Soome ajalugu
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Soome ajalugu on ülevaade tänapäeva Soome ajaloost.
Soome ajalugu loetakse algusega 12. sajandist, sest sellest ajast on pärit esimesed kirjalikud dokumendid Soome kohta, kus 1150. aastail Edela-Soomes toimus esimene ristiretk. Sellele eelnenud aega aga nimetatakse Soome eelajalooks, suurem osa Soome riigi koosseisu kuuluvast territooriumist kuulus keskajast kuni Põhjasõjani Rootsi kuningriigi koosseisu. Aastatel 1809–1917 kuulus Soome Venemaa keisririigi koosseisu autonoomse Soome suurvürstiriigina. Soome iseseisvus 1917. aastal.
Soome esiaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed alalise asustuse jäljed pärinevad Antsülusjärve ajast ja rauaajast. Nii on Loode-Soome aladelt leitud jälgi [1] Muilamäe asulakohast ajast u 10 500 aastat tagasi, Lappeenranta Joutseno lähedalt ja Saarenoja asulakohast u 10 700 aastat tagasi (u 8600–8500 eKr).
Soome ristiusustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Arheoloogilised leiud näitavad juba ristiusustamiseelsest ajast pärinevaid kristlikke mõjutusi Soome edelaosas (suhted Rootsiga) ja kaguosas (suhted Novgorodiga).
Soomlaste hõimude asuala oli Lõuna-Soomes (Päris-Soome), Karjala kannasel ja Laadoga järve põhjaosas elasid karjalased ning Kesk-Soomes ja Põhja-Soomes saamid. 12.-13. sajandil laiendas Novgorodi vabariik oma riigi ja maksualuseid piirkondi, vadjalaste ja isurite alasid ka saamidega asustatud aladel. Novgorodi rüüstesalgad allutasid ja maksustasid saamid Põhja-Karjalast kuni Valge mereni, Põhjalaheni ja Koola poolsaarel. Skandinaavia poolsaare põhjaosas Finnmargis põrkusid Novgorodi huvid kokku Norra kuningate huvidega, kes samuti maksustasid saame.
Rootsi[muuda | muuda lähteteksti]
Soome alade 700-aastane seotus Rootsiga algas Rootsi valitseja Eriku alustatud ristiusustamisega. Kuid kuna Soome asus strateegilist tollases geopoliitilises situatsioonis tähtsust mitteomavas piirkonnas, siis vallutasid Soome rootslased, kelle kujunev riik oli kujuneva Euroopa tsivilisatsiooni südamikust (Lübeck ja Saksa-Rooma riik) kaugemal.
Rootsi Soome-vallutus algas Esimese ristiretkega, mis pärimuse järgi leidis aset aastal 1155, mille tulemusena vallutati Rootsile kõige lähemal üle Põhjalahe Edela-Soomes olev ala, mis aga formaalselt kinnistus Edela-Soome Rootsi külge alles 1220. aastail. 12. sajandi lõpul toimus teisigi väiksemaid sõjakäike Soome, teine ristiretk leidis aset alles 13. sajandi teisel veerandi, pärast Eesti allutamist ja kolmas 1293. aastal, mil rajati ka Viiburi linnus.
Soome piirkonna väikest tähtsust võrreldes teiste ristisõdade käigus hõivatud piirkondadega kinnitab ka asjaolu, et 12.-13. sajandi vahetuse paiku, oli Eesti ja Soome territooriumite elanikkond laias laastus pöördvõrdeline praegusega. Soome elanikkonda XII sajandi lõpul hinnatakse viiekümnele tuhandele, Eesti omast arvatakse, et seda oli kolm-neli korda rohkem. See tähtsusetus on leidnud väljenduse ka arheoloogilises materjalis. Soome territooriumilt leitud idamüntide hulk piirdub tuhande kuuesajaga, neistki 4/5 Ahvenamaa saartelt, mitte mandril. Eesti ala vastavaid leide tähistab ligi neli korda suurem arv – 6000[2].
Pikemalt artiklites Esimene Rootsi ristiretk, Teine Rootsi ristiretk ja Kolmas Rootsi ristiretk
Taani[muuda | muuda lähteteksti]
Kõiki Soome tehtud sõjaretki ei nimetata ristisõdadeks, näiteks taanlaste 1191. ja 1202. aasta sõjakäigud Soome.
1209 otsustas Rooma paavst anda taanlastele, Lundi peapiiskopile, õiguse määrata Soome oma piiskop ja nimetada ametisse preestreid selle eest, et taanlased on pööranud kristlusse Läänemere põhjakalda rahvaid.
