Turu veresaun

Allikas: Vikipeedia
Karl IX

Turu veresaun (linna rootsikeelse nime järgi ka Åbo veresaun) leidis aset 1599. aasta 10. novembril tollal Rootsile kuulunud Turu linnas. Veresauna ajenditeks olid Sigismundi vastu peetud sõda (1598–1599) ja talupoegade ülestõus ehk nuiasõda (1596–1597).

Selleks ajaks oli Rootsi jõudnud kodusõja lõpufaasi, kus üks fraktsioon toetas kuningas Sigismundi, kes oli ühtlasi ka Poola-Leedu kuningas ja suurvürst, ning teine fraktsioon toetas Sigismundi lelle, Södermanlandi hertsogit ja hilisemat kuningat Karl IX-t. 1598. aasta 25. septembril toimunud Stångebro lahingus alistasid hertsogi väed kuninga väed ja kuningas Sigismund taganes Poola. Seejärel purustas Karl ka viimase vastupanu oma valitsemisele, mis oli aktiivne just Soomes.

Soomes asunud Karli vastu suunatud vägesid juhtisid Arvid Stålarm ja Axel Kurck (ka Kurk), kes mõlemad langesid Turu ja veel mõne kindluse alistumise järel Karli kätte vangi. Vangide üle, kelle hulka kuulusid ka Soome eelmise väejuhi Klas Eriksson Flemingi kaks poega, pidas kohut Karli järgijate hulgast kiiresti valitud kohus, ja nad mõisteti surma. Flemingi poegadel ja veel 12 isikul raiuti Turu raekoja platsil pead maha, kuid Stålarm ja Kurck saadeti Linköpingisse, kus nad koos teiste vangi võetud opositsiooniliidritega uuesti süüdi mõisteti.

Protsess ja hukkamine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast seda, kui Stångebro lahing oli otsustanud Rootsi kuningriigi regendi Karli ja Rootsi kuninga Sigismundi vahelise sõja saatuse Karli kasuks, hoidsid Karli vastu suunatud aadlikest koosneva opositsiooni liikmed enda käes mitmeid kindluseid Rootsi kuningriigi idaosas. Tegemist oli kas kukutatud kuningale lojaalsete isikutega või nendega, kes olid Nuiasõja ajal talupoegadele vastu seisnud (Karli poolehoid oli kuulunud talupoegadele). Arvid Stålarmi ja Axel Kurcki juhitud opositsiooni viimaste tugipunktide hulka kuulusid ka Turu, Helsingi ja Viiburi, mis kõik aga vallutati Karli Soome sõjakäiguga 1599. aasta teises pooles.[1] Kui Karli väed Turu linna piirasid, alistusid linna kaitsjad pärast seda, kui Karl oli neile kinnitanud, et piiramisele järgneva vältimatu kohtuprotsessi raames mõistab nende üle kohut seisuste esindus.[1][2]

Ent Karl pani kiiresti kokku 37-st talle lojaalsest vandekohtunikust koosneva kohtu[1][3] ja süüdistus oli valmis 7. novembriks.[3] Kohtunike hulka kuulusid aadlikud krahv Mauritz Leijonhufvud, krahv Magnus Brahe, Svante ja Nils Bielke Salstast ning admiral Joakim Scheel; lisaks neile veel pürjelid Mickel Krank, Nils Torkelsson, Rantala Hans ja Klas Thomasson.[3] Tribunal mõistus hulga süüdistatavatest 9. novembril surma.[1][4]

Neist neliteist hukati[1] 10. novembril Turu raekoja platsil, kuhu nad juhiti rongkäigus nende vanglast Turu kindluses.[4] Esimene, kellel pea maha raiuti, oli Klas Eriksson Flemingi poeg Johan Fleming, kelle viimased sõnad olid Yrjö Koskineni sõnul hüvastijätt oma sõpradega ja avaldus oma süütuse ja hertsog Karli verejanu kohta.[4] Ajaloolane Michael Roberts väidab, et Karl lubas endale Johani hukkamise "eralõbu", hukates ta ise.[1] Kuigi Koskinen seda ei maini, kirjutab ta enne hukkamiste toimumist Johani ja Karli vahel aset leidnud vaidlusest, kus Johan oli teda ärritanud, jäädes lojaalseks "oma jumalale ja oma kuningale".[5] Koskinen väidab lisaks, et Johani poolvend Olof Klasson soovis olla järgmine hukatav pärast Johanit, et nende veri seguneks, kuid seda talle ei lubatud ja ta hukati järjekorras viiendana.[4]

