Pia de' Tolomei

Allikas: Vikipeedia

"Pia de’ Tolomei" on Gaetano Donizetti ooper (tragedia lirica) kahes vaatuses Salvatore Cammarano libretole Bartolomeo Sestini samanimelise novelli (1822) järgi, mis omakorda tugines Dante Alighieri poeemi "La divina commedia" (1307–1321) II osale "Purgatorio".

Esmaettekanne toimus 18. veebruaril 1837 Veneetsia Teatro Apollos.

Rollide esmaesitajad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Antonio Poggi (Ghino)
  • Giorgio Ronconi (Nello)
  • Fanny Tacchinardi-Persiani (Pia)
  • Marietta Bramati (Bice)
  • Alessandro Giacchini (Ubaldo)
  • Rosina Mazzarelli (Rodrigo)
  • Alessandro Meloni (Piero)
  • Alessandro Cecconi (Lamberto)

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Donizetti alustas oma 55. ooperi komponeerimist 1836. aasta oktoobris Napolis. Detsembris alustas ta teekonda Veneetsiasse, kuid kooleraepideemia tõttu pidi olema 18 päeva Genovas karantiinis. Seal sai ta teada, et Teatro La Fenice, mille impressaario Lanari oli ooperi tellinud, hävis ööl vastu 12. detsembrit tulekahjus. Teater leidis, et teose lavaletoomine tuleb ära jätta ning ühtlasi sooviti vähendada ka helilooja tasu. Pärast seda uudist kavatses Donizetti naasta Napolisse, kuid olles just enne sealt lahkumist allkirjastanud lepingu uue maja ostmiseks, muutis ta meelt ja otsustas sõita ikkagi Veneetsiasse, et näha, mida saaks teha. Ta jõudis La Fenice juhtkonna ja impressaario Alessandro Lanariga kokkuleppele, et "Pia de' Tolomei" etendub veebruari alguses teises Veneetsia teatris, Teatro Apollos, kuhu La Fenice hooaeg oli üle kantud.

Esietendus tuli edasi lükata ka seetõttu, et Nello della Pietra rolli laulma pidanud bassilaulja Celestino Salvatori haigestus. Donizetti pidi rolli ümber kirjutama bariton Giorgio Ronconile. Esietendus algas ebaõnnestunult, sest esimene vaatus lõppes publiku vilekooriga. Edasi läks aga palju paremini ning lõpuks tunnistati teos nauditavaks. Kuid Donizetti oli häiritud ning kirjutas 1837. aasta kevadel Salvadore Cammarano abiga ooperi süžee ümber. Uus versioon esitati Aadria mere kuurordis Senigallias 31. juulil 1837. Ka selle tulemusega polnud maestro rahul ning võttis ette tundmatu libretistiga uue ümbertegemise. Kolmas variant kanti ette 19. mail 1838 Roomas; siis oli peaosas primadonna Giuseppina Strepponi, kellest sai hiljem Verdi abikaasa. Lõpuks esitati ooper Donizetti parandustega 30. septembril 1838 Napolis, kuid tingimusel, et Pia ooperi lõpus ei sure. Napoli kümne etenduse jooksul ei võetud seda aga eriti hästi vastu. Ooperit etendati edaspidi ka Milanos, Firenzes ja veel mitmes Itaalia linnas, lisaks Barcelonas (1844), Lissabonis (1847) ja Maltal (1854). Seejärel langes Pia lugu unustusse.

3. septembril 1967 toodi teos lavale Siena Teatro dei Rinnovatis ning järgmisel aastal lavastati Bolognas. Seda on esitatud ka kontsertetendusena Londonis (1978), La Fenice laval (2005), Inglise Touring Opera poolt (2016) ja USA Spoleto festivalil (2018).

Helisalvestised pärinevad aastatest 2004 ja 2005.

Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

  • Pia (sopran) – Nello naine
  • Ghino degli Armieri (tenor) – Nello nõbu
  • Nello della Pietra (bariton)
  • Ubaldo (tenor) – Nello teener
  • Piero (bass) – erak
  • Lamberto (bass) – Pia vana teener
  • Rodrigo de´ Tolomei (kontraalt) – Pia vend
  • Bice (sopran)

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub 1260 Siena ja Maremma vahelises piirkonnas ja Roomas ning räägib Nello della Pietra noore ja truu naise Pia de’ Tolomei raskest saatusest, kes langeb Nello onupoja Ghino degli Armieri metsiku armastuse ohvriks. Kui neiu Ghino lähenemiskatsed taga­si lükkab, punub Ghino tema vastu intriigi, öeldes Nellole, et naine petab teda. Nello usub seda ja süüdistab Piat, et too on abielu rikku­nud oma noorema venna Rodrigoga, kes on ühe öö varjunud Pia juures, kui põgenes gibelliinide käest, kelle juhiks on Nello ise. Rodri­go põgeneb taas, kui tema salajane kohtumine õega ilmsiks tuleb. Nello annab käsu Pia vangi võtta ja tappa, kui ta peaks ise langema lahingus gvelfidega, keda juhib Rodrigo. Ghino pakub Piale vabadust, kuid Pia kinnitab, et on oma mehele truu ja kohtus Rodri­go­ga vaid kui vennaga. Ghino saab ise võitluses surmavalt haavata ja tunnistab, et ta on Piat asjatult süüdistanud. Nello tormab Pia juurde, kuid jääb hiljaks, sest naisele on juba mürki antud. Pia soovib enne surma, et Nello ja Rodrigo ära lepiksid.

Muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

- Ubaldo ja Ghino duett „Signor giungi opportuno”

- Ghino kavatiin kooriga „Non può dirti la parola”

- Pia aaria „O tu che desti il fulmine”

- Pia aaria „Sposo, ah! Tronca ogni dimora”

- Nello ja Ghino duett „Parea celeste spirito”

- Pia ja Ghino duett „Ti muova il gemito dell’innocente”

- Nello, Piero ja Ghino tertsett kooriga „Fragor di spade”

- Koor „Qui posa il fianco”

- Nello ja Ghino duett „È men fero, meno orrendo”

- Rodrigo kavatiin „Mille volte sul campo d'onore”

- Rodrigo aaria „Ahi! Sì barbara minaccia”

- Ghino ja Pia duett „Morte o colpa? Tu ben sai”

- Koor „Il mugghiar di sì fera procella”

- Nello aaria „Lei perduta, in coro ascondo”

- Ubaldo, Pia, Nello ja Rodrigo kvartett kooriga „Ah! Di Pia...che muore...e geme”

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • William Ashbrook.Donizetti and His Operas. Cambridge University Press, 1982
  • Tiit Made. Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2012
  • Opera Rara. Donizetti "Pia d' Tolomei" CD, London, 2004