1216 andis paavst bulla ka Rootsi kuningale: alad, mida Rootsi kuningad piiskoppide toel on Soomes juba vallutanud, ja need, mida nad edaspidi vallutavad, allutatakse Rootsi kirikule ehk Uppsala peapiiskopile.
13. sajandi alguses algas Soome massiline ristiusustamine, milles rootslased konkureerisid Novgorodiga. Rootsi palus selles paavstilt abi. Järgmine oluline etapp oli Thomase määramine Soome piiskopiks ja ta kanoonikuks nimetamine Uppsalas paar aastat enne Soome tulekut. Thomas lõpetas hämelaste ristiusustamise. 1229 avaldas paavst bulla, kus vastandas läänerooma ja idarooma kiriku võitlust ning keelustas abi paganatele ja venelastele. Soomet nimetati selles paavsti kaitse all olevaks alaks. Väidetavalt oli ka 1229 paavsti bulla taga. 1232 määrati Soome paavsti legaat Balduin, kes kuulutas, et venelaste ja paganatega läbirääkimisi pidada ei tohi ning rahu võib sõlmida vaid tema nõusolekul. Ta kutsus ka Saksa ordu mõõgavendi üle lahe Soome nende ristisõda jätkama, kuid need ei nõustunud.
1236–1237 toimus hämelaste ülestõus reaktsioonina nende kohtlemisele katoliku kiriku poolt. Selle taga olid väidetavalt Novgorodi ässitused. Vastuseks sellele tungisid rootslased ja sõjakäigus osalevad soome hõimud Novgorodi maadele (Ingerimaale). 1240 toimus Neeva jõel lahing, kus rootslased said lüüa. 1242 võitsid Aleksander Nevski juhitud vene väed Peipsi järvel Liivi ordu vägesid. Nende lahingutega pandi läänerooma kiriku edasitung itta seisma. Thomas kummastki sõjakäigust osa ei võtnud, kuid astus nende ebaõnnestumise järel tagasi ja lahkus 1245 Soomest.
Soome Rootsi kuningriigi koosseisus[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Rootsi ajalugu
Ajalooliselt loetakse Soome Rootsiga liidetuks Birger Jarli juhitud Teise ristisõja tulemusel 1238/1249–1250, mille käigus ta alistas hämelased, pani aluse Häme kindlusele ning liitis Hämemaa ja Päris-Soome lõplikult Rootsiga. 1284. aastal nimetati esimeseks Soome hertsogiks Birger Jarli poeg Bengt
Rootsi keel sai peamiseks valitsus- ja hariduskeeleks, soome keel jäi talurahva ja kohalike kohtute kasutatavaks.
13. sajandil oli Vene aladel mongolite kallaletungide aeg ja ka Novgorodi vabariigi võim vähenes. Rootsi üks juhte Tyrgils Knuttson (Rootsi kuningas (1290–1319) Birger Magnussoni valitsusaja algusaastate aegne regent) otsustas, et ebaselgus Soome lahe idasopis tuleb lõpetada: tuleb kontrollida Neeva veeteed. Enne Neeva suudmesse jõudmist toimus 1293 sõjakäik Karjalasse, mille oluliseks tulemusena rajati Viiburi. Esialgu oli rootslaste sõjategevus edukas: nad suutsid hõivata Käkisalmi kindluse ning liitsid valdustega Karjala: Äyräpää (Огребу), Jääski (Яаски, rootsi Jäskis) ja Savo (Севилакша, rootsi Savolax) pogostid. Nad alustasid sõjategevust Neeva suudmealal uuesti 1300. aastal, kui rajati ka Landskrona linnus, kuid seda ei oldud võimelised hoidma. Kindluse ehitajaid tabas skorbuut, Lisaks ei soosinud poliitiline olukord rootslasi: sakslased ei tahtnud, et nende kaubatee oleks kellegi teise kontrolli all. Rootslaste jõud rauges, Novgorodi väed vallutasid Käkisalmi tagasi, kuid Viiburi jäi Rootsi võimu alla Põhjasõjani.