Lisaks Johan Flemingile ja Olof Klassonile hukati järgmised isikud: aadlikud Sten Fincke Peipotist, Hartvig Henriksson Wuoltisest, Krister Mattsson Björnram, Mikael Påvelsson Munck Nuhialast ja Nils Ivarsson;[4] lisaks hukati sõjaväelased (knektehöfvitsmannen) Sigfrid Sigfridsson, Jakob Möl, Hans Jänis, Eskil Jakobsson, Herman Hansson jt.[6]

Arvid Stålarm ja Axel Kurck, kes olid sarnaselt teistega surma mõistetud, viidi selle asemel hoopis Linköpingisse, kus nende üle taas kohut mõisteti. See kohtuprotsess viis Linköpingi veresaunani[1], kus ka nemad uuesti surma mõisteti, kuid kus neile siiski hiljem armu anti.[7]

Legendid ja kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

"Hertsog Klas Flemingi laipa solvamas". Albert Edelfelti maal (1878)

Legendi järgi leidis Karl oma vana vastase Klas Flemingi (väejuht Soomes enne Stålarmi ja Kurcki, suri 1597) surnukeha ühest Turu kindluse kabelis olnud kirstust. Seal tõmmanud Karl surnu habet, öeldes: "kui sa oleksid nüüd elus, ei oleks su pea väga kaitstud".[2] Seepeale vastanud Flemingi lesk Ebba Stenbock: "Kui mu surnud abikaasa elus oleks, ei oleks teie kõrgeausus kunagi siin olnud."[8] See legend inspireeris Albert Edelfelti looma 1878. aastal selleteemalist maali, mida on võimalik näha Helsingis Ateneumi muuseumis.

1862. aastal kasutas Josef Julius Wecksell Turu linnas aset leidnud sündmusi oma näidendi "Daniel Hjort" alusena. Näidendis jookseb kindluse kaitsjate seas olnud Hjort, kes oli ka Flemingi lähedane sõber, ideoloogilistel põhjustel üle Karli poolele, avab kindluse väravad ja osaleb veresaunas. Seejärel tapab Flemingi poeg Olof Hjorti. See jäi ka Weckselli ainsaks näidendiks, kuna vaimuhaigus lõpetas tema kirjanikutee 25-aastaselt. Siiski on Schoolfieldi järgi nimetatud näidendit "parimaks rootsi keeles kirjutatud näidendiks enne Strindbergi "Meister Olofit" (ilmus 1872) ja et "sellel on jätkuvalt koht repertuaaris".[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Roberts (1968), p. 386.
  2. 2,0 2,1 Jutikkala & Pirinen (1988), p. 75.
  3. 3,0 3,1 3,2 Koskinen (1864), p. 458.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Koskinen (1864), p. 463.
  5. Koskinen (1864), p. 462.
  6. Koskinen (1864), p. 464.
  7. Roberts (1968), p. 391.
  8. Karl Warburg (1881): Från vår konstverld. Taflor och skulpturer af svenska och finska konstärer i vår tid Albert Bonniers förlag, Stockholm
  9. Schoolfield (21984), p. 126.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jutikkala, Eino; Pirinen, Kauko. "A history of Finland". 1988. ISBN 0-88029-260-1.
  • Koskinen, Yrjö. "Klubbe-kriget samt Finlands sociala tillstånd vid slutet af sextonde århundradet". Rootsi keelde tõlkinud E. O. Edlund. Finska Litteratur-Sällskapets tryckeri. Helsingi, 1864.
  • Roberts, Michael. "The Early Vasas. A History of Sweden 1523-1611". Cambridge University Press Archive. 1986. ISBN 0-521-31182-9. Lk 386.
  • Schoolfield, G.C. "McGraw-Hill Encyclopedia of World Drama". Peatükk "Wecksell, Josef Julius (1838–1907)". Toimetaja Hochman, Stanley. VNR. 1984. ISBN 0-07-079169-4. Lk 126.