Teatro Carlo Felice

Teatro Carlo Felice

Teatro Carlo Felice

Teatro Carlo Felice on Genova linna peamine teater ja üks tuntumaid munitsipaalteatreid Itaalias. Asub aadressil Passo Eugenio Montale, 4. Seal mängitakse oopereid ja etendatakse ballette, toimuvad sümfooniakontserdid ning muusikahariduslikud üritused nii täiskasvanutele kui ka lastele.

Ajalugu

Varane ajalugu

Teatrimaja on saanud oma nime kuningas Carlo Felice järgi, kes oli esimese teatrimaja ehitamise idee autor, millega ta tuli välja jõululaupäeval, 24. detsembril 1824. 31. jaanuaril 1825 esitas kohalik arhitekt Carlo Barabino ooperiteatri projekti, mis pidi ehitatama San Domenico kiriku kohale, mis alates 1787. aastast oli olnud kasutusel ladudena ja usuvendade kasarmuna. Dominikaani vennad viidi ilma igasuguse tseremooniata ja viivituseta mujale ning kirik lammutati. 19. märtsil 1826 pandi tulevase hoone seina esimene kivi. Uus teatrihoone avati 7. aprillil 1828 Sardiinia kuninga Carlo Felice ja kuninganna Maria Cristina osavõtul Vincenzo Bellini poolt selleks puhuks ümber töötatud ooperiga "Bianca e Fernando". Teatrimaja ja kõik vajalikud dekoratsioonid polnud sellel päeval veel täielikult valmis. Esimene teatrimaja erines põhjalikult sellest, mis on tänapäeval. Hobuserauakujulises teatrisaalis oli 2500 kohta ning viis rõdukorrust boksidega. Teatri akustikat peeti tollal üheks Itaalia ooperiteatrite parimaks.

12. mail 1828 toimus seal Gaetano Donizetti ooperi "Alina, regina di Golconda" maailma esiettekanne. Gaasvalgustus võeti kasutusele 1852. aastal. 30. mail 1865 oli maailma esiettekandel Franco Faccio ooper "Amleto". Esietendus oli väga edukas, kuid see ooper unustati peagi ning esitati uuesti alles 2014. aastal New Yorgis.

Alates 1853. aastast veetis Giuseppe Verdi talved peaaegu nelikümmend aastat järjest Genovas, kuid tal oli vähe ametialaseid sidemeid Teatro Carlo Felicega. 1892. aastal tähistati Genovas Kolumbuse Ameerika avastamise 400. aastapäeva. Selle sündmuse tähistamiseks renoveeriti ja kaunistati kunstiteostega teatrimaja 420 000 liiri eest. Seati sisse elektrivalgus. Pöörduti Verdi poole, et ta komponeeriks selleks puhuks sobiva ooperi, kuid maestro keeldus sellest aust, tuues vabanduseks, et on liiga vana. Renoveeritud teatrimaja avati 6. oktoobril 1892 Alberto Franchetti ooperiga "Cristoforo Colombo".

Sõjakahjustused

Teatrisaali renoveeriti ja ehitati aastatel 1859–1934 korduvalt ümber. 9. veebruaril 1941 tabas Briti sõjalaevalt tulistatud mürsk katust. Hävis saali lagi, mis oli 19. sajandi rokokoo ekstravagantsuse ainulaadne näide. Hävinud laemaalil oli rikkalikult ingleid, keerubeid ja muid erksalt maalitud tiivulisi olevusi. Täiendavaid kahjustusi tekitati Carlo Felicele 5. augustil 1943, kui liitlaste süütepommid tabasid lavataguseid ruume. Tulekahju hävitas kõik dekoratsioonid ja puidust detailid, kuid teatrisaal õnnestus päästa. 1944. aasta septembris toimunud õhurünnak hävita aga teatri fassaadi. Püsti jäid ainult välisseinad ja koridorid rõdubokside taga.

Pärast sõda etendati muusikalavastusi üle neljakümne aasta kinomaja Cinema-teatro Grattacielo ja alates 1957. aastast kino Politeama Margherita ruumides, mis hiljem muudeti kaubamajaks. 1948. aastal rõõmustati Genova ooperipublikut Richard Wagneri ooperi "Tristan und Isolde" ettekandmisega, kusjuures Isolde osas oli Maria Callas.

Teatrimaja taastamine

Ümberehitusplaanid algasid kohe pärast sõja lõppu. Arhitekt Paolo Antonio Chessa esimene kavand (1951) lükati tagasi. Teine Carlo Scarpa projekt kiideti küll 1977. aastal heaks, kuid selle realiseerimise peatas arhitekti surm. Kolmas projekt, arhitekt Aldo Rossi oma, läks käiku. Selle järgi taastati osa algsest fassaadist, kuid interjöör on täiesti uus ja algvariandist erinev. Teatrisaal on ristkülikukujuline ja rõdukorruseid on kaks. Uuesti üles ehitatud teatrimaja peasaal mahutab kuni 2000 vaatajat. Väiksemas auditoorium-saalis on 200 istekohta. Ametlikult avati saal 1991. aasta juunis Verdi ooperi "Trubaduur" etendusega. Samast aastast on see hoone olnud Giovine Orchestra Genovese peamiseks esinemiskohaks.

Repertuaaripoliitika

Teatri repertuaaripoliitika järgib põhimõtet, et ettekantavad ooperid peavad olema aegade proovile vastu pannud ning kuuluvad jooksvalt rahvusvahelise ooperielu püsirepertuaari. 2020. aastatel on olnud mängukavas Ruggero Leoncavallo "Pajatsid", Jules Massenet' "Werther", Giacomo Puccini "Boheem", "Gianni Schicchi", "Turandot" ja "Tosca", Richard Straussi "Toosikavaler", Wolfgang Amadeus Mozarti "Võluflööt", Johann Straussi "Nahkhiir", Giuseppe Verdi "Korsaar", "Macbeth", "Maskiball" ja "Othello", Georges Bizet' "Carmen", Giaochino Rossini "Sevilla habemeajaja", "Türklane Itaalias" ja "Tuhkatriinu", Vincenzo Bellini "Norma" ja "Beatrice di Tenda", Gaetano Donizetti "Anna Bolena" ja "Armujook", Umberto Giordano "Fedora", Benjamin Britteni "Billy Budd" jt.

Orkester ja koor

Alates 2022. aastast on teatri muusikajuht Riccardo Minasi. Orkestris on 87 muusikut. Kasutatakse laialdaselt külalisdirigente. Alates 1950. aastatest on teatri orkestrit juhatanud paljud maailmanimega dirigendid. Dirigendipuldis on olnud Tullio Serafin, Igor Stravinski, Vittorio Gui, John Barbirolli, Claudio Abbado, Carlo Maria Giulini, Riccardo Muti, Mstislav Rostropovitš, Giuseppe Patanè, Gianandrea Gavazzeni, Antonio Pappano, Christian Thielemann, Daniele Gatti, Gennadi Roždestvenski, Zubin Mehta, Nello Santi jt.

Ooperikoor on 54-liikmeline. Koormeister on Claudio Marino Moretti. 2006. aastal loodi teatri juurde lastekoor, milles on 2023. aasta seisuga 40 liiget. Lastekoori koormeister on Gino Tanasini.

Ettekantavate ooperite solistide ansambel komplekteeritakse iga ooperi puhul eraldi reeglina rahvusvaheliselt tuntud lauljatega.

Allikad

• Teatro Carlo Felice koduleht (operacarlofelicegenova.it)
• Stanley Sadie (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera, Vol 3, London, 2004