Novgorodi ja Rootsi vahel sõlmiti Saksa kaupmeeste vahendusel 1323. aastal venelaste uues piirikindluses Pähkinäsaaris (Nöteborg) Pähkinäsaari rahu. Sellega kinnitati Karjala jagunemine kahe riigi vahel ja see lõpetas piirialade iseseisvuse. Pandi paika piir: see algas Systerbäcki, vene keeles Sestra) jõest (hilisem Rajajoki) ning läheb edasi üle Karjala kannase Saima järveni ja Savo järvede alale. Piir tuli Botnia lahe äärde. Rahuga lubasid rootslased ühtlasi, et sissepääs Neeva jõe suudmesse jääb puutumata ja et Viiburist edasi uusi kindlustatud tugipunkte ei ehitata. Selle rahuga sätestatud piir jäi püsima kuni 1595. aasta Täyssina rahuni.
Keskaja lõpuks oli Soomes vaid kolm linna: asehalduri asukoht Turu (linnaõigused 1229. aastast) (soome keeles Turku; rootsi keeles Åbo) Soome edelarannikul Aura jõe suudmes; Viiburi (1403) (soome Viipuri, rootsi Viborg) Karjala kannasel Soome lahe rannikul ja Helsingi (1550), mis rajati kuningas Gustav I Vasa poolt vastukaaluks Rootsi kaubandust Venemaaga pärssivale Hansa Liidu ühe idapoolseimale kaubanduslinnale Tallinnale, Soome lahe põhjakaldale Vantaa jõe suudmesse.
1523. aastal Rootsi kuningaks kroonitud Gustav I Vasa viis lõpule ligikaudu sajandi toimunud rootslaste vabadusvõitluse ja likvideeris Kalmari uniooni, milles domineeris Taani. Reformatsiooni käigus riigistatud kiriku maavaldused tagasid Rootsile tugeva majandusliku aluse. Gustav I Vasa valitsemisajal vabanes Rootsi Hansa Liidu majanduslikust ülemvõimust, loodi oma sõjalaevastik ja pandi alus riigi sõjalisele võimsusele.
16. sajandi keskel avaldas Mikael Agricola, kes oli soome kirjakeele rajaja ja üks tähtsamaid reformatsiooni edendajaid Soomes, esimesed soomekeelsed kirjateosed. Kuna tol ajal aga puudus ühtne soome kirjakeel, mis oleks olnud kõikjal Soomes mõistetav, asus Agricola seda välja töötama. Tema esimene raamat oli "ABC-Kiria", mis oli aabits ja katekismus. 1550. aastal rajas Rootsi kuningas Gustav I Vasa vastukaaluks Tallinnale Vantaanjoe suudmesse Helsingi linna.
Kui Gustav I Vasal õnnestus suuremaid sõdu vältida, siis tema pojad sekkusid aktiivselt Läänemere idakaldal puhkenud Liivi sõtta (1558–1583), kasutades baasina Soomet, ning Erik XIV võttis 1561. aastal vastu Põhja-Eesti aadlike ja Tallinna linna ustavusvande, kes otsisid luterlikult Rootsilt toetust Moskva tsaaririigi vägede vastu.[3] Johan oli poolakatega heades suhetes ja kosis Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarina Jagellonica, kellele ta vend Poola kuningas Zygmunt II August andis kaasavaraks 1558. aastal Liivimaa ordu poolt panditud linnused Liivimaal Ruhja, Asti, Härgmäe, Trikata, Helme ja Karksi. Erikule Johan III iseseisvus ei meeldinud ja ta kutsus Johani Stockholmi. Johan keeldus, mispeale Erik XIV vägi vallutas 1563 pärast piiramist Turu ja Johan III vangistati koos oma naisega, Turu kindlusesse Soomes. 1568. aasta septembris sundis Johan, Eriku troonist loobuma ja sai ise Johan III nime all uueks Rootsi kuningaks.
- Pikemalt artiklis Soome keskaeg
Johan III valitsusajal (1568–1592) õnnestus koostöös Poola riigiga Vene väed välja tõrjuda ja 1583 tuli Venemaal Pljussa vaherahuga nõustuda Põhja-Eesti alade kuulumisega Rootsi riigile ning Soome ja Eesti kuulusid ühise valitseja, Rootsi kuninga võimu alla.
1581. aastast võttis Johan III endale Soome suursuurvürsti tiitli ja 1581. aastal moodustati Soomest, halduslikult Soome suurhertsogkond, mille valitsejaks oli Soome suurhertsog ja Rootsi kuningas Johan III. Soome eraldamise järel Rootsist, moodustus ka eraldatud Soome rüütelkond, kes omas juba aastast 1569. pärilikku aadliseisust. Järgnevalt, 1626. aastast Rootsi rüütelkond ja Soome rüütelkonna liikmed jaotati kolme klassi: esimene klass ehk härrasteklass (rootsi keeles herreklass), kuhu kuulusid krahvid ja vabahärrad, teise klassi ehk rüütliteklassi (riddarklass), nendest madalamad Rootsi Riiginõukogu perekonnad ja kolmandasse klassi (svenneklass) ülejäänud aadlisuguvõsad.
