Teatri mugavused ja ebamugavused

"Teatri mugavused ja ebamugavused" (originaalis Le convenienze ed inconvenienze teatrali) on Gaetano Donizetti koomiline ooper (dramma giocoso või opera buffa) kahes vaatuses Domenico Gilardoni libretole, mis lähtub Antonio Simeone Sografi näidenditest Le convenienze teatrali („Teatri mugavused”, 1794) ja Le inconvenienze teatrali („Teatri ebamugavused”, 1800). Teksti koostamisel osales aktiivselt ka Donizetti.

Versioonid ja esitajad

Ooper oli algselt ühevaatuseline farss (farsa) pealkirjaga Le convenienze teatrali („Teatri mugavused”) samanimelise näidendi ainetel. Algversioon oli secco retsitatiividega ja esietendus toimus Napoli Teatro Nuovos 21. novembril 1827. Donizetti töötas algvariandi ümber lisades muusikalise saatega retsitatiivid ja teise vaatuse näidendi Le inconvenienze teatrali materjalide alusel. See versioon kahe näidendi nimed kokkupanduna esietendus Milano Teatro alla Cannobianas 20. aprillil 1831. Mujal esitati ka pealkirjadega Viva la Mamma ja Viva la Diva.

Napoli teatris oli tollal tavaline kirjutada originaalooperitesse sisse üks Napoli dialekti kõnelev tegelane. Ooperi algvariandis oli selleks Mamma Agata travestialise rolliga, mida esitas ülipopulaarne Napoli buffo bass Gennaro Luzio. Teised algvariandi rollide esmaesitajad olid Giuditta Grisi (Corilla), Cesare Badiali (Procolo), Giuseppe Giordano (Guglielmo) ja Vincenzo Galli (Cesare). Dirigeeris Nicola Festa.

Kuna Napoli dialektis dialoogi farsa tüüpi ooperis oli pea võimatu edukalt lavastada Itaalia teistes piirkondades, siis revideeritud 2-vaatuselises variandis seda dialekti ei kasutatud, vaid asemele tulid secco retsitatiivid. Uues variandis esitasid rolle Fanny Corri-Paltoni (Daria), Minieri (Procolo), Giuseppe Frezzolini (Agata), Virginia Eden (Luigia), Marietta Gioja-Tamburini (Dorotea), Giuseppe Giordani (William), Luigi Fioravanti (Biscroma) ja Giovanni Battista (Prospero).

Ajalugu

Donizetti käsitleb selles ooperis tollase teatriäri üldiste iseärasuste kõrval ka olukordi lava taga ja laval. See on üsna vaimukas pastišš Itaalia teatri tavadest, lauljate vahelisest „jõudude vahekorrast” ja nende õigustest teatris. Käsitletakse asjaolusid, mida võisid endale lubada primadonnad ja teise astme sopranid, kelle nimi ja kui suurelt pidi olema ooperi plakatil, kuidas primadonnast laulja toetas oma tuttavaid või oma lauljast abikaasat, mil moel pidi helilooja arvestama lauljate võimetega jne. Paika oli pandud ooperi muusikaline ülesehitus. Omavahelise võitluse momendiks oli, kes lõpetab ooperi. Kas see on koor või ansambel või solist. Kui solist, siis kas primadonna või juhtiv tenor.

Muusikalisel tasandil karikeeris Donizetti Rossini ajastu tõsise ooperi stiili, aariate ilutsemist, dramaatiliselt üles ehitatud ansambleid ja sageli kasutatavaid sõjaväemarsse. Mamma Agata tegelaskuju sissetoomine ironiseeris asjaolu, et kastraadid esitasid naiste rolle ja „põlvpükstes” kontraaltid meeste osi. Mamma Agata rolli esitas buffo bass.

Ooper oli Napolis üliedukas, seda mängiti mitu aastat järjest paljudes Itaalia teatrites. 1831. aastal kuulis seda Teatro del Fondos Hector Berlioz ja leidis, et tegemist on äärmiselt lõbusa teosega. Mängiti ka Viinis (1840) ja Milanos (1842). 1845. aastal planeeris Donizetti teha sellest veel kolmanda variandi, kuid olles juba raskelt haige, ei tulnud sellest plaanist midagi välja. 19. sajandi keskel oli ooper teatrite mängukavadest kadunud ja langenud unustusse. Ilmus uuesti teatrilavadele 1963. aastal Sienas. Seda esitati peamiselt pealkirja Viva la Mamma all. Lavastusi on olnud Terre Hautes (1966), Münchenis (1969), Inglismaal (1969, 1972, 1976), Monte Carlos (2004), Milanos (2009), Prahas (2017) ja Buxtonis (2022).

