Teatro San Carlo

Teatro San Carlo

Teatro San Carlo interjöör

Teatro San Carlo (ka Real Teatro di San Carlo) on Napolis asuv ooperiteater. See on üks Itaalia tähtsamaid ja ooperiajaloos väljapaistvat rolli etendanud teatreid, mida peetakse ka maailma mastaabis üheks mainekamaks ooperiteatriks.

18. sajandil oli see Milano La Scala ja Veneetsia La Fenice kõrval tähtsuselt kolmas Itaalia ooperiteater, mis andis suure panuse bel canto ooperikultuuri arendamisse, innustades Itaalia heliloojaid komponeerima teatri repertuaari jaoks uusi oopereid. On säilitanud Itaalia ühe juhtiva ooperiteatri positsiooni tänini. Ühtlasi on see Euroopa vanim jätkuvalt tegutsev teater.

Ligi kolm sajandit tagasi oli Napoli ooperielu kogu Euroopa eesrindlikumaid ja edukamaid. Esitati nii tõsiseid (opera seria) kui ka koomilisi (opera buffa) lavateoseid. Välja kujunes Napoli oma ooperiheliloojate koolkond, kelle kõik liikmed komponeerisid uusi oopereid San Carlole. Sellesse koolkonda kuulusid Francesco Feo, Nicola Antonio Ciacinto Porpora, Tommaso Michele Francesco Saverio Traetta, Niccolò Piccinni, Leonardo Vinci, Pasquale Anfossi, Franzesco Durante, Niccolò Jommelli, Domenico Cimarosa, Giovanni Paisiello, Niccolò Antonio Zingarelli ja Giuseppe Gazzaniga. Napolist sai Euroopa ooperimuusika pealinn. Isegi välismaised heliloojad pidasid oma teoste esitamist San Carlo teatris hädavajalikuks, et arendada oma karjääri. Nimekamad neist olid Johann Adolph Hasse, kes asus hiljem lausa Napolisse elama, Joseph Haydn, Johann Christian Bach ja Cristoph Willibald Gluck.

Ajalugu

Teatrihoone 19. sajandil

Teatri hoone rajati 1737. aastal Sitsiilia kuninga Carlos III initsiatiivil (tema auks on hoone ka nimetatud) 270 päevaga Giovanni Medarno ja Angelo Carsale projekti järgi, see läks maksma 75 000 tukatit. Hoone avati kuninga nimepäeval 4. novembril 1737 Domenico Natale Sarrò ooperiga "Achille in Sciro" („Achilleus Skyroses”). Valmis 41 aastat enne Milano La Scalat ja 55 aastat enne Veneetsia Teatro la Fenicet. Algselt mahutas 3285 pealtvaatajat. Hobuserauakujuline teatrisaal on suur (22,5 x 28,6 x 23,0 meetrit), kuus rõdukorrust 184 individuaalse vaatajaboksiga, mida sai algusest peale kas osta või rentida oma perekonna tarvis. Lisaks on kuninglik loož 10 inimesele, suur galerii ja väga suur ja sügav, peaaegu ruudukujuline lava (34 x 33 meetrit). Teater asub suure kuningliku Bourboni palee lähedal omanimelisel tänaval paraadfassaadiga Trieste e Trento väljaku poole. Algul ühendas kuningapaleed ooperiteatri kuningliku loožiga sisetee, et kuningas ei peaks lossist teatrisse minekuks tänavale astuma.

San Carlo teater on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Napoli teatrimaja oli eeskujuks paljudele hiljem ehitatud teatrihoonetele, kusjuures vihmatilga- või hobuserauakujuline saal tagas kõige parema akustika ja kuuldavuse kogu saalis.

