Nabucco

See artikkel räägib ooperist; gaasijuhtme kohta vaata artiklit Nabucco (gaasijuhe)

---

Kostüümijoonis esmalavastusele

Nabucco (Nabucodonosor) on Giuseppe Verdi kolmas ooper (dramma lirico), 4 v, Temistocle Solera libretole, mis põhineb piibliraamatutel Kuningate raamat, Jeremiah, Nutulaulu raamat ja Danieli raamat ning Antonio Cortesi balletil Nabuccodonosor ning Auguste Anciet-Bourgeois’ ja Francis Cornu draamal Nabuchodonosor (1836).

Tuntud suurepäraste kooride ning soprani jõulise karakteri poolest. Teos on olnud väljatulekust peale pidevalt populaarne, kuuludes teatrite standardrepertuaari. Seda teost on peetud Verdi kõige Risorgimento (taasülestõusmine) laadi teoseks. Tollane Itaalia ooperipublik võrdles oma poliitilist olukorda Babüloonia võimu all olevate juutide olukorraga. Verdi ooperit hakati käsitlema kui vabadusvõitluse sümbolit ja orjade koori „Va pensiero” selle hümnina.

Ajalugu

Nabucco loodi pärast rasket perioodi Verdi elus. Ooper Un giorno di Regno („Valitsemispäev”) oli läbi kukkunud. Verdi abikaasa Margherita Barezzi ja tema kaks üheaastast last Virginia ja Icilio olid surnud. Ooperi ebaõnnestumine ja perekondlik traagika ajendasid Verdit teatama, et ta keeldub täielikult muusikateoste komponeerimisest.

Pärast edukat esimest ooperit Oberto, conte di San Bonifacio oli La Scala impressaario Bartolomeo Merelli sõlminud Verdiga lepingu kolme ooperi kirjutamiseks. Esimene selle lepingu järgne oli „Valitsemispäev”. Pärast juhuslikku kohtumist Merelliga La Scala lähedal 1840. aasta talvel algas uue ooperi loomise 18-kuuline epopöa. Mainekas La Scala impressaario keelitas 27-aastast Verdit, et too võtaks ikkagi käsile uue ooperi komponeerimise ja kasutaks Temistocle Solera libretot Nabuccodonosor. Selle oli noor preisi helilooja Otto Nicolai tagasi lükanud. Verdi suhtus samuti tõrjuvalt ja viis libreto järgmisel päeval Merelli kontorisse tagasi. Ta ei tundnud teose ajaloolist tagapõhja, mis tekitaski tõrjuva suhtumise. Merelli ei nõustunud keeldumisega. Ta soovis, et Verdi teksti korralikult läbi loeks ning toppis tekstiraamatu Verdile taskusse ning saatis noore helilooja oma kabinetist välja ja pani ukse seestpoolt lukku.

Läinud koju, viskas Verdi tekstiraamatu hooletult lauale. See avanes kohalt, kus olid värsid „Va, pensiero sull’ali dorate” („Lenda, mõte, kuldseil tiivul”). Verdi jäi mõttesse. Need värsid meeldisid talle ning ta alustaski  komponeerimist just sellest koorist. Ta töötas aeglaselt ning ooperi partituur sai valmis 1841. aasta sügisel, kuid Merelli ei lülitanud esialgu seda alanud hooaja repertuaari. Verdi soovis, et Abigaille’i osa laulaks tollal kõrgelt hinnatud sopran Giuseppina Strepponi, kellele ta oli muusikat tutvustanud ning saanud kiitva hinnangu. Strepponi äratas nimeka baritoni Giorgio Ronconi huvi uue ooperi vastu. Ronconi oli see, kes mõjutas Merellit vahetama uue ooperina mängukavva planeeritava Alessandro Nini ooperi Odalisa Verdi Nabucco vastu. Proovidega saadi alustada alles 1842. aasta veebruari lõpus, kuna Strepponi oli seotud lepinguga Genovas. Tehti vaid 12 proovi.