Aastatel 1580–1583 toimunud Kahekümneviieaastases sõjas vallutasid Rootsi, soomlasest koosnevad väed prantsuse päritolu Pontus De la Gardie juhtimisel Ingerimaal 1580 Schlossburgi (soome Pähkinälinna, vene keeles Orešek)), Käkisalmi, Ivangorodi ja Jama ning moodustati Rootsi Ingeri. Rootsi tahtis laiendada oma riigi piire ida suunas, mis viis sõdadeni Vene tsaaririigiga. Rootsi-Venemaa Kahekümneviieaastane sõda lõppes 1595 Täyssinä rahuga. Sellega määrati kindlaks Rootsi ja Venemaa vaheline uus piir. Zygmunt III Rootsi kuningaks saades nimetati Klas Eriksson Fleming Soome ja Eestimaa asehalduriks.
_100.jpg)
Kui Täyssinä rahu oli sõlmitud ei tahtnud Soome talupojad enam sõjaväkke jääda. Samuti ei tahetud enam sõjaväge ülal pidada ega majutada. Kuna kohapealsed võimud talupoegade esindajate soove ei arvestanud, käisid need Stockholmis hertsog Karlilt abi palumas. Kuningas soovitas asjad kohapeal ja enda jõududega ära lahendada. Nii algaski 1596. aastal Soomes Nuiasõda, mis sai oma nime talupoegade relvastuse järgi. Sõda puhkes Lõuna-Pohjanmaal Klas Eriksson Flemingi vastase ülestõusuna. Üks rahvajuht oli Jaakko Ilkka. Rahvasõda suruti maha 1597. aastal, järgnesid hukkamised. Nuiasõja ajal käis Karl ise Soomes olukorraga tutvumas.
Sigismund III Rootsi ja Soome kuningana[muuda | muuda lähteteksti]
Rootsi kuninga Johan III surma (1592) järel valiti tema poeg Sigismund (poolapäraselt Zygmunt III), kes oli Jagelloonide järglasena juba 1587. aastal valitud Poola kuningaks, 1592. aastal ka Rootsi kuningaks. Sigismundi kuningaks saamise ajal tuli Soomes kokku Turu riigipäev, kus otsustati, et Söderköpingi riigipäeva otsuseid tunnistatakse vaid juhul, kui ka kuningas Sigismund seda teeb. Sigismund ei teinud seda ja Soomes tekkis edaspidi Rootsi troonile pürgijate tülide tõttu suuri segadusi.
1595, kui Södermanlandi hertsog Karl alustas avalikku mässu, katoliiklasest Poola-Rootsi kuninga Sigismundi vastu, otsustas Soome ja Eestimaa asevalitseja Klas Eriksson Fleming kuningas Sigismund III-le truuks jääda ning nii jagunes Rootsi riik sisuliselt kaheks: Rootsi emamaa oli Karli kontrolli all, Soome ja muud idavaldused allusid aga Flemingile ja Sigismundile. Flemingil oli ka Soome aadli toetus. Karl püüdis seda olukorda muuta, asudes toetama rahulolematuid Soome talupoegi, kes olid Vene-Rootsi sõdade tõttu juba pikki aastakümneid kannatanud. Nii mahitasid Karli poolt saadetud agitaatorid Soomes Nuiasõja, kus talupojad püüdsid Flemingit kukutada. Ent nende Turu (Åbo) vallutamise kavad ei õnnestunud ning kavaluse ja reetmise teel suutis Fleming talupoegadelt tuleneva ohu aastail 1596–1597 likvideerida.