Domenico Barbaia ajastu

Salvatore Fergola maal teatrihoone 1816. aasta tulekahjust

Aastatel 1809–1840 juhtis vaheaegadega teatrit 19. sajandi Itaalia üks nimekaim ja tegusaim impressaario Domenico Barbaia (1778–1841). Tema teeneks oli San Carlo muutmine itaalia tolle ajajärgu juhtivaks ooperiteatriks. Ta palkas teatrisse tööle noori andekaid heliloojaid ja väljapaistvaid lauljad. Tema sõlmis Rossiniga aastateks 1815–1822 lepingu 10 ooperi komponeerimiseks, millest "La gazzetta" ja "Otello" esitati teatrihoone remondi tõttu mujal, ning teatri muusikaliseks ja kunstiliseks juhtimiseks. Rossini lahkudes sõlmiti uus leping kõigepealt endale nime teinud helilooja Giovanni Paciniga ja seejärel pikaajaline leping teise paljutõotava noore helilooja Gaetano Donizettiga. Aastatel 1822–1838 komponeeris Donizetti San Carlo teatrile koos muudetud versioonidega 19 ooperit, lisaks 13 ooperit teistele Napoli teatritele, mida juhtis tollal samuti Barbaia. San Carlos laulsid Barbaia ajal Itaalia juhtivad solistid Maria Malibran, Andrea Nozzari, Giuditta Pasta, Isabella Colbran, Luigi Lablache, Giovanni Battista Rubini, Adolphe Nourrit ja Gilbert Duprez. San Carlo aitas kindlustada tolle ajastu nimekamate ja populaarsemate kastraatide Giovanni Manzuoli, Caffarelli (Gaetano Majorano), Farinelli (Carlo Broschi), Gizziello (Gioacchino Conti) ja ooperimaailma viimane kastraadi Gian Battista Velluti kuulsust. 26. juunil ja 7. juulil 1819 andis San Carlo laval kaks kontserti Niccolò Paganini.

Renoveerimine

Teatri interjöör 19. sajandi teisel poolel

Teatrimaja on aegade jooksul olnud korduvalt ümberehitamisel ja renoveerimisel. 1810. aastal rajati uus fassaad ning 1811. aastal laiendati abiruume. 1812. aastal avati teatri juures Itaalia esimene balletikool. Pärast seda, kui teatrimaja sai 12. veebruaril 1816 tulekahjus tugevalt kannatada, taastati algsel kujul, kuid istekohtade arvu vähendati 2500-ni. Teatrisaal sai ka 500 ruutmeetri suuruse laemaali, mille autorid olid Antonio, Giovanni ja Giuseppe Cammarano. Maal kujutab Apollot esitlemas Minervale maailma suurimaid poeete. Lisandus ka dekoratiivne kell, kus Aeg näitab tundide möödumist, samal ajal kui kunstide muusa üritab Aja kulgu tagasi hoida nagu öeldes, et „kunstil pole aega". Avaetendusena 12. jaanuaril 1817 esitati selleks puhuks Giovanni Simon Mayri komponeeritud kantaat-ooper "Il sogno di Partenope" („Partenope unistus”).

1845. aastal toimus järjekordne teatrimaja renoveerimine kuningas Ferdinand IV soovil. Muudeti tunduvalt maja interjööri vastavalt Itaalia arhitekti Antonio Niccolini, tema poja Fausto ja Francesco Maria dei Giudice kavadele. Interjöör sai puna-kuldse välimuse, mis on tänini teatri traditsiooniks jäänud.

Itaalia ühendamine 1861. aastal tähendas, et võim Itaalias nihkus põhja poole ning Napoli kaotas oma staatuse Itaalia muusikalise keskusena ja San Carlo juhtiva ooperiteatri staatuse La Scalale. 1872. aastal rajati Verdi ettepanekul orkestriruum või orkestriauk lava ees. 1874. aastaks viis etenduste tulude vähenemine ooperiteatri aastaks sulgemiseni. 1890. aastal viidi sisse elektrivalgus, muudeti fuajeed ja ehitati juurde uus garderoobitiib.

Seejärel ei renoveeritud teatrit märkimisväärselt kuni Teise maailmasõja lõpuni. Siis olid need hädavajalikud, kuna liitlasvägede pommirünnakutes sai teater tõsiselt kannatada. Avati rekonstrueerituna (3285 kohta) 9. juulil 1946 Giuseppe Verdi ooperiga "Rigoletto". Suure osa publikust moodustasid Vahemere maade kõrgemad sõjaväelased ning liitlasvägede sõdurid ja ohvitserid. Oli esimene Itaalia ooperiteater, mis pärast Teist maailmasõda avati.

