Gemma di Vergy

"Gemma di Vergy" on Gaetano Donizetti ooper (tra­gedia lirica) kahes vaatuses Giovanni Emanuelle Bi­déra libretole Alexandre Dumas’ (vanema) näi­dendi "Charles VII chez ses grands vassaux" (1831) järgi. Esmaettekanne toimus 26. detsembril 1834 Milano Teatro alla Scalas. Rollide esmaesitajad olid Giuseppina Ronzi de Begnis (Gemma), Giovanni Orazio Cartagenova (Vergy krahv), Ignazio Marini (Guido), Domenico Spiaggi (Rolando), Domenico Reina (Tamas) ja Felicita Baillou-Hillaret (Ida di Greville). Dirigeeris Eugenio Cavallini.

Ajalugu

Ooper valmis kohe pärast Donizetti ebameeldivaid kogemusi Napoli tsensoriga seoses tema ooperite "Lucrezia Borgia" ja "Maria Stuarda" keeldudega. Tsensuuri uusi võimalikke takistusi silmas pidades valis Donizetti seekord uue ooperi teema väga hoolikalt. 1834. aasta oktoobri alguses oli valik tehtud. Tavaliselt oleks libreto pidanud kirjutama La Scala libretist Felice Romani, kuid pärast "Lucrezia Borgiat" katkestas Romani igasuguse koostöö Donizettiga ning tekstikirjutajaks valiti Napolis elav Emanuele Bi­déra. Gemma rollis pidas Donizerri silmas oma tollast lemmiksopranit de Begnist, kelle võimed said talle esitamiseks komponeeritud lugudes maksimaalselt arvestatud. Gemma partii ongi vokaalselt väga raske ning lausa sedavõrd hirmuäratav, et vaid üksikud sopranid on sellega toime tulnud.

Seekord tsensuuriga probleeme ei tulnud. Proovid algasid 4. detsembril ja kestsid kolm nädalat. Esietendus ja ooper üldse oli väga edukas. Esimesel hooajal mängiti selles teatris 26 korda. Donizetti ise lahkus Napolist viis päeva pärast esietendust Pariisi, et seal lavastada oma "Marino Faliero".

"Gemma di Vergyst" kujunes üks Donizetti populaarsemaid oopereid 19. sajandil. Õieti vaid niikaua, kui leidus sopran, kes Gemma rolliga toime tuli. Kuid leidus (Terese Brambilla, Giulia Grisi, Eugenia Tadolini, Luigia Boccabadati), sest ainuüksi kuni 1860. aastateni esitati ooperit üle 100 lavastuse. "Gemma di Vergyl" oli ka nimetamisväärne roll Itaalia vabadusvõitluses. Temast sai omamoodi Risorgimento sümbol, Vahetult enne 1848. aasta revolutsiooni puhkes Palermo etenduse ajal mäss, kui etenduse käigus pani primadonna Teresa Parodi endale üle trikoloori, kui esitas esimeses vaatuses aariat, milles olid sõnad „Mi togliesti e core e mente/ Patria, Numi e libertà" („Sa võtsid ära mu südame ja mõistuse / Isamaa, jumalad ja vabaduse"). Revolutsioonilised meeleavaldused "Gemma" etendustel kordusid ka teistes Itaalia linnades.

Ooperit esitati ka Londonis, Pariisis, New Yorgis, Lissabonis, Peterburis, Viinis ja Barcelonas. 1880. aasta paiku hakkas huvi selle teose vastu kaduma. Viimane etendus oli Empolis 1901. aastal. Seejärel tekkis kolmveerand sajandi pikkune huvipaus.

20. sajandil sai Gemma lugu taasesitada, kui esile kerkis katalaani sopran Montserrat Caballéle. Gemma roll kujunes tema staarrolliks, mida ta esimest korda esitas 1974. aastal Pariisis kontsertetendusel ja seejärel mitmes mainekas ooperiteatris Napolis, Barcelonas, Milanos, New Yorgis ja mujal. Teiseks nüüdisaegseks sopraniks, kellele Gemma roll oli võimetekohane on slovaki koloratuursopran, Austria ja Baierimaa kammerlauljanna Edita Gruberová, kes Gemma rolli esitas Viini Staatsoperis 1997. aastal Donizetti 200. sünniaastapäeva tähistamisel. Üks ettekandmine oli ka Bergamos Donizetti festivalil 2011. aastal. Vaatamata suurepärastele muusikalistele omadustele on seda teost t esitatud vaid üksikutel kordadel.

Helisalvestised on aastatest 1975, 1976, 1987 ja 2013.

Tegelased

• Gemma (sopran), krahvi naine
• Vergy krahv (bariton)
• Guido (bass), krahvi usaldusisik
• Tamas (tenor), Gemma araablasest teenija
• Ida di Greville (metsosopran), krahvi väljavalitu
• Rolando (bass), krahvi relvakandja

Süžee

Tege­vus toimub 1428. aastal saja aastase sõja ajal Prantsusmaal Berry krahvide Vergy lossis. Vergy krahv peab plaane lahutada oma sigimatust naisest Gemmast. Ta on juba uueks naiseks vali­nud Ida. Gemma araablasest ori Tamas armastab oma perenaist. Too on mehe uue valiku pärast armukade ja lubab Tamasile vabaduse, kui ta tapab Ida laulatuse ajal. Tamas keeldub Idat tapmast, kuid surmab laulatuse ajal krahvi. Tunnistanud selle Gemmale üles, torkab ka end surnuks.

Muusikanumbrid

• Gemma kavatiin „Una voce al cor d'intorno”
• Gemma ja Guido duett „Ripudiata? Me infelice!”
• Koor „Lode al forte guerriero, ed onore”
• Vergy krahvi kavatiin „Qui un pugnale! Chi' l confisse”
• Vergy krahvi ja Guido duett kooriga „Come luna, che al tramonto”
• Koor „Vieni, o bella, e ti ristora”
• Gemma, Ida, Vergy krahvi ja Tamasi kvartett „Rea cagion de' mali miei”
• Guido aaria „Penoso dover!”
• Gemma larghetto „Un altare ed una benda”
• Gemma kabaletta „Ah, chi m’accusa”
• Tamasi aaria „Mi toglieste a un sole adente”
• Koor „Assassino che il ferro inmergesti”
• Vergy krahvi aaria „Deh! taci”
• Gemma, Tamasi ja Vergy krahvi tertsett „Quella man che disarmasti”

vGemma ja Tamasi duett „Non è ver: non è quel tempio”

• Gemma finaaliaaria kooriga „Fian mia cura insino a morte”

Allikad

• William Ashbrook. Donizetti and His Operas, Cambridge University Press, 1982
• Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
• Opera d'Oro. Gaetano Donizetti Gemma di Vergy, 1975