Marino Faliero (ooper)

"Marino Faliero" on Gaetano Donizetti ooper (tragedia lirica) kolmes vaatuses Agostino Ruffini töödeldud libretole Casimir Delavigne samanimelise tragöödia (1829) ja lord Byroni tragöödia Marino Faliero (1820) ainetel. Esmaettekanne toimus 12. märtsil 1835 Pariisi Théâtre-Italienis.

Rollide esmaesitajad

-         Giulia Grisi (Elena)

-         Luigi Lablache (Falie­ro)

-         Giovanni Bat­tista Rubini (Fer­nando)

-         Antonio Tamburini (Israele)

-         Vincenzo Felice Santini (Steno)

-         Nicola Ivanoff (Pietro)

Ajalugu

Rossini, kellest oli saanud Pariisi Théâtre-Italieni muusikajuht ja lavastaja, tellis 1834. aasta alguses sellele teatrile uued ooperid korraga nii Donizetilt kui ka Bellinilt. Donizetti alustas tööd uue ooperi kallal 1834. aasta varasuvel Napolis paralleelselt Maria Stuarda komponeerimisega. Kuid ta jõudis valmis partituuriga Pariisi alles 1835. aasta jaanuaris, ehk parajasti selleks ajaks, et olla tunnistajaks konkurent Bellini I Piritani ülimalt menukatele etendustele. Donizetti Marino Faliero esiettekanne toimus mõni kuu pärast Bellini ooperit. See oli Donizetti debüüt Pariisis. Donizettil oli ooperi ettekandmiseks suurepärane solistide ansambel, kuid lõppkokkuvõttes polnud sellest suurt abi. Esietendusel viibisid ka Prantsusmaa viimane kuningas Louis Philippe ja kuninganna Marie Amalie. Donizetti sai neilt küll tänutäheks Légion d’Honneuri ordeni, kuid publikuhuvi puudumisel esitati teost vaid viis korda. See edu polnud võrreldav Bellini omaga.

Seejärel kanti ooper ette 14. mail 1835 Londonis. Ka Inglise avalikkus võttis teose külmalt vastu. Märgiti ära, et sopran ei suutnud Donizetti lugusid nõutaval tasemel ette kanda. Esimene lavastus Itaalias (Firenzes) toimus 1836. aastal  ja oli võidukas. Publik aplodeeris ooperi lõppedes püsti seistes maruliselt. Kuid seejärel sekkus Itaalia tsensor, kellele ei meeldinud lugu riigipeast, kes oma isamaad relvadega ähvardab ja isamaa aadressil sõimlevat teksti kasutab. Järgmine ettekandmine toimus alles 1848. aastal Bergamos. Esitati ka Pressburgis, Istanbulis, Budapestis, New Orleansis (1842) ja New Yorgis (1843).

Ooperi viimased etendused 19. sajandil toimusid Veneetsias (1888) ja Firenzes (1892). Seejärel ooper kadus teatrilavadelt ja kanti uuesti ette alles 1966. aastal   Donizetti sünnilinnas Bergamos, kus 1948. aastal oli alustatud tema kaua unustuses olnud teisejärguliste teoste taaselustamist. Teine ettekandmine Bergamo Donizetti festivalil toimus 2008. aastal. 20. sajandi teisel poolel on Marino Faliero olnud aeg-ajal esitamisel. Selle kvaliteet on ümber hinnatud ning soostutud Donizetti enda omaaegse hinnanguga, et tegemist oli ühe tema õnnestunuma tõsise ooperiga. Unustatud on ka ooperi dramaatilised libretojärgsed nõrkused, sest muusika on väga hea.

Ooper on helisalvestatud aastatel 1966, 1976, 1999, 2002 ja 2008.

Tegelased

-         Ma­rino Faliero (bass), Veneetsia doodž

-         Elena (sopran), doodži naine

-         Israele Bertucci (bariton), Veneetsia arsenali juht

-         Fernando (bass), Faliero vennapoeg, armunud Elenasse

-         Michele Steno (bass), neljakümne nõukogu liige

-         Leoni (tenor), kümne nõukogu liige

-         Irene (sopran), Elena teenijanna

-         Arrigo (tenor), Israele poeg, vandenõulane

-         Giovanni (bass), Israeli poeg, vandenõulane

-         Vincenzo (tenor), doodži teener

-         Beltrame (bass), skulptor, vandenõulane

-         Pietro (bass), gondoljeer, vandenõulane

-         Strozzi (baas), kalur, vandenõulane

Süžee

Tegevus toimub 1355. aastal Veneetsias. Doodž Marino Faliero on maruvihane noore aristokraadi, neljakümne nõukogu liikme Michele Steno peale, kes on süüdistanud tema naist Elenat abielurikkumises. Steno osutab kapten Israele Bertucci peale, kes on Faliero soo­singus. Elena on armunud hoopis doodži nõbu Fernandosse. Steno solvab Elenat ballil ja Fernando kutsub ta duellile, kus ta tapetakse. Faliero omakorda intrigeerib doodžide nõukogu vastu, kuid ta paljastatakse. See toob kaasa surmaotsuse. Enne hukkamist annab Faliero oma naisele andeks.

Muusikalood

• Koor „Zara audace, Zara infida!”
• Gondoljeeride koor „Siamo i figli della notte”
• Gondoljeeride barkarool „Or che in ciel alta è la note”
• Fernando klavatiin „No, no, di abbandonarla senza un addio”
• Fernando aaria „Questa è l’ora”
• Fernando ja Elena duett „Tu non sai, la nave è presta”
• Faliero ja Israele duett „Se pur giungi a trucidarlo”
• Leoni ja Steno duett „Le rose di Bisanzio”
• Pietro, Israele, Strozzi, Beltrame, Faliero ja Fernando ansambel kooriga „Finì la festa di Leoni?”
• Israele, Leoni ja Faliero tertsett kooriga „Noi vili? Siamo vili e fummo prodi”
• Koor „La notte inoltrasi”
• Elena aaria kooriga „Tutto or morte, oh dio, m'invola”
• Faliero palvus „Gran dio, che in tua virtù”
• Elena ja Faliero duett kooriga „Santa voce al cuor mi suona”

Allikad

• William Ashbrook. Donizetti and his Operas, Cambridge University Press, 1982
• Tiit Made. Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
• Première Opera Ltd., Gaetano Donizetti Marino Faliero CD, Amsterdam, 2002