- Pikemalt artiklis Sõda Sigismundiga, Paimio lahing
Kuna Soome aadel hoidis avalikult Sigismundi poole, oli ta 1599. aastal Sigismundi troonilt tõukamise järel, üpris Karli-vastaselt meelestatud. Vastasus oli nii suur, et Karl käis veel samal aastal, enne kuningaks kroonimist, koguni Soomes korda loomas. Karli vastu suunatud aadlikest koosneva opositsiooni liikmed hoidsid kontrolli mitmete kindluste üle Rootsi kuningriigi idaosas. Arvid Stålarmi ja Axel Kurcki juhitud opositsiooni viimaste tugipunktide hulka kuulusid ka Turu, Helsingi ja Viiburi, mis kõik aga vallutati Karli Soome sõjakäiguga 1599. aasta teises pooles. 1597. aastal surnud Klas Eriksson Flemingi pojad hukati. Flemingi järel Sigismundi poolt Soome asehalduriks nimetatud Arvid Eriksson Stålarm Lindöst (surn.1620) tagandati ametist ja ta veetis aastaid vangis. Nagu Rootsiski, põgeneti sel ajal ka Soomest arvukalt Poolasse.
- Pikemalt artiklis Turu veresaun
Segaduste aeg Moskoovias[muuda | muuda lähteteksti]
1598. aastal lõppes Venemaal Rjurikovitšide dünastia ja algas nn segaduste aeg. Moskva tsaar Vassili Šuiski oli sunnitud rootsi riigilt ja Karl IX abi paluma. Poolakad tõlgendasid seda Venemaa poolse neutraliteedi rikkumisena ja kuulutasid Venemaale sõja. 1610 said Jakob De la Gardie rootsi kuningriigi ja vene ühisväed Klušino lahingus lüüa. Poola kuninga Zygmunt III poeg Władysław IV Waza oli Moskva tsaar aastatel 1610–1613.
1610. aastal läksid Rootsi kuningriigi väed Venemaale appi võitlema sellele kallale tunginud poolakatega. Rootsi kuningriigi väed, kus oli ka palju soomlasi, jõudsid Jakob De la Gardie juhtimisel Moskvani. Venemaa oli seesmiselt nii laokil, et Rootsi võttis Novgorodi ja Ingeri alad enda kontrolli alla. Nüüd hakkas de la Gardie iseseisvat välispoliitikat ajama: tema meelest oleks võinud üks Karl IX (1604–1611) poegadest saada sealsete alade valitsejaks. Nii oleks tekkinud Poola-vastane Vene-Rootsi liit.
Soome Rootsi suurvõimu ajastul[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Rootsi suurvõimu ajastu
Rootsi suurriigile pani aluse Gustav II Adolf (1594–1632), kes asus troonile 1611. aastal pärast oma isa Karl IX. Rootsi sõdis parajasti Taani kuningriigi, Poola kuningriigi ja Venemaa tsaaririigiga. 1613. aastal õnnestus tal Taaniga rahu sõlmida.
Seejärel viis ta lõpule sõja Venemaa tsaaririigiga, mille lõpetanud lõpetas 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahu tulemusel Rootsi omandas 1617. aastal varem Venemaa tsaaririigile kuulunud Käkisalmi lääni ja Ingerimaa. Samuti nihutas see Rootsi-Vene piiri Narva jõelt kaugemale itta, mis püsis nii kuni Põhjasõjani. Stolbovo rahuga lõigati Venemaa täielikult Läänemerest ära.
1629. aastal sunniti Poola loobuma Liivimaast ja hulgast Preisi sadamatest. Rootsi oli teinud suure sammu selle suunas, et Läänemerest saaks tema sisemeri.
Soome halduskorraldus[muuda | muuda lähteteksti]
17. sajandil Rootsi kuninganna Kristiina valitsemisajal asutas Soome kindralkuberner Per Brahe Soomes II astme apellatsioonikohtu ja 1640. aastal Turu ülikooli. Ta andis iseseisvuse linnadele ja soome seisuste esindajal lubati esindada Soomet Rootsi riigipäeval. Samas aga kuninganna Kristiina (1644—1654) valitsusajal toimus tema poolt laialdane maavalduste riigi valdusest aadlivaldusse andmine, 1654. aastaks oli kolm viiendikku Soome pinnast Rootsi krooni käest ära antud, lisaks eelnevalt vanad aadli valduses olnud rüütlimõisadele.
Soome haldusjaotus Rootsi kuningriigi koosseisus (1581–1809)
- Västernorrlandi lään (1634–1638)
- Västerbotteni lään (1638–1809)
- Käkisalmi lään (1634–1721)
- Uusimaa ja Häme lään (1634–1831)
- Turu ja Pori lään (1634–)
- Viiburi ja Savonlinna lään (1634–1721)
Soome Põhjasõjas[muuda | muuda lähteteksti]
Soome jagatuna Rootsi ja Venemaa keisririigi vahel (1791). Viiburi piirkond Viiburi asehaldurkonnas (1783–1796)
- Pikemalt artiklis Põhjasõda
Põhjasõja käigus vallutas Venemaa keisririik pea kogu Soome, kuid tagastas alad Uusikaupunki rahulepinguga. Uusikaupunki rahu lõpetas Rootsi ja Venemaa vahelise Põhjasõja ning rahulepingu järgi sai Venemaa Rootsilt Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa ja osa Laadoga järvest läänes asuvast Karjala maakitsusest koos Käkisalmi ja Viiburiga.