Esmaettekanne toimus Nabuccodonosor nime all 9. märtsil 1842 Milano Teatro alla Scalas. Etendusel viibis ka Gaetano Donizetti, kes oli noore kolleegi oopusest vaimustuses. Esietendus ise oli triumfaalselt edukas, ehkki Strepponi tervis oli kehv ja ta polnud hääles. Just see ooper pani aluse Verdi patriootlikult meelestatud komponisti mainele, aga rajas ka tee Verdi ja Strepponi abieluni. Kuna hooaeg hakkas lõppema, mängiti ooperit vaid kaheksa korda. Kõik need olid  tohutult  edukad. Kui uus hooaeg 13. augustil 1842 avati, oli selle aasta lõpuks Nabucco olnud La Scalas ettekandmisel 57 korda. Paljud Itaalia ja välismaised teatrid esitasid ooperi kohe pärast väljatulekut. Veneetsia  La Fenice esitas teost 1842. aasta detsembris. 1843. aastal dirigeeris Viini esietendust Donizetti. Samal aastal lavastati teos ka Lissabonis ja Cagliaris. Ooperi ja selle peategelase nime  Nabucco  kasutati ühe versiooni kohaselt esimest korda Korfu San Giacomo teatri etendusel 1844. aasta septembris. Teine versioon väidab, et see toimus  Lucca Teatro del Giglios. Londoni Her Majesty's Theatre esitas 1846. aasta märtsis ooperit Nino nime all. USA-s ilmus see New Yorgi Astor Theatre repertuaari aprillis 1848.

Tänapäeval on Nabuccot maailma ooperimajades sageli ettekandmisel. See on olnud  New Yorgi Metropolitan Opera  repertuaaris (1960, 2001), Arena di Verona festivaliprogrammis (1981, 2007), Sydneys (1996), Viinis  (2001), Genovas (2004), Piacenzas (2004), Austria St. Margaretheni ooperifestivalil (2007), San Franciscos (1982), Sarasotas (1995, 2019), Londonis (1972, 1996, 2013), Chicagos (1997, 2016), Tokyos (1998). Buenos Aireses (2000), Baltimore'is (2006), Parmas (2008), San Diegos (2009), Tel Avivis (2010) ja Seattles (2015). Selle ooperiga on Milano Teatro alla Scala avanud oma ooperihooaja 1946, 1966 ja 1986. aastal. Eestis on Nabucco olnud Estonia mängukavas (1996). 2019. aastal esitas Nabucco Saaremaa ooperifestivalil Moskva Helikon-Opera. On olnud vaadata ka Itaalia saatkonna poolt vahendatuna “Tutto Verdi” programmi raames 2014. aastal kinos Artis.

Rollide esmaesitajad

-         Giorgio Ronconi (Nabucco),

-         Prosper Dérivis (Zaccaria),

-         Giuseppina Strepponi (Abigaille),

-         Corrado Miraglia (Ismaele),

-         Giovannina Bellinzaghi (Fenena),

-         Teresa Ruggeri (Anna),

-         Napoleone Marconi (Abdallo).

Dirigent ja esimene viiul oli Eugenio Cavallini. Klavessiinisolist esimesel kolmel etendusel Giuseppe Verdi.

Rollid

-         Nabucco (bariton),

-         Ismaele (tenor),

-         Zaccaria (bass),

-         Abigaille (sopran),

-         Fenena (sopran),

-         Baali ülempreester (bass),

-         Abdallo (tenor),

-         Anna (sopran).

Süžee

Tegevus toimub 587 e.m.a Jeruusalemmas ja Babüloonias. Babüloonia väed kuningas Nabucco (Nebukadnetsar II) juhtimisel on vallutanud Jeruusalemma. Ülempreester Zaccaria jätab rahu tooma tulnud Nabucco noorema tütre Fenena Jeruusalemma kuninga vennapoja prints ja endise Babüloonia saadiku Ismaele hoolde ja juhib rahva võitlema vaenlase vastu. Fenena ja Ismaele armastavad teineteist. Nende armastus sai alguse siis, kui Fenena aitas noormehel Babüloonia vanglast põgeneda. Ismaele soovib teha vastuteenet.

