Hullus (ooper)

Allikas: Vikipeedia

"Hullus" (originaalis Una follia)  on Gaetano Donizetti ooper (farsa) ühes vaatuses Bartolomeo Merelli  libretole August von Kotzebue näidendi  Der Graf von Burgund (1798) järgi. Esmaettekanne toimus 15. detsembril 1818 Veneetsia Teatro San Lucas. Rollide esmaesitajad olid Giuseppe Fioravanti (Brunone), Adelina Catalani (Elisa), Fanny Eckerlin (Enrico), Adelaide Cassago (Feltrude), Andrea Verni (Gilberto), Pietro Verducci (Nicola), Giuseppe Fusconi (Pietro), Giuseppe Fusconi (Guido) ja Pietro Verducci (Bruno).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna eelmine ooper Enrico di Borgogna oli saanud väga hea vastuvõtu, tellis impressaario Paolo Zancla noorelt heliloojalt kohe uue farsi. Donizetti kasutas sama Bartolomeo Merelli libretot, mille alusel oli kuu aega varem komponeerinud Enrico di Borgogna, kuid muusika oli erinev. Partituur valmis ja proovid viidi läbi vähem kui ühe kuuga. Esietendus oli publiku poole pealt edukas, kuid kriitikud arvasid, et teose kandevõime jättis soovida. Lisati siiski, et edu Veneetsis peaks olema alus karjääri jätkamiseks.

Ooperit esitati vaid üks kord ning rohkem pole seda kunagi hiljem ette kantud. Libreto ja partituur läksid pärast 1818. aastat kaduma. Alles on jäänud vaid kaheksa takti muusikat, mille Donizetti oli lülitanud oma kihlatule Virginia Vassellile pühendatud oma teostest  võetud motiivide antoloogiasse.

Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

  • Brunone (bariton), õukonna aadlik, Pietro sõber
  • Elisa de Hallivi (metsosopran), Enrico armastatu
  • Enrico (kontraalt), Burgundia krahv
  • Geltrude (sopran), Elisa usaldusisik
  • Guido (tenor), usurpaator, Burgundia valitseja
  • Gilberto (bass), Guido õuenarr
  • Nicola (tenor), talunik, Pietro sõber
  • Pietro (tenor), Enrico kasuisa, Alpide onnis elav erak
  • Bruno (bass)

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

(Enrico di Borgogna järgi)

Tegevus toimub keskajal Burgundias Alpide serval ja Arlesis. Noor lambur Nicola ja ta sõbrad leiavad vana Pietro oma naise haua juures nutmas. Nad püüavad teda lohutada. Enrico tuleb kalalt koju. Ta on tüdinenud lihtsast elust mägedes ning ihkab seiklusi. Ta unistab Elisast, keda ta on mitu korda mägedes näinud.

Brunone teatab Pietrole, et Burgundia kuningas on surnud ja troonile on asunud tema nõrga iseloomuga poeg Guido. Brunone selgitab, et nüüd on õige aeg panna troonile Enrico. Kalalt naasnud Enrico saab isa mõõga ja lepib talle määratud saatusega. Lossis kavandavad  kuningas Guido ja tema õuenarr Gilberto kuninga abielu Elisaga. Kuid neiu on just kaotanud oma isa ja leinab. Ta keeldub abiellumast Guidoga, kuid kuningas avaldab survet ja pulmadeks ettevalmistused algavad.

Gilberto räägib kuningale, et rahvas ei arva temast eriti hästi. Elisa on kohtunud Enricoga ja igatseb tema järele. Ta räägib oma kiindumusest õukonnadaam Geltrudele. Guido sunnib Elisat vahetama leinariided pruutkleidi vastu ning anub Elisa armastust. Neiu vastab, et kuningas võib teda sundida abielluma, kuid mitte armastama.

Linnaväljakul on pulmapeoks kõik valmis. Sinna tulevad ka Enrico ja Pietro, kes ei tea pulmadest esialgu midagi. Algab torm ja Guido on sunnitud pulmad edasi lükkama. Enrico pääseb lossi, et Elisat viimast korda näha. Ta kohtub Gilbertoga, kes viib Enrico Elisa tuppa. Guido sattub peale ja ähvardab Elisat tappa, kui too ei nõustu pulmadega. Ähvardus ei toimi, sest neiu kinnitab, et ta pigem sureb kui abiellub Guidoga. Lossi tulevad Brunone, Pietro ja Nicola. Selgub, et Enrico on kuninga poeg ning esimene pretendent troonile. Elisa ja Enrico tee abiellumiseks on vaba.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • William Ashbrook, Donizetti and his operas, Cambridge University Press, 1982
  • Chaeles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti and Bellini , Portland, Amadeus Press, 1994