Soome Vene-Rootsi sõjas[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1741–1743)
1743. aasta Abo rahulepingu järgi loovutas Rootsi Venemaale osa Kagu-Soomest, hilisema Viiburi kubermangu.
Sõja järel ei olnud Läänemeri enam Rootsi jaoks sisemeri ning Rootsi riigipäev otsustas 1747 rajada Viaporisse ja Loviisasse piirikindlustused. 1748. aastal hakkas Rootsi arhitekt Augustin Ehrensvärd juhatama Helsingi lähedale saartele Suomenlinna (60° 8′ 37″ N, 24° 59′ 0″ E) (rootsi keeles Sveaborgi kindluste ehitamist kaitseks venelaste eest. Ehitati ka Svartholma kindlus, (60° 22′ 46″ N, 26° 17′ 56″ E) Kymijoki juures ja Loviisa kindlustused, (60° 27′ 40″ N, 26° 14′ 17″ E) Loviisa lahe ääres.
Napoleoni sõjad ja Soome[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Soome Suurvürstiriik
1807. aastal Venemaa keisri Aleksander I ja Prantsuse keisri Napoleon I vahel sõlmitud Tilsiti rahulepingu alusel nõuti Rootsilt ühinemist Suurbritannia-vastase kontinentaalblokaadiga, millest keeldumise järel alustas Venemaa Vene-Rootsi sõda, mille tulemusena vallutas Venemaa 1808–1809 ülejäänud Soome, Rootsis kukutati kuningas Gustav IV Adolf ja uus Rootsi kuningas Karl XIV Johani nime all Rootsi kuningaks valitud Jean-Baptiste Bernadotte ja Venemaa keiser Aleksander I sõlmisid 1810. aastal mõjusfääride lepingu, mille kohaselt Rootsi tunnistas Soomet Venemaa osana ning Venemaa kinnitas ja lubas toetust Rootsile seni Taanile kuulunud Norra liitmiseks Rootsi Kuningriigiga.
Soome Suurvürstiriik[muuda | muuda lähteteksti]
29. märtsil 1809 lõi Aleksander I pärast kogu Soome vallutamist autonoomne Soome Suurvürstiriigi Venemaa Keisririigi koosseisus. 1811. aastal liideti sellega Viiburi kubermang ja selline Soome Suurvürstiriik jäi püsima aastani 1917.
Aastatel 1832–1854 ehitati Ahvenamaale Bomarsundi kindlus (60° 12′ 45″ N, 20° 14′ 17″ E).
Soome ärkamisaeg[muuda | muuda lähteteksti]
1835. aastal avaldati Soome rahvuseepos "Kalevala", mille autor oli Elias Lönnrot.
Venemaa Keisririigis sai soome keel enam tunnustust, esialgu selleks, et vähendada sidemeid Rootsiga ja hiljem rahvusliku liikumise tulemusel. Soome keel sai rootsi keelega võrdse staatuse aastaks 1892.
Pikemalt artiklis Soome keelepoliitika.
Üha enam hakati pürgima iseseisvuse poole, kuna Soomel oli koos Poolaga Venemaa Keisririigis unikaalne poolautonoomne riigikorraldus, millesse ei sekkunud Venemaa keskvõim. Suhteline autonoomsus (oma parlament, seadusandlus, raha ja sõjavägi, tollipiir ja oma postiteenistus) kehtis Soomes kuni 19. sajandi lõpuni, millal Venemaa vastukaaluks Preisimaa püüdlustele ühendada kõik saksakeelsed riigikesed üheks riigiks hakkas ka piirama oma äärealade ja rahvusvähemuste erinevusi ning piirkondlikke erinevusi.
- Pikemalt artiklis Venestamine Soomes
Soome Esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]
Soomes kujunes Esimese ilmasõja ajal 1914. aastal jäägriliikumine, mille eesmärk oli Soome iseseisvumine Venemaa alt. Kuna Soomes oli sõjalist treeningut raske saada, pöördusid soomlased abi asjus Saksamaa poole. Salajase värbamisega kogunenud esmalt 200 ning hiljem juba 2000 meest said Saksamaal väljaõppe 27. Preisi kuninglikus jäägripataljonis. Pataljon võitles venelaste vastu Baltimaades, kuid 1918. aastal siirdus osa neist tagasi Soome kodusõtta.
