Théâtre-Italien

Donizetti Don Pasquale esietendus 1843. aastal. Salle Ventadour Pariisis, kus Théâtre-Italien tegutses 1838. aastal ja 1841–1878

Nicolas Lancret' maal Théâtre-Italien näitlejatest 18. sajandi esimesest poolest

Théâtre-Italien (ka Théâtre des Italiens) oli Itaalia muusikutest, näitlejatest, lauljatest ja teatritegelastest komplekteeritud trupp, mis esitas Pariisis Itaalia heliloojate oopereid. Algselt loodi 1714. aastal kui komödiantide trupp nimetusega Comédie-Italienne, mis tegutses Prantsuse õukonnas Itaalias sündinud kuningannade Caterina de' Medici ja Marie de' Medici juhtimisel ja kuninga toetusel ning andsid ka avalikke etendusi Pariisi Hôtel de Bourgogne'i teatris. See teatrimaja oli esimene Prantsusmaal ehitatud avalik teater. Sel ajal tehti vahet legitiimsel teatril, mis tegutses kuninga loaga ja madalama staatusega tänavateatritel, mis ei allunud kuningliku tsensori kontrolli alla. Valdav osa Itaaliast Pariisi tulnud arvukatest komöödia- ja ooperitruppidest tegutsesid ilma kuningliku toetuseta.

Comédie-Italienne oli omal ajal üks Pariisi populaarsemaid teatriorganisatsioone, mis pakkus mitmesugust meelelahutust. Théâtre-Italieni trupi moodustas Napoleon I toetusel prantsuse näitlejanna ja teatridirektor Mademoiselle Montansier (kodanikunimega Marguerite Brunet) 1. mail 1801, kuid selle esialgne ametliku nimetus oli Opera Buffa. Lavalist tegevust alustati Marcello da Capua ooperi Furberia e Puntiglio ettekandmisega. Trupp andis esialgu etendusi Théâtre Olympique ruumides, kuid kolis jaanuaris 1802 Salle Favarti, seejärel esines Théâtre Louvois's ja siis kuni 1815. aastani Théâtre de l'Odéon'is.

Sellel varasemal tegutsemise perioodil esitas trupp esmakordselt Pariisis itaallaste Domenico Cimarosa, Giovanni Paisiello, Ferdinando Paëri ja Johann Simon Mayri oopereid. Esitati ka esmakordselt Prantsusmaal itaalia keeles Mozarti ooperid Le nozze di Figaro, Così fan tutte ja Don Giovanni. Muusikajuhi ja dirigendina tegutsesid Gaspare Spontini ja Niccolò Antonio Zingarelli.

Bourbonide valitsemise restaureerimise ajal tahtis kuningas Louis XVIII usaldada teatri juhtimise populaarsele sopranile Angelica Catalanile, kuid Napoleoni tagasitulek ja tema 100-päevane valitsemisaeg segasid esialgu seda plaani. Saanud tagasi võimule viis Louis XVIII oma plaani ellu ja madame Catalani liitus trupiga. Kuid teatri juhtimine sopranile ei istunud. Ta läks Euroopa ringreisile ja jättis teatri juhtimise helilooja Ferdinando Paërile, kes esimesena Pariisis võttis esitamisele Rossini ooperi. Selleks oli koomiline ooper L'italiana in Algeri, mis esitati 1. veebruaril 1817 Salle Favartis. Lavastus oli aga äärmiselt kehv ja Paëri süüdistati, et tahab saboteerida Rossini vastuvõttu Pariisis.

1818. aastal tühistati Madame Catalani kuninglik juhtimise privileeg ja esinemisluba ning teater suleti. Seejärel otsustati anda teater Academie Royale de Musique'i (Pariisi Opéra tollane nimetus) juhtimise alla, kuid säilitades samas igas mõttes autonoomia. Paër määrati muusikajuhiks, millisel kohal ta oli aastatel 1819–1824 ja 1826–1827.

Aastatel 1819–1825 esines trupp Salle Louvois’s, mis mahutas vaid 1100 pealtvaatajat. Seal toimus Rossini ooperite Il barbiere di Siviglia (1819), Torvaldo e Dorliska (1820), Otello (1821) ja Tancredi (1822) Pariis esiettekanded. Rossini ooperid La gazza ladra (1821), Elisabetta, regina d’Inghilterra (1822), Mosè in Egitto (1822) ja La donna del lago (1824, Rossini dirigeerimisel) olid nii populaarsed, et nende ettekandmised toimusid suuremas Salle Le Peletier's.

Rossini ise saabus Pariisi 1. augustil 1824. Temast sai 1. detsembril 1824 Théâtre-Italieni muusikajuht. Ta oli sellel kohal kuni novembrini 1826. Rossini hoolitses selle eest, et tema ja teiste Itaalia ning prantsuse ooperite ettekandmisel osalesid tollased Euroopa ooperielu juhtivad solistid Maria Malibran, Henriette Sontag, Giuditta Pasta, Angelica Catalani, Pauline Viardot, Adelina Patti, Benedetta Rosmunda Pisaroni, Giorgio Ronconi, Filippo Galli, Luigi Lablache, Antonio Tamburini,  Manuel García, Giovanni Battista Rubini ja Giulia Grisi.

Théâtre-Italien  alaliseks etenduste andmise kohaks sai 1841. aastal Salle Ventadour. Seal oli 1842. aastal maailma esiettekandel Rossini Stabat Mater. Kuulsaim maailma esiettekanne oli Donizetti ooper Don Pasquale (1843). Théâtre-Italien esitas ka Giuseppe Verdi populaarsemaid teoseid. Kuni 1850. aastani oli trupp üks Pariisi populaarsemaid, kuid kaotas seejärel kiiresti oma tähtsuse ning oli sunnitud 1878. aastal tegevuse lõpetama. Vaatamata Théâtre-Italieni sulgemisele jätkati Itaalia ooperite esitamist Pariisis itaalia keeles Théâtre de la Gaîté, Théâtre du Châtelet', kuid eriti Opéra poolt.