Ismaelesse on armunud ka teine Nabucco tütar Abigaille. Viimane lubab rahva päästa, kui Ismaele eelistab teda Fenenale. Ismaele ei võta seda ettepanekut vastu kinnitades, et ta ei suuda Abigaille´i armastada. Abigaille vannub kättemaksu.

Babüloonia sõdalased vallutavad templi. Zaccaria ähvardab Fenena tappa, kui Nabucco rüvetab nende templi. Ismaele päästab Fenena elu. Tempel hävitatakse ja juudi rahvas viiakse vangi. Selgub, et Abigaille ei ole Nabucco tütar, vaid orjatari laps. Ta vannub Nabuccole ja Fenenale kättemaksu. Baali suurpreester levitab juttu, et Nabucco on sõjas langenud, ja õhutab Abigaille’i võimu haarama. Kuid Nabucco naaseb ja kuulutab ennast jumalaks. Kuid tal rebitakse kroon peast ja see toob kaasa mõistuse kaotuse. Abigaille asub Babüloonia troonile. Ta sunnib hullunud kuningat alla kirjutama oma tütre ja heebrealaste surmaotsu­sele. Kui Nabucco mõistus hetkeks selgineb, palub ta Abigaille’ilt armu.

Kuninganna on halastamatu. Zaccaria kuulutab Babüloonia lõppu. Iisraellased igatsevad Eufrati jõe kaldal oma kodumaad. Ülempreester Saccaria manitseb neid  uskuma, et Jumal hävitab Babüloonia. Nabucco näeb, kuidas Fenena hukkamisele viiakse. Ta palub heebrea jumalalt andestust oma pattude eest ja saab mõistuse tagasi. Kuninga vana väepealiku Abdallo juhtimisel kogutakse uued väed. Nabucco päästab tütre ja heebrealased. Babüloonia rippuvates aedades teatab Nabucco, et ehitab uuesti üles Jeruusalemma templi. Ta käsib hävitada Baali ebajumala kuju. Tema sõnade peale kukub iidoli kuju postamendilt maha ja puruneb tükkideks. Iisraellased on nüüd vabad. Kõik kiidavad Jehoovat. Sõdurid toovad Abigaille´i rahva ette. Abigaille võtab mürki. Ta palub Fenenale andestust ning Jumalalt halastust ning sureb. Zaccaria kuulutab Nabucco Jumala sulaseks ja kuningate kuningaks.

Muusikalood

- koor „Gli arredi festivi giù cadano infranti”,

- Zaccaria palvus „Vieni, o Levita - Tu sul labbro de' veggenti”,

- koor „È l’Assiria una regina”,

- Nabucco ja Abigaille duett „Donna, chi sei? - Oh, di qual onta aggravasi”,

- Heebrea orjade koor „Va, pensiero sull’ali dorate”,

- Zaccaria kabaletta „Come notte a sol fulgente”,

- Abigaille’i, Fenena ja Ismaele tertsett „Io t’amava! Una furia è quest’amore”,

- sekstett „Tremin gl’insani del mio furore!”,

- sekstett kooriga „Mio furor, non più costretto”,

- Abigaille’i aaria „Anch’io dischiuso un giorno”,

- Nabucco, Zaccaria ja Abigaille’i tertsett „Chi mi toglie il regio scettro?”,

- Nabucco ja Abigaille’i duett „Donna, chi sei?”,

- Zaccaria aaria kooriga  „Del futuro nelbuio discemo”,

- Nabucco aaria „Dio di Guida!”,

- Abigaille’i aaria kooriga „Su me morente esanime”,

- ansambel kooriga „Viva Nabucco! - Immenso Jeovah”.

Allikad

• Harewood, Earl . Kobbe’s Complete Opera Book (London, 1987),
• Osborne, Charles. The Complete Operas of Verdi (London, 1992),
• Made, Tiit. Ooperimaailm, II köide (Tallinn, 2002).