Vene väejuhatus eraldas Soomes võimu hoidmiseks terve 22. armeekorpuse, kuhu kuulusid neli Soome kütibrigaadi (16 kütipolku ja kolm suurtükidivisjoni), üks Soome tragunipolk, üks mortiiridivisjon ja üks sapööripataljon. Välivägedele lisandusid Suomenlinna ja Viiburi kindlus oma garnisonide ja suurtükkidega.
Soome Vabariik[muuda | muuda lähteteksti]
Viimastel Venemaa keisri võimu all toimunud Soome parlamendivalimistel 1.–3. juulil 1916 said Soome sotsiaaldemokraadid 103 kohta 200 kohast, Soome partei 33, Noor-Soome partei 23, Rootsi rahvapartei 21 ja Agaar- ehk Põllumeeste Liit 19 kohta.
6. detsembril 1917, pärast Oktoobrirevolutsiooni Venemaa Vabariigis ja Venemaa Ajutise Valitsuse kukutamist, kuulutas Soome end iseseisvaks. Soome iseseisvust tunnustas ka Vladimir Lenini juhitav bolševike ja esseeride koalitsioonivalitsus 24. detsembril 1917.
Soome kodusõda[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Soome kodusõda
18. jaanuaril 1918 asutati Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei. Ametiühingud ja Punane kaardivägi (Soome Tööliste Täitevkomitee) soovisid Soomes võimu haarata. 1918 toimus lühike Soome kodusõda valgete, keda toetas Saksamaa Keisririik, ja punaste vahel, keda toetas Nõukogude Venemaa.
Sõdadevaheline ajastu (1918–1939)[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi pärast iseseisvumist kuulutati Soome vabariigiks, kuulutas parlament pärast kodusõda välja loodava Soome Kuningriigi. Kuningaks valiti Hesseni prints Friedrich Karl. Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas sai Soomest vabariik, mille esimeseks presidendiks valiti 1919 Kaarlo Juho Ståhlberg.
Soome-Vene piir lepiti kokku Tartu rahulepinguga aastal 1920. Seadusandjad võitlesid endiselt bolševike vastu ning suhted Soome ja Nõukogude Liidu vahel jäid pingelisteks.
Soome Teises maailmasõjas (1939–1945)[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Molotovi-Ribbentropi pakt, Talvesõda, Jätkusõda, Lapi sõda,
Teise maailmasõja ajal võitles Soome Nõukogude Liidu vastu kahel korral: Talvesõjas (1939–1940) ja Jätkusõjas (1941–1944).
Talvesõda algas, kui Nõukogude Liit ründas 30. novembril 1939 kell 8.30 sõda kuulutamata Soome Vabariiki. Talvesõda kestis 105 päeva ja lõppes 13. märtsil 1940 Moskva rahulepinguga. Rahu kestis kuni 25. juunini 1941. Teise maailmasõja käigus oli Soome uuesti sõjategevuses NSV Liiduga, kuid formaalselt väideti end mitte olevat Saksamaa liitlane. Sõja tagajärjel oli Soome sunnitud loovutama 13% oma territooriumist ning suuruselt teise linna Viiburi Nõukogude Liidule.
Operatsiooni Barbarossa järel alanud sõjategevuse käigus Idarindel, kui Saksa Riigi väed tungisid Nõukogude Liitu, taasalustas Soome sõjategevust, Jätkusõda vallutatud alade tagastamiseks.