Tegelased

Kahe-vaatuselise variandi järgi on tegelasteks:

- Daria Scortichini (sopran), primadonna

- Procolo Cornacchia (bariton), Corilla abikaasa

- Luigia Scannagalli (sopran), teine sopran

- Agata Scannagalli (buffo bass), Mamma Agata, Luigia ema

- Dorotea Frescopane (kontraalt), kastraat

- William Antolstoinoloff (tenor), saksa tenor

- Biscroma Strappaviscere (bass), helilooja

- Prospero Sarsaparilla (buffo bass), poeet, libretist

- Impressaario (bariton)

- Teatriinspektor (bass)

Süžee

Teise variandi järgi.

Tegevus toimub 1820. aastatel või 1830. aastate alguses Itaalia provintsiteatris, kui Itaalia teatrites valitses „Rossini ajastu”. Keskpärane ooperitrupp valmistab lavale toomiseks ette uut ooperit Romulus e Ersilia ja põrkub kokku paljude takistustega. Primadonna Daria surub end oma abikaasa Procolo toel pidevalt esiplaanile. Kui teda takistatakse, keeldub proovi tegemast. Saksa tenor William ei oska peast sõnu, ei saa pihta meloodiale ja laulab kohutavalt kohmakalt. Helilooja ja libretist on pidevalt eriarvamustel. Primadonna keeldub Luigiaga duetti laulmast. Kohale ilmunud Luigia ema, muutub heidab jultunult Dariale ette tema minevikku, mil praegune primadonna oli nii kehv pirukamüüja kui ka halb koorilaulja. Daria abikaasa Procolo loeb ette tema naisele osaks saanud rahvusvahelised autasud. Olukord muutub hullemaks, kui Agata nõuab oma tütrele Luigiale soolo aariat ning esitab ka üksikasjalikke nõudmisi aaria muusikalise seade kohta. Daria vaidleb tema õigusi kahtluse alla seadnud Romulust mänginud näitlejanna Doroteaga, kes seepeale lahkub vihaselt teatrist. Tema järel lahkub ka saksa tenor William. Resoluutne Agata leiab Romolo vabaks jäänud osa täitmiseks kiiresti väljapääsu ja võtab rolli enda täita. Kõik teavad, et tema hääl on selleks liiga sügav, kuid peaasi, et roll oleks taas hõivatud. Kui Agata harjutab duetti teatrisse naasnud saksa tenoriga, puruneb Agata krae ja ta keeldub tenoriga koos laulmast. Primadonna abikaasa Procolo pakub end tenori asendajaks.

Uut elevust tekitab impressaario kiri Luigiale, mis solvab Agatat. Kirja üle vaieldakse tuliselt. Lõpuks ei taha keegi proove jätkata. Primadonna kurdab, et tal on halb enesetunne. Teatriinspektor kasutab viimases hädas halastamatut vahendit ja kutsub sandarmid. Agata saab õigust. Ta tunneb end Itaalia ooperitaeva uue tähena. Seetõttu nõuab impressaariolt kopsakat ettemaksu. Impressaario keeldub. Uute esitajatega kokku klopsitud proov on äärmiselt kehva tulemusega. Helilooja ja libretisti meelehärmiks nõuab primadonna vahetult enne proovi lõppu ootamatult süžeevahetust, et saaks enne viimast etteastet kauem puhata. Siis tülitsetakse selle üle, kuidas lõpuks lavalt maha saada. Tehakse kõige absurdsemaid ettepanekuid. Järsku tuleb uudis, et linnavalitsus on tühistanud igasuguse rahalise toetuse teatrile ning keelanud tüki esitamise. Kõik on meeleheitel ja impressaariol ei jää muud üle, kui öö varjus linnast põgeneda.

Muusikalood

• Ansambel „Cori, attenti e a tempo entrate”
• Guglielmo aaria „Ah! Tu mi vuoihi”
• Agata kavatiin „"Mascalzoni! Sfaccendati!"
• Procolo aaria „Che credete che mia moglie”
• Corilla ja Agata duett „Ch'io canti un duetto”
• Guglielmo, Agata ja Biscroma tertsett „Per me non trovo calma”
• Corilla kavatiin „E puoi goder, tiranno”
• Impressaario ja Agata duett „Senza tanti komplimenti”
• Agata romanss „Assisa a piè d'un sacco”
• Triumfimarss kooriga „Viva il grande Romolo”
• Ansambel kooriga „Nell'aria si avana”
• Matusemarss kooriga „Ecco nato un altro intoppo”

Allikad

• Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, and Bellini, Portland, Amadeus Press, 1994
• Stanley Sadie's (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera, Vol. One. London, 1998
• William Ashbrook. Donizetti and his Operas, Cambridge University Press, 1982
• Bella Voce. Gaetano Donizetti Le convenienze ed inconvenienze teatrali CD, Chicago, 1976