Ugo, Pariisi krahv

"Ugo, Pariisi krahv" (originaalis Ugo conte di Parigi) on Gaetano Donizetti ooper (tragedia lirica) neljas vaatuses Felice Romani libreto Hippolyte-Louis-Florent Bisi draama Blanche d’Aquitaine (1827) järgi. Esmaettekanne toimus 13. märtsil 1832 Milano Teatro alla Scalas. Rollide esmaesitajad olid Domenico Donzelli (Ugo), Giulia Grisi (Adelia), Giuditta Pasta (Bianca), Vincenzo Negrini (Folco), Felicita Baillou-Hillaret (Emma) ja Clorinda Corradi Pantanelli (Luigi).

Ajalugu

Pärast "Anna Bolena" edu võttis La Scala juhtkond keelu Donizettiga koostööd teha maha. Tüli oli tekkinud 10 aastat tagasi seoses ooperi "Chiara e Serafina" lavastamise erimeelsustega. Telliti lugu ammuste aegade Prantsusmaa trooni ümber käinud intriigidest. Libretot näinud Austria-Ungari tsensuur sekkus jõuliselt. Kästi kärpida teksti nii, et peamise intrigeerija Falco ja kuningas Lotario mürgitanud Emma tegevus ooperis ei kajastuks. Seda seal ei olegi. Ooperi lavaletoomise ajal oli libretist Felice Romani sunnitud libretot nii drastiliselt muutma, et lõpuks keeldus ta oma nime selle alla panemast.

13. märtsi esiettekanne ei pakkunud laialdast huvi. Vaatamata sellele, et solistide ansambel oli kõrgetasemeline. Peaosi esitasid tolle aja tipud Giuditta Pasta, Giulia Grisi ja Domenico Donzelli. Fiaskoks ajakirjandus ooperit ei nimetatud, kuid publiku kesine huvi sundis teatrit Donizetti ooperi pärast viit etendust mängukavast maha võtma ja asendama selle Donizetti kõige suurema konkurendi Bellini "Normaga", mis oli olnud esiettekandel mõni kuu varem ja ka külmalt vastu võetud, kuid vahepeal ülimenukaks saanud.

Oma elu hakkas aga elama ooperi edukaimaks muusikanumbriks osutunud Bianca sissetulekuaaria „Ah! quando in regio talamo" („Oh, kui kuninglikus talamuses”), mida primadonna Giuditta Pasta nimetas aria di baulle-ks ehk „kohvriaariaks" või lemmikaariaks, mida oli primadonnal alati võtta, kui kuskil mujal etenduses oli vaja publikule muljet avaldada. Seda ta tegi Anna Bolena etendustes, milleks oli faabulas ka vastav koht ette nähtud. Kui teine primadonna Fanny Persiani esitas 1835. aastal Pisas Bianca rolli, siis temalegi see aaria meeldis väga ja ta laskis Donizettil leida sellele hiljem ooperis "L'elisir d'amore" koha.

Nagu Donizettil oli oma ebaõnnestunud teostega kombeks hiljem talitada, et muusika raisku ei läheks, siis kasutas ta Ugo partituuri osi, avamängu ja pisut muudetud muusikalugusid, ooperites "Sancia di Castiglia" ja "Il furioso all'isola di San Domingo". Väiksemad tsitaate ja Ugo ideid leiab Marino Falierost, Pia de' Tolomeist ja Gabriella di Vergyst. Pärast Pisa (1835), Trieste (1835), Praha (1837), Madridi (1839), Ferrara (1840), Lissaboni (1846) ja Sassari (1847) lavastusi langes Ugo unustuse hõlma. See taaselustati alles 1977. aastal Londoni Opera Rara poolt, kes oli võtnud ülesandeks taasesitada Donizetti ammu unustatud oopereid. Ooper oli mängukavas ka 2003. aastal Bergamos Donizetti festivalil ja Catania Teatro Massimo Bellini repertuaaris.

Tegelased

- Ugo (tenor), krahv, kuninga regent

- Bianca (sopran), Akvitaania printsess, kihlatud kuningaga

- Adelia (sopran), Bianca õde

- Folco di Andiò (bariton), prints

- Emma (metsosopran), Lotariose lesk, kuninga ema

- Luigi V (kontraalt), Prantsusmaa kuningas

Süžee

Tegevus toimub 10. sajandi alguses Pariisis ja käsitleb Prantsusmaa trooni ümber punutavaid intriige. Olulised sündmused olid juhtunud juba enne ooperi algust. Kuninganna Emma oli aastaid varem mürgitanud oma abikaasa kuningas Lotario, et ta alaealine poeg Luigi pääseks troonile. Kuningannat õhutanud prints Folco meelehärmiks ei nimetatud teda kuningaks, vaid hoopis Luigi, kelle eestkostjaks (regendiks) määrati krahv Ugo. Ooper algab Luigi kroonimise päeval. Tseremoonia viiakse läbi Laoni lossis. Bianca on Ugosse armunud. Bianca ei tea, et krahv Ugo ja Bianca õde Adelia armastavad salaja teineteist. Kui Adelia lossi saabub, tunnistab ta Biancale tolle meelehärmiks, et tal on sügavad tunded Ugo vastu. Ugo korraldab nii, et Luigi (kuningas Louis V) ja Bianca kihluvad. Luigi ja tema ema Akvitaania printsessile ei meeldi. Bianca on armukade ja kuulutab avalikult, et armastab Ugot. Kuningas eeldab, et Ugo ei ole talle lojaalne ja laseb ta arreteerida. Bianca soovitab Ugol asuda kuningat kukutada soovivate sõdurite väljaastumist juhtima. Ugo keeldub ja aitab kuningal ülestõusu maha suruda ning pälvib Luigi täieliku soosingu. Ugo abiellub Adeliaga. Bianca võtab mürki. Emma sureb hiljem, olles šokeeritud sellisest sündmuste arengust.

Muusikalood

• Folco kavatiin „Vani voti!”
• ansambel „L’orifiamma ondeggi”
• Bianca kavatiin kooriga „Ah! quando in regio talamo”
• Bianca ja Adelia duet „No, no che infelice”
• Bianca, Adelia, Folco ja Luigi kvartett „Oh! supplizio!”
• Adelia, Ugo, Bianca, Luigi ja Folco kvintett „E giunto l’orribile”
• Bianca, Adelia ja Ugo tersett „Tu mi spingi”
• Bianca, Ugo ja Adele tertsett looriga „Tu lo sdegni?... parla... Forde”
• Bianca ja Adelia duett „Io lo vidi... ah! chi non l'ama?”
• Koor „Fatal ti fia”
• Ugo aaria „Non temete ov'io non temo”
• Ugo ja Adelia duett kooriga „Questo braccio, questo acciaro”
• Koor „Il suon dell'armi più forte echeggia”
• Luigi aaria „Prova mi dai, lo sento”
• Emma ja Bianca duett kooriga „Ah! tutto il mira”
• Finaali ansambel kooriga „Quando fia sgombro e libero”

Allikad

• William Ashbrook. Donizetti and His Operas, Cambridge University Press, 1982
• Tiit Made. Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
• Opera Rara. Donizetti Ugo, conte di Parigi, London, 1977