Alates 20. sajandi teisest poolest on teatrimaja oluliselt remonditud ja kaasajastatud. Suuremad muudatused algasid 1987. aastal rõdude ümberehitamisega. Istekohti vähendati 1386-ni, et oleks tagatud tänapäevased ohutusnõuded. Ehitus kestis veidi üle kuue kuu. Teater avati 19. aprillil 1990 Carl Orffi "Carmina Burana" etendusega. 2009. aastal kapitaalremonditi teatrimaja viie kuu jooksul 50 miljoni euro eest. Renoveeriti fuajee, trepid, liftišahtid ja personali olmeruumid. Pärast seda avati renoveeritud teatrihoone Benjamin Britteni ooperiga "Peter Grimes".

Muusikajuhid ja peadirigendid

• Giovanni Paisiello (1787–1802)
• Gioacchino Rossini (1815–1822)
• Gaetano Donizetti (1822–1838)
• Elio Boncompagni (1979–1982)
• Salvatore Accardo (1993–1995)
• Gabriele Ferro (1999–2004)
• Gary Bertini (2004–2005)
• Jeffrey Tate (2005–2010)
• Maurizio Benini (2010–2011)
• Nicola Luisotti (2012–2014)
• Juraj Valcuha (2016–2022)
• Zubin Mehta (audirigent 2016–)
• Dan Ettinger (2023–)

Teatris on dirigendina töötanud Arturo Toscanini, Richard Strauss, Pietro Mascagni, Igor Stravinski, Vittorio Gui, Tullio Serafin, Dimitri Mitropoulos, Karl Böhm, Leonard Bernstein, Wolfgang Sawallisch, André Cluytens, Riccardo Muti, Claudio Abbado, Herbert von Karajan, Wilhelm Furtwängler ja paljud teised.

San Carlo oli esimene Itaalia teater, mis pärast Teist maailmasõda siirdus külalisetendustele välismaale. Esineti Londonis (1946), Strasbourgis (1951) ja Pariisis (1951). Trupp on andnud etendusi ka Bakuus, New Yorgis, Budapestis, Rio de Janeiros, Tunises, Jaapanis, Kreekas jm.

Kuulsad ooperilauljad teatri laval

20. sajandil on selles teatris laulnud oma aja kuulsamad hääled.

Napoli publiku ees on esinenud tenorid Fernando De Lucia, Beniamino Gigli, Ferruccio Tagliavini, Luciano Pavarotti, Plácido Domingo, José Carreras, Giacomo Lauri-Volpi, Tito Schipa, Enrico Caruso, Giuseppe Di Stefano, Alfredo Kraus, Mario Del Monaco, Franco Corelli, Alfredo Vernetti, Luca Lupoli ja Jonas Kaufmann.

Sopranitest Renata Tebaldi, Maria Callas, Magda Olivero, Maria Caniglia, Toti Dal Monte, Raina Kabaivanska, Leyla Gencer, Mirella Freni, Montserrat Caballé ja Anna Netrepko ning metsosopranitest Giulietta Simionato, Fiorenza Cossotto, Ebe Stignani, Cecilia Bartoli ja Elīna Garanča.

Seal esinenud baritonidest on tuntuimad Piero Cappuccilli, Renato Bruson ja Leo Nucci.

