5 kuud suletud. Austria elanike meeleolud olid Itaalia suhtes vaenulikud ning Itaalia ooper kadus mängukavast. Mozarti "Die Zauberflöte" avas 29. aprillil 1848 uue ajastu. Esimest korda esitati ka saksa päritolu prantsuse helilooja Giacomo Meyerbeeri "Les Huguenots" originaalversioon. Prantsuse repertuaar oli tugevalt esindatud. Esietendus neli Daniel-François-Esprit Auberi, kaks Adolphe Adami ja üks Fromental Halévy ooper. Saksa ooperit esindasid oma uudisteostega Otto Nicolai, Friedrich von Flotow, Johannes Hager, Josef Dessauer, Carl Ferdinand Füchs ja Ernst Herzog von Sachsen-Coburg-Gotha. Itaalia ooperid ilmusid repertuaari Verdi "Macbethi" esietendusega, kuid see oli tõlgitud saksa keelde. Verdi oligi peamiseks itaallaste esindajaks oma kaheksa uue ooperi esietendustega, nende hulgas "Rigoletto", "Il trovatore" ja "La traviata". Mozarti ooperid "Don Giovanni", "Le nozze di Figaro" ja "Così fan tutte" esitati originaal- ehk itaalia keeles.

1861. aasta lõpus hakati ehitama uut ooperiteatrit. Sellest sai Viini Staatsoper, mis avati 25. mail 1869 Mozarti "Don Giovanni" etendusega. Kärntnertortheateri viimane etendus oli 17. aprillil 1870 Rossini ooperi "Wilhelm Tell" saksakeelse versioon. 9. juulil 1870 vana teatrihoone suleti ning 1873.–1874. aastal maja lammutati. Enne teatri sulgemist oli seal etendatud sageli ka operette.

Maailma esiettekandel olnud teosed

Aegade jooksul on Kärntnertortheater olnud koht, kus on maailma esmaettekandes publiku ette toodud rohkesti ooperiliteratuuri teoseid, samuti ballette, operette ja sümfooniaid:

• Il giorno felice (Antonio Vivaldi, 1737)
• Der krumme Teufel (Joseph Haydn, 1753, nüüdseks kadunud)
•  L'Olimpiade (Florian Leopold Gassmann, 1764)
• Il viaggiatore ridicolo (Gassmann, 1766)
• Die Aufnahme der Sancho Panza in der Insel Barataria (Joseph Starzer, 1773)
• Les Horaces et les Curiaces (Starzer, 1774)
• Il ritorno di Tobia (Haydn, 1775)
•  Il convitato di pietra (Vincenzo Righini, 1777)
• Zermes (Zerbes) und Mirabelle (Anton Teyber, 1799)
• Die Pilgrime auf Golgatha (Johann Georg Albrechtsberger, 1781)
• Der Dorfbarbier (Johann Baptist Schenk, 1785)
• Der Schauspieldirektor (Wolfgang Amadeus Mozart, 1786)
• Doktor und Apotheker (Carl Ditters von Dittersdorf, 1786)
• Betrug durch Aberglauben (von Dittersdorf, 1786)
• Das unterbrochene Operfest (Peter von Winter, 1796)
•  Im Finstern ist nicht gut tappen (Schenk, 1789)
• Die gute Mutter (Paul Wranitzky, 1795)
• Die edle Rache di (Franz Xaver Süßmayr, 1795)
• Palmira, regina di Persia (Antonio Salieri, 1795)
• Il fanatico in Berlina (Ferdinando Paër, 1797)
• L’accademia del maestro (Joseph Weigl, 1798)
• Falstaff (Salieri, 1799)
• Camilla (Paër, 1799)
•  Il morto vivo (Paër, 1799)
• Cesare in Farmacusa (Salieri, 1800)
• Ginevra degli Almieri (Paër, 1800)
• L'Angiolina (Salieri, 1800)
•  Poche ma buone (Paër, 1800)
•  Achille (Paër, 1801)
• Selico (Adalbert Gyrowetz, 1804)
• Emericke (Gyrowetz, 1807)
• Der betrogene Betrüger (Gyrowetz, operett, 1810)
• Dera Augenarzt (Gyrowetz, 1811)
• Der kaisers Genesung (Gyrowetz, 1826)
• Der Geburstag (Gyrowetz, 1829) ja veel 15 tema ooperit ja operetti
• Faniska (Luigi Cherubini, 1806)
• Kaiserin Adrian (Weigl, 1807)
• Ostade (Weigl, 1807)
• Der Bergsturz (Weigl, 1813)
• Edmund und Caroline (Weigl, 1821) ja veel 10 tema ooperit
• Fidelio (II red, Ludwig van Beethoven, 1814)
• Zwillingsbrüder (Franz Schubert, 1820)
• Libussa (Kreutzer, 1822)
• Euryanthe (von Weber, 1823)
• Das Nachtlager in Granada (uus redaktsioon, Kreutzer, 1837)
• Linda di Chamounix (Donizetti, 1842)
• Maria di Rohan (Donizetti, 1843)
• Die Heimkehr des Verbannten (Nicolai, 1844)
• Dom Sébastien (uus versioon, Donizetti, 1845)
• Der Tempelritter (Nicolai, 1945)
• Martha (von Flo­tow, 1847)
• Die Kinder der heide (Rubinstein, 1861)
• Die Rheinnixen (Offenbach, 1864)

Selle teatri saalis on olnud esiettekandel Beethoveni üheksas sümfoonia (7.05.1824), Mozarti sümfoonia, n 34 (3.04.1781), Mozarti Sonata, K 379 ja Sonata, K 454 viiulile ja klaverile (29.04.1784), Mozarti kontsert klaverile ja orkestrile, K. 503 (7.03.1787) ja Mozarti Adagio ja rondò klaasharmoonikale (19.08.1791).

Allikad

• Kurt Gänzl. The Encyclopedia of the Musical Theatre, New York, 2001
• Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
• Stanley Sadie (toimetaja). New Grove Dictionary of Opera, Vol Two, London, 1992