Raevukad San Domingo saarel

Allikas: Vikipeedia

"Raevukad San Domingo saarel" (originaalis "Il furioso all'isola di San Domingo") on Gaetano Donizetti ooper (semiseria) kahes vaatuses Jacopo Ferretti libretole Miguel de Cervantes Saavedra "Don Qui­jote" I osa 23.–27. peatüki (1605) järgi.

Esmaettekanne toimus 2. jaanuaril 1833 Rooma Teatro Valles. Rollide esmaesitajad olid Marianna Franceschini (Marcella), Ferdinando Lauretti (Kaidamà), Elisa Orlandi (Eleonora), Giorgio Ronconi (Cardenio), Lorenzo Salvi (Fernando) ja Filippo Valentini (Bartolomeo).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast "L'elisir d'amore'i" edu Milanos 12. mail 1832 lahkusid Donizetti ja tema naine Virginia Rooma. Mõni nädala pärast saabumist Rooma sõlmis Donizetti Teatro Valle impressaarioga lepingu "Il furioso" komponeerimiseks. Seejärel pöördusid Donizettid tagasi tollasesse alalisse elupaika Napolis. "Il furioso" libreto esimene osa sai valmis augustis ning kohe algas ka komponeerimine. Novembris reisis maestro valmis esimese vaatusega ja peaaegu valmis teise vaatusega Rooma.

Esiettekanne oli väga edukas. Tegemist on tüüpilise pooltõsise melodraamaga, kus järsult vahelduvad pateetilised ja koomilised stseenid. Cardenio rolli partii oli Donizetti esimene suurem baritonipartii, mida esietendusel esitas tollal 23-aastane Giorgio Ronconi, kes tituleeriti hiljem sajandi esimeseks suureks baritoniks. Seetõttu oli sellel ooperil oluline tähtsus baritoni vokaalse tüpoloogia määratlemisel teistele bel canto heliloojatele, sealhulgas Verdile.

Koos "Linda di Chamounix'ga" on "Il furioso" Donizetti pooltõsiste ooperite (semiseria) žanris olnud kõige edukam. Seda esitati pärast väljatulekut Milanos (1833, 1835), Parmas (1834), Veneetsias (1834), Bolognas (1835), Napolis (1836) ja mujal. Kokku 70 lavastust paljude Itaalia linnade ooperiteatrites ning vähemalt 25 lavastust mujal Euroopas (Barcelona, Lissabon, London, Brüssel ja mujal). 19. sajandi teisel poolel olid veel üksikud lavastused Pariisis (1862), Piacenzas (1876) ja Triestes (1889), misjärel teos langes ooperiteatrite repertuaaridest välja, kuna oma ekstsentrilise dramaturgilise ülesehituse poolest oli liiga kaugel tollastest standarditest.

"Il furioso" ilmus unustusest kaasaegsetele teatrilavadele 1958. aastal Siena lavastusega. Järgnesid ettekanded Spoleto festivalil (1967), New Yorgis (1979), Washingtonis (1979), Londonis (1979), Philadelphias (1982), Savonas (1987), Gelsenkirchenis (2006) ja Bergamo ooperifestivalil (2013).

Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

  • Cardenio (bariton), raevukas
  • Eleonora (sopran), tema naine
  • Fernando (tenor), Cardenio vend
  • Bartolomeo (bass)
  • Marcella (sopran), tema tütar
  • Kaidamà (buffo bass), Bartolomeo mustanahaline teener

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub Kariibi mere Santo Domingo saarel määramata ajal, kuhu Cardenio on meeltesegaduses aegu tagasi põgenenud oma truudusetu abikaasa Eleonora meestejahtimisest häirituna. Mõistuse kaotanud Cardenio elab seal oma teenri Bartolomeo ja tütre Marcella valvsa hoolitsuse all. Cardeniot hirmutab aga argliku teenri Kaidamà nägemine, keda ta arvab olevat tema juurde naasnud abikaasa. Pärast aastatepikkusi Cardenio otsinguid leiab Eleonora Cardenio Santo Domingo saarelt, kuhu ta on sattunud pärast laeva­hukku. Teise laevaga sattub samas tormi kätte Cardenio vend Fernando. Mõlema ema saatis Fernando venda otsima, et ta koju tuua, kuna ema tahab enne surma oma poega näha. Ka Fernando on venda otsides aru kaotanud. Eleonora püüab Cardeniole läheneda, kuid too läheb marru ja püüab naist pistodaga surmata. Fernando päästab Eleonora, kuid naine armub hoopis Kaidamàsse. Mõne aja pärast tunneb ta, et armastab siiski Cardeniot ja püüab talle mõistust tagasi tuua. Meeleheitele viidud Cardenio langeb sügavasse masendusse ja plaanib enesetappu. Eleonora tunnistab pisarates oma süüd ja Cardenio teeb ettepaneku, et mõlemad tapaksid end ise püstolilasuga. Kui Eleonora surub püstoli oma südame kohale taastub Cardenio mõistus ja ta annab naisele andeks. Paar jääb vastastikuses armastuses saarele elama.

Muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

  • Marcella kavatiin „Ferme il mar, lontan lontano”
  • Marcella ja Bartolomeo duett kooriga „A quello squallido”
  • Koor „Ahi, sciagura!”
  • Eleonora aaria „Vedea languir quel misero”
  • Cardenio aaria „Tutto è velen per me!”,
  • Fernando aaria „Sì, questo è il lido”
  • Cardenio ja Eleonora duett „Rapito in un’estasi”
  • Bartolomeo ja Marcella duett „So per chi. Sempre pietose”
  • Kaidamà kavatiin kooriga „Per obbedirvi rapido...”
  • Cardenio kavatiin „Raggio d'amor parea”
  • Marcella, Bartolomeo, ja Kaidamà stretta kooriga „A quello squallido”
  • Eleonora kavatiin kooriga „Vedea languir quel misero”
  • Cardenio ja Kaidamà duett „Taceva e mi guardava”
  • Koor „Ecco alfin l'onde tranquille”
  • Fernando kavatiin „Al mio desir s'oppose”
  • Ansambel „Che il sorriso mio primiero”
  • Koor „Là non v'è / Neppur qui”
  • Cardenio ja Eleonora duett „Pietà! T'inganni”
  • Koor „Più da temer non v'è”
  • Fernando aaria „La ragion che avea perduto”
  • Cardenio ja Kaidamà duett „Fu l'orror dei tradimenti”
  • Eleonora aaria kooriga „Nel piacer di questo dì”

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • William Ashbrook. Donizetti and his Operas, Cambridge University Press, 1982
  • Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
  • Bongiovanni. Gaetano Donizetti Il furioso nell’isola di San Domingo CD, Bologna, 1987