Maailma esiettekanded

Seal on toimunud rohkem kui 100 ooperiliteratuuris olulist rolli etendanud teose maailma esmaettekanded, sealhulgas:

• Niccolò Jommelli: "Eumene" (1747), Ezio (1748), Temistocle (1757), Demofoonte (IV versioon, 1770) ja Ifigenia in Tauride (1771)
• Giovanni Paisiello: Lucio Papiro dittatore (1767), Olimpia (1768), Antigono (1785), Olimpiade (1786), Pirro (1787), Zenobia in Palmira (1790), Elfrida (1792) ja Didone abbandinata (1794),
• Simon Mayri: Medea in Corinto (1813)
• Gioachino Rossini: Elisabetta, regina d’Inghilterra (1815), Armida (1817), Mosè in Egitto (1818), Riccardo e Zoraide (1818), Ermione (1819), La donna del lago (1819), Mamometto II (1820) ja Zelmira (1822)
• Carafa: Ifigenia in Tauride (1817), Berenice in Siria (1818), Tamerlano (komp 1823, jäi esitamata) ja Gl’italici e gl’indiani (1825)
• Gaetano Donizetti: Alfredo il Grande (1823), L’esule di Roma (1828), Il paria (1829), Il castello di Kenilworth (1829), I pazzi per progetto (1830), Imelda de’ Lambertazzi (1830), Francesca di Foix (1831), Fausta (1832), Sancia di Castiglia (1832), Maria Stuarda (1834), Lucia di Lammermoor (1835), L’assedio di Calais (1836), Roberto Devereux (1837), Caterina Cornaro (1844), Poliuto (1848), Pia de’ Tolomei (1838), Caterina Cornaro (1844) ja Gabriella di Vergy (1869)
• Vincenzo Bellini: Bianca e Fernando (1826)
• Giovanni Pacini: Alessandro nelle Indie (1824), Amazilia (1827), L’ultimo giorno di Pompei (1825), Margherita regina d’Inghilterra (1827), I fidanzati (1829), Fernando duca di Valenzia (1833), Saffo (1840), Stella di Napoli (1845), Romilda di Provenza (1853) ja Margherita Pustrela (1856)
• Saverio Mercadante: L’apoteosi d’Ercole (1819), Anacreonte in Samo (1820), Gli sciti (1823), Costanzo ed Almeriska (1823), Ipemestra (1825), Zaïra (1831), Elena da Feltre (1839), La vestale (1840), Il proscritto (1842), Il Vascello da Gama (1845), Orazi e Curiazi (1846), Medea (1851), Statira (1853), Violetta (1853), Pelagio (1857) ja Virgina (1866)
• Giuseppe Verdi: Alzira (1845), Luisa Miller (1849) ja Don Carlo (itaalia versioon, 1872)

Muuseum

1. oktoobril 2011 avati San Carlo muuseum MEMUS (akronüüm sõnadest „memoria” ja „museo” – „mälu” ja „muuseum”). Tegemist on Opera Lirica di Napoli (San Carlo ooperi, balleti ja kontserdikeskuse tänapäevane ühisnimetus) uute ruumidega, mis asuvad kuningapalee ruumides teatri kõrval. Pääs muuseumi on omaaegse kuningliku residentsi aedadest, kus on vastav sisetee, mida omal ajal Bourbonide kuningas Carlos III käskis rajada, et ta pääseks teatri kuninglikku looži etendust jälgima ilma tänavale minemata. Tegemist on ajaloomuuseumiga, kus on 300 ruutmeetrit näitusepinda ning kus jälgitakse maalide, fotode ja esemete kaudu nii San Carlo kui ka kogu Itaalia ooperi ajalugu üldiselt. Esitatud on muusikariistad, kostüümid, etenduste kavad, libretod, erinevate ajastute dokumendid ja muud. Väljapanekut ilmestavad videopildid ning ooperite salvestiste lood heliarhiivist. Seda ei peeta traditsiooniliseks muuseumiks, vaid tal on mitmeotstarbelise keskuse roll. Varustatud uusima tehnoloogiaga, on seal virtuaalsed 3D-galeriid, vähemalt 50-kohaline ürituste saal, raamatupood ja dokumentatsioonikeskus.

Allikad

• Thierry Beauvert. Opera Houses of the World, New York, 1995
• Tiit Made. Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
• Leo Beranek. Concert Halls and Opera Houses: Music, Acoustics, and Architecture, New York, 2003
• David Kimbell. Italian Opera, Cambridge, 1991

Välislingid

• Koduleht