1944. aasta juuli lõpuks oli Soome juhtkond jõudnud seisukohale, et Soome ei suuda edasi võidelda, samas oli Soome rindelõik võidukale Punaarmeele kõrvaline ja sidus liiga suuri jõude. Peamine sõjategevus toimus Kesk-Euroopas, kus 6. juunil olid lääneliitlased maabunud Prantsusmaal, Normandia dessandiga. Alanud salajastes läbirääkimistes Nõukogude Liidu poolt seatud eeltingimuste kohaselt pidi Soome vahetama välja presidendi ja valitsuse. Soome taganes. President Risto Ryti lahkus ja 4. augustil 1944 nimetas parlament presidendiks marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi. Soome peaminister Edwin Linkomies lahkus, asemele tuli üleminekuvalitsus Anders Hackzelli juhtimisel. Viimast tabas aga läbirääkimistel Moskvas ajurabandus ja 18. septembril 1944 kirjutas Soome nimel vaherahule alla välisminister Carl Enckell. 21. septembril 1944 vannutati ametisse uus apoliitiline õigusteadlane, Urho Jonas Castrén. 22. septembril saabus Soome aga Eestiski juunipööret juhtinud ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee ja linnakomitee I sekretär ja ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige Andrei Ždanov, Moskva järelevalvekomisjoni esimehena Soome, et Castréni valitsus ei suuda tagada vaherahu tingimuste täitmist. 17. novembril 1944 valiti peaministriks Juho Kusti Paasikivi, kelle valitsuse koosseisus oli ka kommunist – Moskva kasuks spioneerimise eest süüdimõistetud Yrjö Leino. Yrjö Leino valiti 1945. aastal Eduskunna liikmeks. Ta oli 1944–1945 Juho Kusti Paasikivi teises valitsuses sotsiaalminister, Paasikivi kolmandas valitsuses (1945–1946) ja Mauno Pekkala valitsuses (1946–1948) aga siseminister.
NSV Liiduga separaatrahu sõlmimisele järgnes 28. septembril 1944 alanud Soome vägede sõjategevus Lapi sõjas (1944–1945), mille käigus soomlased tõrjusid Põhja-Soomest välja senised liitlased Saksa Riigi Wehrmachti 20. Saksa mägiarmee. Viimased sakslased taandusid Soomest üle Norra piiri 27. aprillil 1945.
23. septembril 1944 sulges Soome valitsus vaherahulepingu tingimuste alusel 418 isamaalist seltsi ja ühendust. 2. oktoobril 1944 saabusid Soome Porkkala sõjamerebaasi Nõukogude merejalaväelased ning Soome olukord muutus samasuguseks Nõukogude sõjaväebaaside kaudu kontrollitavaks, kui Eesti 1940. aastal pärast baaside lepingut Nõukogude vägedele eraldatud sõjaväebaasidega. 13. oktoobril 1944 vabastati Soome vanglaist 1065 spiooni ja terroristi, neist 195 Nõukogude kodanikku. 14. novembril saadeti laiali Soome Kaitseliit (Suomen suojeluskuntajärjestö). Vaherahu tingimuste kohaselt andis Soome välja NSV Liidule 55 000 "Nõukogude kodanikku", ingeri põgenikku ja 1200 sõjaväelastest vabatahtlikku. Vaherahu 13. artikli kohaselt korraldati Soomes sõjakurjategijate protsessi, mille korraldas Urho Kaleva Kekkonen, kes selle ajal oli justiitsminister. 20. veebruaril 1946 toimunud kohtuistungil mõisteti endine Soome president Ryti kümneks aastaks, peaministrid Johan Wilhelm Rangell ja Edwin Linkomies kuueks aastaks vangi.
Nõukogude Liiduga 1947 ja 1948 sõlmitud lepingud sisaldasid Soomele kohustusi, piiranguid ja reparatsiooni, millega anti ära ka maa-alasid. Soome andis ära Karjala, Salla ja Petsamo. Evakueeriti 400 000 inimest.
Kaubandus Läänega ja Nõukogude Liidu nõutud reparatsioon tegi Soomest industrialiseeritud riigi.
Lähiajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Suhete arendamisel Nõukogude Liiduga toimus nn finlandiseerumine. Soome säilitas demokraatliku valitsuse ja turumajanduse.
Soome hakkas majanduslikult kiiresti arenema ning muutus üha rikkamaks, stabiilsemaks ja arenenumaks. Riik omandas keeruka sotsiaalhoolekande süsteemi. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist aastal 1991 tekkis bilateraalse majanduse kadumisega lama. Siiski majandus paranes ja hakkas taas kiiresti arenema.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Suomen varhaisimmat vakituiset asukkaat asettuivat nykyisen itärajan tuntumaan – tekivät heti merkittävän teknisen keksinnön, yle.fi, 2. jaanuar 2019
- ↑ Kaido Jaanson, Euroopa identiteet ehk Euroopa ja Eesti
- ↑ "Klas Kristersson Horn". Estofilia. Tallinn: Soome suursaatkond. 2018. Vaadatud 18.05.2018.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Matti Klinge, "Soome lühiajalugu", Mats, 1991 lk 157 ja Otava 1992, lk 160, ISBN 9511118269